Pöörlev lant ei sarnane väliselt mitte millegi poolest saakkalaga, mida veekiskjad tavaliselt, kui saaki ründavad. Sellegi poolest eelistavad nad tihti pöördlanti silikonlantidele või vobleritele. Ilmselt peitub vastus landi poolt tekitatavas tugevas vibratsioonis, mille kala küljejoonega juba kaugelt ära tajub. Vibratsiooni intensiivsuse järgi suudab kala kindlaks teha objekti potensiaalse suuruse ja asukoha.
Kuna väiksem pöördlant tekitab nõrgemat vibratsiooni, kui suur avastavad kalad ta hiljem, kui suurema. Siit vajadus kasutada suuremal veekogul suuremaid lante. Ise spinninguga püüdes olen tihti märganud kalu lanti saatmas ja siis kõrvale ujumas. Kõige suurem tõenäosus sellist asja kogeda on veekogul, kus käib palju kalastajaid või käitutakse mõtte järgi: püüa ja lase lahti. See näitab seda, et kalad õpivad oma vigadest vältima neid kord juba tüssanud peibutisi.
Seda tõestas ka mõne aasta eest gupi rahvusvaheliste teadlaste poolt korraldatud eksperiment, milles taheti kindlaks teha, kas tehispeibutised asendavad elussööta. Eksperiment kestis 50 päeva ja selles osales teadlaste kõrval 60 märgistatud havi kahes tiigis. Ühes tiigis võis püüda vaid tehispeibutisega, teises aga vaid kasutades elussööta.
Esimestel eksperimendi päevadel võis raskusteta välja püüda 10 kala püüdja kohta, sõltumata kasutatavast peibutisest (pöördlant, vobler või võnkuv lant). Püütud havid registreeriti ja lasti tagasi tiiki. Päev päevalt jäi saak kesisemaks, kuigi oli ka üksikuid lolle isendeid, kes korduvalt sama lanti krabasid. 50 päevase katseaja lõpuks oli havisid senikasutatud lantide otsa püüda praktiliselt võimatu, samas teises tiigis püüti elussöödaga havisid sama edukalt, kui alguses. Eksperimendi lõpuks prooviti esimeses tiigis sööta havidele uusi senitundmatu vibratsiooniga lante. Havid ründasid neid nagu üks mees.
Suurem osa pöördlantidest on numbriga märgistatud. Kõige väiksemal landil on number 00. Sellised landid sobivad püüdmiseks madala veega kitsastes ojades , kus võib kohata väiksemaid röövkalu nagu ahven, forell, harjus jne. Väikseid lante peaks kasutama ülikerge latiga (test 1 - 4 g) pikkusega 110 - 250 mm, peene jõhvi (0,14 - 0,16 mm) ja soovitavalt ilma trossita landi ees. Väikse testiga latt on vajalik selleks, et kerget lanti kaugemale visata.
Lante märgistusega 0 ja 1 peaks kasutama ka kerge spinningulatiga (test 4 - 8 g), et saavutada pikemaid viskeid suurematel veekogudel. Jõhv võiks olla minimaalse venivusega - Kanda markeeringut XT ( Extra Tough - eriti sitke) ja paksusega 0,18 - 0,22. Sellise markeeringuga jõhvidel ei teki probleeme ka jõhvi keerdumisega nii, et pole tarvis kasutada keerdumist takistavat lisaraskust.
Millised on kõige populaarsemad pöördlantide suurused? Ilmselt kõige lemmikumateks suurusteks võib lugeda numbrit 2,3 ja 4. Sellise suurusega landid tekitavad huvi nii suuremale forellile, kohale, ahvenale ja ka havi ei uju neist ükskõikselt mööda. Mida suurem on pöörlev leheke, seda suurem on vee takistus tema pöörlemisel. Number 4 landi kerimisel pole mingi ime, kui spinninguritv kaardub märkimisväärselt, kuigi lanti visates polnud tunda mingit raskust. Lati liigse kaardumise vastu aitab jäigema ridva kasutamine. See toob, aga kaasa jämedama jõhvi kasutamise vajaduse, näiteks XT Solar- 0,31 mm või Fire Line arvestusega 6,3 kg-le.
Juba lante ostes on oluline teada, kui sügav on veekogu millel püüdma asute. Kui püüate madalas vees (40 - 100 cm) ei ole mõtet kasutada rasket lanti, parem oleks kasutada pöördlanti , millel on kehaks plastmassist toru või klaashelmed.
Sügavust, millisel lanti veetakse saab ka ise erinevate võtetega reguleerida. Näiteks pinnal landi vedamiseks peaks hoidma ridvaotsa üleval, sügaval veekihis vedamiseks peab ootama kuni lant vajub soovitud sügavusele ja siis alustama kerimist suunates ridvaotsa alla.
Oluline on lanti visata sinna, kus tõenäoliselt veekiskjad asuvad. Suvel jahivad nad maimuparvesid pinnavees talvel otsivad sügavamaid kohti. Mida täpsemalt sööda kätte annad seda suurem on edu saakkala tabada. Parim koht on seal, kus leidub toitu ja kus kiskja end vabalt ja segmatult tunneb. Sellised kohad on sildade ümbrus, paadisillad, lüüsid, erinevate kanalite ristumiskohad, ei tasu unustada ka veetaimestikuga alasid ja rooääri. Sügavates järvedes peab püüdma seal, kus on liigendatud põhjareljeef - veealused künkad, saared uppunud puud või suuremad esemed (paat, laev ).
Veidi vigadest ja erivõtetest
Ilmselt kõige levinumaks veaks võiks lugeda püüdu teha hästi pikk vise ja siis hästi kiiresti lanti tagasi kerida. Miks see võte ei tööta? Ega pikk vise ei garanteeri veel suuremat püügiedu, liiati veel seda, et kõik kiskjad pole rekordimehed ujumises. Parema tulemuse saab kindlalt siis kui teha vise mõõdukalt kaugele just kohta, kus kiskjad võivad varitseda. Kui kalda ääres on kõrkjaid või muu veetaimestik tuleks alustada sellest piirkonnast.
Kui kohas, mis teile tundub just see õige olema mõne viske järel mingit tulemust ei saa peaks muutma nii landi kerimise kiirust, kui sügavust. Soovitav on aeg ajalt kerimise kiirust muuta (kiirendada), see on tihti veekiskjale signaaliks alustada rünnakut, kuna tekib mulje, et kui nüüd ei ründa siis läheb saak minema. Kui see ei aita vahetage lanti.
Millist osa mängib landi värv? Landi poolt vees tekitatud võngete kõrval omab olulist osa ka landi värvus (selges vees hea nähtavuse korral). Kui ilm muutub pilvisest päikeseliseks või päevane aeg õhtuseks toob see endaga kaasa valgustingimuste muutumise vee all.
Hämaras püüdes peaks kasutama heledaid või florestseeruvaid lante, kuna nad on sügavates veekihtides kaladele paremini nähtavad. Näiteks sügavate kohtade elanik koha armastab rünnata florestseeruvat kollaskas toonis pöördlanti. Selges vees ja päikeselise ilmaga on efektiivsed tumedamad ja isegi täiesti mustad pöördlandid.
Tuleb ette juhuseid kus havi või ahvenad saadavad pöördlanti, kuid ei ründa teda, sellisel juhul võiks asendada landi väiksemaga, tavaliselt on sellise pettuse tulemuseks näkkamine. Kui arvate, et kasutatav lant on liiga väike ,kinnitage kolmiku külge tvister. Sellega tõstate ka landi poolt tekitatavate võngete efektiivsust.
Mitte vähem oluline pole landi lehekese kuju. Kui püüate sügavas vees, on .parem võtta pika pajulehte meenutava kujuga pöördlant. Sellise landi veekihist läbi liikumisl tekib väiksem takistus kui ümarama lehega ja lant liigub sügavamalt.
Landi kolmikud peavad olema alati teravad, iga kord kui püüate suure kala või lant jääb kuhugi kinni peaks konksud üle vaatama ja vajadusel teritama.
Kui kalastatakse hämaras, on jõhv ja kala liikumissuund paremini näha florestseeruva jõhvi korral (näiteks XT Solar).
Allikas: web.zone.ee/tipula
(beer)
