Jõeforelli hooaeg 2015

Pärast Makrelli pilte peaks suu kinni panema ja puu taha arenema minema. Lobisen siiski, kuigi vaikimiseks oleks veel teinegi põhjus. Tunnistan pattu, et käisin forelli püüdma kindla plaaniga saak koju tuua. Nagu ürginimene. Mu Brüsseli õde oli külla tulemas, ‒ kõige forellimaiam inimene, keda ma tean. Läksin ühele madalale jõelõigule, kus suviti ikka keegi mõnes veidi sügavamas lohus istub. Vesi oli kahtlaselt madal, kala polnud. Hiljem selgus, et ülesvoolu olid koprad uue tammi ehitanud. Loopisin tunnikese tulutult, vahetasin lante, vaid pisike kolmegrammine Blue Foxi plekk tõi ühe päkapiku. Teine togis ka Yo-Zuri propelleriga pinnalanti. Kopratammi taga sügavamas panin katsetamiseks otsa Salmo Butcheri (ujuv, 5 cm, 5g). Teise viskega võtt. Veidi alla mõõdu forell, aga visa võitleja. Mõni meeter kaugemal, mõni vise hiljem tuli kala, kes kõlbas kotti panna (L41, 750 g). Butcheri mäng meeldis nii forellidele kui ka mulle, see saab edaspidigi vette. Õde sai oma õrnsoolaforelli, värske kodus küpsetatud leivaga. Jahiretk läks korda.

Ööpüügid on juba päris karmid. Lisaks sellele, et ka selge taeva korral on tegelikult väga pime, on jõed jubedalt rohtus. Täna lisandus kõigele muule ka esimene öökülm. Varahommikul oli rohi jääs ja ega rinna kõrgusel ka eriti üle nulli polnud. Riided, nagu ikka, suvised

Tänutäheks anti üks kena paks marjakala kah:

L47, kuid lausa 1310g.

Läksin täna lõuna eestisse jõeforelli püüdma aga otsa sattus hoopis vikerforell.
L46 ja täpselt 1kg.


Rohkem mõõduskaladega kontakte polnud, üldse oli väga vaikne.

hilisõhtune hetk...

Kas väheke hirmus pole?

Ma siin pühapäeval alles harjumaa küljeall ühel lõigus hommikul sattusin olukorda kus keegi ragistas põõsastes oja poole (häälte ja ragina järgi otsustades 2 tegelast). Tegin siis häält ja hüüatasin ning vilistasin korraks kuid vastupidi ootustele liikusid ragistajad ojale lähemale. Lisaks lähemale jõudes kuulsin ka juba mingit sorti lõrina ja korina vahepealset heli ... või oli see rohkem norsklemine?
Igathes ma ei jäänud ootama kes kurat sealt põõsast välja hüppab. Astusin ikka selg ees kaldast üles ja kiirel sammul autoni. Jätsin selle lõigu vahele (hea koht krt). Samas kohas oli see muuseas teine kord juba, kuid esimesel korral hääle peale kablutas tegelane minema. Ise kahtlustan metssigasid või põtru. Üllatas aga nende soov siiski minu asukohale läheneda pärast oma kohalolu teatamist.
Mis moodi teie sellistes olukordades käitute???

Ega ikka kala ei saa püüdmata jätta, olgu kasvõi marutaudis karu 5 pojaga. Ega need loomad miskit sulle tee, selliseid jälgi vahetevahel ikka trehvab. Ise olen see hooaeg 3 korda metssea karja peale sattunud kui mööda metsa lõikasin. Veidi kõhe vast on korraks aga karta pole küll miskit.
Puuki pead kartma

Mu viimane käik sai valitud ühele lõigule kell 5 hommikul, mis nõuab auto kohast ikka jupp maad marssimist mööda tihedat metsa c 3 km. Tavamiselt ma üritan laulda kõva häälega kogu tee "Jää vabaks Eesti meri, jää vaabaks Eesti pind, siis tuisku ega tormi jne" kõik salmid ja ref ilusti järjest. Õnneks pole seni üksi loom ega kalamees endast märku andnud

Lisamärkusena, enne jõele lähenemist lõpetan laulu! Lauluvalik seepärast selline, et näitab meelsust! (floorale ja faunale)

Pagana Sven sõnas ära. Saabusin hommikul, pilk Kalaportaali ja duši alla. Ja muidugi tuli kohe puuki kõhult rebida..

Loodame, et oli 1 neist tervetest puukidest siis
timo - kõva häälega laulmist harrastan ka mina

Mina lisaks laulmisele ka tantsin. Ballett "Luikede järv" pidavat olema parima karusid peletava toimega. Mul muidugi ka kehaehitus selline, et suvalised tantsusammud tulevad lõdva randmega...

Ahah, nüüd linkis mul ära. Müttasin suve esimeses pooles ühel põltsu lisanirel ja õhtuhämaruse saabudes hakkasin lagendikule jõudma. Maastik nagu seal ikka - soo, karud ja muud inimsööjad ümberringi. No ja siis seal lageda serval keegi hirmusti hakkas korisema, ragisema ja mütaki mütaki mu poole jalutama. Ehmusin koledasti ära esiti, et nüüd on mu päevad loetud ja ceemic leiab ehk aasta jooksul mu pleekinud kondid sealt, puu najalt. Sina see olid siis hoopis, oleks võinud laulu ka lisaks tantsule lahti lasta, oleks kahlad seest puhtaks jäänud

Ühesõnaga pean endale jahipoest korraliku pussnoa ja mingi pipragaasi muretsema
Aga minupuhul oligi mulle üllatuseks see, et kui tavaliselt metsloomad väldivad kontakti inimesega siis tookord tegelased hoopis tulid lähemale.

Selline asi
võib ka kasutada.

Ma nii nokkimise mõttes küsin, et kas te teate, kui kiiresti näiteks karu ründamise hetkel jookseb?
Kui kirjandust uskuda, siis üle 10m/s. Vaevalt 300m kaugusel põllul töllerdav karu endast ohtu kujutab. Aga paarikümne meetri kaugusel põõsas olev mesikäpp võiks paari sekundiga platsis olla, kui tal selleks vajadus peaks tekkima.
Ma pakun puusalt, et kui karul on kindel soov kallale tulla, siis noa/püssi/granaadi jms väljavõtmine taskust/vöölt/kotist on viimane asi, mida te teha jõuate...

Aastaid tagasi kalastades Oostriku jõel kuulsin tugevat kahinat kõrges rohus vastaskaldal. Hetke pärast ilmus midagi pruunikat ja suurt nagu väike saun. No küll on suur metssiga! Naljaviluks hüüatasin ja lõin käsi kokku. Korraks kerkis karu pea, kuid õnneks jatkas häirimatult liikumist endises suunas. Mõnekümne meetri pärast tuli läbi jõe minupoolsele kaldale. Olin valmis puu otsa ronima, kuid karu ei tundnud vähimatki huvi mingi narri käratekitaja vastu ja tatsas rahulikult oma teed üle tagapool asuva raiesmiku Põltsamaa jõe suunas.

ma olen ikka meelde jätnud, et KUI karu peaks ründama, siis peab ennast võimalikult suureks tegema ja kõva häält tegema.

näitlikustatud (koos selge kinnitusega selle käitumise töötamisest) siin: