Jõeforelli hooaeg 2018

Oli ka Järvamaal.
Kala oli megapasiivne. Paar haugid, kaks korda lant lõigatud ära ja üks forelli äraminek.
Aga boonus ikkagi tuli:

L = 70cm, kaal ei tea - C&R.
Pildil on minu veri.

Kas oli see merikas või jõekas? Lõhe?

Tere, tegin ka tiiru koerust endla looduskaitse alale, suund kohta, mida juba avastatud, kaks autot ees (audid), mis seal ikka, ka siis sammum mööda jõge, värsked jäljed juba ees muidugi.Eks lootuse maha tõmbas veits, aga siiski teades juba auke ja rondi aluseid, kus kala ennast näidanud ja ühe korra duubli kotti saanud ja teisel korral ühe ilusa jõeka kaasa võtnud.Otsustasin siis magusad kohad ära proovida. Ilusad täpsed visked risu alla, langend puude vahele.Käänakutesse, kus sügavam, vaikne kerimine jne. Aga, mida pold oli kala. Vaid ühes augus käis kolm korda üks ja sama kala taga/ära ajamas lanti. Hea kui 30 cm oligi. Lootused olid muidugi suuremad, ühel päeval kui sealt jõest duubli võtsin, oli rabamisi ja kaldal alakaid kokki 20 ringis, ise veel, et ohhoo, osta vaid kalastuskaart, vali nimekirjast jõgi ja igav ei hakka. Alati kui seal käinud, kohe miskit toimub, üks kotikala kohe truubi juurestki. Ok, egas ju kala pärast käi ju, väga vinge ilm oli ja metsas mütata, aga jõgi jah, veel ei "ela" ja kala tõesti vbl sügavas oma urus ja põhjas passib. Enne ikka veebruari lõpp, märtsi algus käinud.Ehk aeg mängib rolli. Pole kogemusi, sest alustasin eelmine aasta veebruari lõpus. Suund jälle uude kohta, uuele ojale, kus eelmine aasta hooaja lõpetatud sai ja korralikud kollid simaga nähtud ja alakas kaldale.Noo ei auto jälgegi, vaid mul oli au värske lumi sisse sõita jõeni. Oja väga ilus lumiste kallastega, luues imelise kontrasti valge tuisu taustal. See ilu lõppes siis kui seal tatsasin, jalgjala ees sumbates risu ja kraavikeste vahel, mis jääga kaetud. Praks ja praks ise üritades meeleheitlikult vaikust hoida, alatasa jälle kõhuli, noo ei ole ligipääsu ja head viske kohta, ainult rägastik, ristirästi puud juba kaldas, magusad kohad ikka taamal, ridva ots alatasa okstes. Siiski leidsin üles ilusad kohad, kus kolle näinud,kus vett ja viskeruumi. Kuid vaikus, ei näidanud kala. Edasi siis avastama, kus eelmime kord pooleli jäi. Ja ikka pole ligipääsu kaldani, sumbates roigaste ja jääga kaetud sala kraavikeste vahel, lootes et ikka järgmises lõigus ja käänakus juba sügavust ja magusad kohad viske ulatuses. Ei midagi head, vaid mini visked ja isegi kui seal kala oli siis oma liikumisega vast peletatud ja ise liiga nähtaval juba. Asi hakkas juba naudingut kaotama, vägistada pole mõtet, enne pimedat vaja ikka autoni ja nii võtsingi kursi tagasi. Higist nõretuna seal riietudes mõtlesin,Milleks seda vaja ja nüüd küll niipea ei viitsi ja kas üldse tahangi kunagi:D aga kodus juba sügeleb, millal jälle saab ja kunagi ei tea kuidas järgmisel korral läheb, nüüd ju raudselt võtab jne. Njah, tänane nulliring ja muud kannatused ajavad veel rohkemgi tagasi. See vist ongi jõekapüük:) Edu uuel hooajal kõigile!

Edukat 2018 hooaega kõigile! :lol:
Sai ka eile käidud, kokku 3 lõigul, millest viimane oli juba aja tõttu rabistamine. Hommikul vara minnes, riietumise ajal õnnestus ka näha 2 autot kes samale jõele tulid proovima. Päeva lõpetades oli autosid juba igal lõigul, mis minu jaoks oli isegi natuke üllatav aga noh samas arusaadav....
Nägin ise ka seda, vist musta värvi bussi mainitud jõe ääres, umbes 13.30 ajal.
Püügist niipalju et kaldaäärne jää, mis alt tühi väga segas. Proovisin küll olla sulgkerge aga no ei õnnestunud. Kala nägin vähe, vb just sellepärast et ei suutnud vaikselt liikuda. Kõik kontaktid olid hommikul, oma kohtadest, 2 alamõõtu kala ja 2 sellist kes natukenegi tuju tõstsid. Suurim 46cm tuli seekord koju kaasa, teine oli 45cm, kiire pilt ja c&r. Ei kaalunud.
Hiljem ei toimunud midagi.
Täna, kohe uuele ringile, lund kõvasti rohkem, eks näis, aga vaba päev ja minema peab.
Ei tea isegi kuhu, mis eile puutumata jäi.
Kõigile edu ja kannatust!

Sai ka jõe äärde ennast veetud. Kusjuures esimest korda üldse kui õigel ajal hooaega alustan. Tavaliselt lähen, siis kui ilmad on soojad.
Esimene püügipäev:

Nagu näha siis erilist püüki ei toimunud. Nii palju kui vabat vett oli, nii palju tõmblesin. Tulemust loomulikult ei olnud. Ilmselgelt ei olnud tegu järva jõega.
Kuna teisel päeval sain vara töölt minema ja eelmise päeva feil häiris, siis sai ühte teist, palju lähedamal asuvat jõge kontrollima mindud.

Tänud Randole:

Ma arvan, et ta saab aru sellest.
Kala sai peale pildistamist vabastatud.
Paneks ühe eelmise aasta kala ka siia:

See sai samuti vabastatud.

Ahoi!

Nagu paljud teisedki, avasin ka mina esimesel veebruaril hooaja. Valitud püügikohas olin juba päris vara ning autos istudes sisustasin aega hommikusöögi söömisega (või pigem öösöögi? ) ja pool kuud tagasi ilmunud „Kalale!“ ajakirja lugemisega. Suht raske oli paar nädalat iga õhtu öökapil seda ajakirja vaadata, aga siht oli selge – jätan lugemise esimeseks veebruariks, kui autos nagunii midagi teha pole.

Aeg möödus ja vaikselt läks valgemaks, egas muud kui riided selga ja padavai püüdma! Esimesi viskeid tehes avastasin kui rooste võib mõne kuuga minna?! Uskumatu!!! Üle pea visked läksid sellise kaarega, et kõrgemal lennanud linnud oleks õige ajastuse korral võinud langeva tamiili alt läbilendu teha... Siis ei saanud sihikut paika ja küll ei õnnestunud õigel ajal käega liini pidurdada...oeh! Ühesõnaga algul kiskus ikka suht viltu. Mingil hetkel hakkas püük juba välja nägema nii nagu üks normaalne püük olema peab (täpsed visked õigesse kohta jne jne), aga siis juhtus midagi mida eilse „toreda“ ilmaga poleks küll kogeda tahtnud. Kokkuvõtvalt öeldes, kala tuli otsa (see muidugi hea aspekt), tõmbas vees olnud puu alt läbi ning kaldal paremat positsiooni otsides libisesin ja panin sõna otseses mõttes „kõhukat“. Rull käis ka muidugi vee all ära ja ise sain ka parajalt märjaks. Ütleme, et moti tõmbas korraks täitsa maha – endal märg ja külm olla ning alles hoolduses käinud rull kohe esimesel püügil vee alla...tore! Õnneks võtsin kaasa varukindad ja ühe sviitri ning peagi oli jälle veidi soojem olla.

Võtust rääkides, siis ütleks, et kala jubedalt togis, aga samas oli üsna aktiivne. Kontakte oli päris palju, aga käest läbi käis viis mõõdukala pluss paar alakat. Mõõdus kaladest suurim oli suht sale L41,5. Eredamalt jäid meelde kaks kala, kes panid südame korralikult põksuma. Üks neist tuli ootuspärasest sügavast ja voolusest kurvist ning ujus landile järgi päris jalge ette välja, aga ära ei võtnud. Pärast jäi lant samas kurvis vastaskaldale oksa külge kinni, panin otsa uue landi ja meelitasin tolle kala veel korra välja – ikkagi lanti ära ei võtnud. Ei ole mõtet lanti otsima minna, kahlamispüksid aitasid üle jõe ja tõin ära!
Igatahes oli tore ja meeldejääv esimene veebruar. Nagu ikka, vahepeal oli kaamera kotis laadimas ning seega kõik kontaktid ja kalad kaadrisse ei jäänudki. Igatahes väikese video panin kokku, olge lahked.



NB! Mina 100% taunin selliste haigete jorsside käitumist, kes ise ei viitsi vara kohale tulla ja teistest püüdjatest lugu ei pea. Kui uni magus on, siis kurat püüa siis ise teise mehe jälgedes. Haige värk igatahes... Aga nagu öeldakse, ei ole head ilma halvata. Tõsi küll, Alarichil oli vastupidi – enne halb, siis hea. Veelkord, õnnesoovid ilusa kala puhul!

Ise olen ilmselt nädalavahetusel ja ka uuel nädalal krõbedate külmadega pigem jääpeal, aga kes teab...
Kõigile teile soovin loomulikult meeldejäävat ja kaladerohket hooaega!

Mõtlesin, et jagaks ka enda muljeid sellest, kuidas algas minu elu esimene jõeforelli hooaeg. Kuna eelmisest lausest sai välja lugeda, et ma pole kunagi elus varem forelli püüdmas käinud, mis siin salata, tegelikult üldse suhteliselt toores kalamees, siis eeltööd sai tegema hakatud umbes aasta algusest. Sai soetatud korralik varustus, lugesin raamatuid, sirvisin ajakirju ning foorumeid, uurisin kaarte ja aerofotosid, panin peas paika mingisuguse plaani ning ootasin põnevusega hooaja algust. Äratuse sättisin kella seitsmeks, kuid luugid olid lahti juba kuue paiku. Ilmselt oli ootusärevus suur. Vaatasin viimast korda üle oma varustuse, panin paika kindla marsruudi ning umbes seitsme paiku asusin teele kodule üsna lähedal asuva jõe äärde Järvamaal. Auto parkisin jõest umbes kilomeetri kaugusele metsaserva. Seejärel haarasin oma varustuse, lülitasin kellal gepsu sisse ja asusin teele. Teekond jõeni oli meeldivalt rahulik, ühed eelmise päeva jäljed näitasid mulle teed ning õigepea olin seal, kust ma plaanisin hakata jõge ülesvoolu avastama. Ja siit algas minu kannatuste rada, mille ma võtan kokku lühidalt: 3 kukkumist, millest 2 munadeni sisse, ritv pooleks ja 0 sooritatud heidet. :silly:
Mis seal ikka, kerge jalutuskäik tagasi autoni, mõtteis vaid, et see on alles algus...saaks selle ridva ka nüüd korda