Viimasest jõeka koju toomisest on möödas 2 kuud. Täna sain lõpuks jälle kala, keda kannatas ka kotti panna. Tõsi, juuli kuus sai jõeka püügi käigus üks viker ja poole kilone ahven koju toodud. Selle ajal jooksul on olnud üle 10 käigu, nähtud väga suuri kalu, keda aga pole õnnestunud kaldale saada.
Eilne koduojal käik ei andnud rahu, sest kala hakkas sööma õhtul enne päikeseloojangut, siis kui magusamad kohad olid juba läbi püütud. Läksin täna ühele suuremale jõele, õhtul kella poole kaheksaks olin jõeääres. Temperatuur oli vaikselt langenud juba alla 20 kraadi, päike muidugi siras veel kõrgel taevas. Jõgi väga rohtus, kaldal üle pea rohi, ainuke positiivne asi oli, et veeseis oli üllatavalt kõrge. Enne kala oli olnud üsna igav püük, siin seal mõned sulpsatused aga leechi vastu huvi null. Jõudsin kohani, kus vana nott risti üle vee, mõned kännud ja väiksemat oksasodi kalda äärtes, vett vast vööni. Iga kord kui seal käinud, olen mõelnud, et seal peab keegi elama, kuid alati olnud vaikus. Esimene vise vastaskalda puude alla, vaikselt kerides mängitan leechi, midagi. Teine vise väheke kaugemale vastaskaldasse, leech juba peaaegu kalda ääres oleva kännu juures, kui järsku keegi vaikselt otsas. Vees ei tundunud kala just suur, siis aga tuli pinnale. Noh vast üle kilo, okei kiirelt vette minema, enne kui okstesse või rohtu ujub. Kuskil minuti trallitas, kui sain ta ilusti oma juurde ja näpud lõpuste taha. Ilus isane, kaldal hakkasin vaatama, vist tuleb isegi 50cm täis. Kiire mõõtmine näitas 51cm ja kaaluks 1.5kg. Edasi oli jällegi üsna vaikus, kõige hullema maastikuga lõiku ei viitsinud enam minna.
Üks pilt vikrist:
Tänane kala:
Käi kalal ja tunne end vabalt, küll tuleb ka kindlust kui üks kord aru saad kui absurdselt etteaimamatu see forellipüük on. 
