Olen jälginud huviga siinsest diskussiooni sellest, et kuidas ikka tagada püügimõnu nõnda, et jaguks endale ja ehk jääks natuke teistelegi. Laias laastus saab tegevused jagada kolmeks: hoolitseda, et looduslikul populatsioonil oleks võimalikud head tingimused järglaste saamiseks, piirata püüki või kalu juurde istutada.
Sellesse esimesse suunda on tegelikult päris palju ju panustatud. Kõik ehk ei tea, aga riik on KIKi kaudu suunanud kalanduse valdkonna projektidesse viimase 5 aastaga 7,9 MEURi keskkonnaprogrammist ja ca 14 MEUR eurorahadest. Viimastest on tehtud peamiselt kalapääsusid (aga näpuotsaga kudealasid), keskkonnatasudest aga nii jõgede korrastamist, kudealasid, uuringuid, järelevalve infrastruktuuri, paadisildu, silte, taristut jne. Samas, kui tulu kõikidest kalapüügilubadest on olnud seal 600-700 tuhande kandis aastas. Ehk siis kordades rohkem on kalandusse (ja sealjuures enamus just lõhilaste hüvanguks) läinud vahendeid, kui kalamehed ise panustanud. Seega pigem võiks kobiseda põlevkivi mehed, kelle makstud tasude arvelt nii mõndagi valdkonda arendatakse. Lisamärkusena siinkohal ütleks, et kelle arvates ei tehta piisavalt või tehakse lolle projekte, siis 2 korda aastas on taotlusvoorud ja andke minna. Tehke paremini ja rohkem. Ma tean, et siin on lugejate hulgas mõningaid mehi, kes on teinud projekte ja panustanud, au ja kiitus neile.
Siit jõuame sujuvalt küsimuseni, aga et miks raha asustamisse ei panda ja püügiks kala ette ei kasvatata. Minu (amatööri) arusaamist mööda on asi selles, et see ei ole väga jätkusuutlik tegevus. Paisude avamine ja kudealade tegemine on kindlasti kestvama mõjuga tegevus kui siuhh püügikerisele sahmaka forellide ette viskamine (mida enamasti tehakse siis, kui tahetakse luua populatsioon või päästa väga halvast seisundist). Lisaks on mu teada erinevad rahvusvahelised uuringud näidanud, et kasvatatud kala on vähem elujõuline looduses, kehvem järglaste saaja, homogeenne genofond teeb teda vastuvõtlikumaks haigustele jne. Ehk siis natuke nagu Kalamaja hipsterit visata kuhugi Taigasse, ilma käsitööõlle ja ökovegan burgerita jääb ta hätta. Vt nt lihtsat kokkuvõtet
www.wildtrout.org/content/trout-facts
seal punktid 70 midagi, Eestis ka Jürgenstein ja co uurisid Eesti jõgesid ja leidsid hiljuti, et ega asustatud kala jälgi järelkasvu genofondis väga ei ole. Ehk siis natuke laastutule moodi värk see istutamine. Sõltuvalt vanusest istutamise hetkel, on ühe kala hind seal 1-2 euro kandis. Tean, et Põlulal on võimekus olemas, kui oleks tellimust. Ka istutamisel on vaja istutamisluba, mille aluseks peab olema ka spetsialisti arvamus, et võib ja vaja istutada. Täna tehakse jõgedes Keskkonnaagentuuri vedamisel seiret, aga muidugi võib olla, et kuna seiremetoodika ja paikade tõttu saadakse pigem pilt noorpopulatsiooni olukorrast, siis ei registreerita piisavalt kiiresti võimalikku langust suuremate sugukalade arvukuses (mida me kõik mõjutame oma väljavõetud kaladega).
Lisaks siis eelkirjeldatud tegevusele on püütud populatsiooni kaitsta ka püügipiirangutega (kudeaeg, miinimumsuurus, pileti hind jne), aga ma arvan, et kõik on siin nõus, et püügikoormus on tuntavalt kasvanud viimastel aastatel ja noh, pigem tundub kõigile, et kala on vähemaks jäänud, kui et juurde tulnud. Seega, mis oleks mõistlik täiendav piirang? Tõsta hinda? Tõsta alammõõtu? Piirata päeva/hooaja võetavate kalade arvu? Midagi muud? Kõikidel siin läbi käinud ettepanekutel on omad plussid miinused, paljud ideed võiksid positiivselt mõjutada kalade arvukust, aga mitmeid neist on raske jõustada.
Seepärast küsingi, et kes jätaks püügi tegemata, kui teatud jõgedel (olge needsamad lisaloa jõed nt või loetud jõed nende hulgast), oleks ainult CR lubatud? Enamus ju kirjutab, et käib looduse pärast, püügimõnu ja võitluse pärast ja muud sellist. See kõik jääks ikka alles. Ära jääks ainult kala koju viimine (ma ei ole veel lugenud, et keegi ütleks, et ta just selle pärast käib jõekal). Kes kala kotis vahele jääb, saab trahvi ja tühistatakse kalapüügiõigus x ajaks. Mulle tundub, see selgem ja lihtsam piirang, kui alammõõdu tõstmine, ülemmõõdu panek või y kala päevas/hooaja jooksul. Kilone emane kala annab keskmiselt ca 1800-2000 marja, millest sõltuvalt aastast võib viljastuda suurem või väiksem osa, millest omakorda koorub väike osa, millest omakorda 1 eluaasta elab üle väike osa, aga sellegipoolest võime loota, et õige mitu hea genofondiga kala võiks tulla. Nii et iga vabastatud kala, on suur kingitus. Siin vaid loetud hulga kõvemate meeste saagid hooaja kokkuvõtete põhjal annaks juba üle 100 000 täiendava marja, millel potentsiaalselt võiks mõne aasta pärast olla viisakas mõju ja nii see positiivne ring kasvaks aasta-aastasse. Mu enda usku CRi kasvatas oluliselt eelmisel aastal Itaalias käik. Olles seal perega puhkamas, tegin Toskaanas ka väikese lendõnge päeva kohaliku giidiga. Ta rääkis, et enamus jõgesid roogitakse seal püügiga tühjaks, aga neil õnnestus 9 aastat tagasi omavalitsusega saada kokkuleppele ning mõnedele jõgedele pandi CR kohustus peale. Lisaks algusaastatel istutati natuke kala juurde. Ning 2015ndaks oli seis selline, et ma pole taolist asja näinud. Jõgi reaalselt kubises pinda tõusvast kalast. Olen käinud päevikuajal ka meie parimatel jõgedel, aga see oli ikka kraadi võrra kangem lugu. Kes vähegi lennukaga püüda mõistab (mina see kahjuks pole), sellele on need jõed küll paradiis. Nii et vahelepõikena soovitan
www.lucacastellani.it/it/
väga lahe vana, ilusad jõed, suured kalad ja neid on ka palju.
Mulle tundub, et see loob sellise positiivse ringi. Mida rohkem vabastad, seda rohkem kala on (eeldusel, et enne ei katsu kuiva käega, ei tee 4 minutit pilti, topi sõrmi lõpuste vahele jne), mida rohkem kala on ja saadakse, seda vähem on kiusatus on teda kotti panna, sest tõesti saadki elamuse kätte võttudest ja võitlustest, ei pea seda 4 käigu ainsamat kala kaasa võtma. Ja seal, kus oleks CR piirang, seal minu arvates ei peaks ka kallist lisaluba olema täiendava püügipiiranguna.
Pluss, muidugi on oluline ka järelevalve kude- (ja ka muul) ajal. Käisin sarnaselt mitmele foorumikasutajale ka Keila jõel patrullis EKSi koordineeritud initsiatiivi raames, ja kurb oli tõdeda, et tõesti nendest pääsude avamisest, kudealade tegemisest või asustamistest pole tuhkagi kasu, kui süsteemselt ja nahaalselt mingid tüübid kudevaid kalasid lihtsalt notivad. Jõeka puhul pole tegevus ehk nii massiline, sest mari pole nii väärtuslik ja majanduslik tulu väiksem, aga see on siiski tõenäoliselt suur. Pole mingit põhjust arvata vastupidist. Ja ebarealistlik on oodata, et inspektsioon igale poole jõuab, nii et vabatahtlike tegevus on muidugi väga oluline. Keeruliseks teeb see, et paljud jõed Tallinnast kaugemal ja kohalike panus peab suur olema, pluss kudealad ja võimalikud röövpüügialad palju pikemate lõikude peal laiali võrreldes lõhejõgedega. Aga sellegipoolest, ka sinna peaks panustama.
Pikavõitu see jutt sai, aga tahtsin ikkagi need asjad välja öelda. Kokkuvõttes tundub mulle, et võiks proovida nõnda, et mõned jõed on ainult CR, kel on oluline ka kala koju viia, saad raha eest teistel jõgedel x hulga kotti panna ja siis laseks kalauurijatel uurida, et kuidas populatsioonide arengutega lood on.
Täitsa huvitav oleks teada, mis 10a lõikes muutub.
