Tuurad hakkavad jah täpikujõgedes juba püüki segama, ma vaatan. Igavene nuhtlus nendega kohe...
Äkki minu eilne esimene kala oli kah tuur hoopis, krt seda teab... Panen näoraamatu kopipaste ka siia.
Tegin kaks pöörlevate päeva (peamine eesmärk oli küll kõik tehtud värvid läbi testida ja kontrollida mängu. Aga kui ma juba enivei hunniku pöörikutega jõel olen, siis saagu leechid korraks puhkust ja anname valu pöörlevatele). Huvitavat juhtus loomulikult kah: uputasin oma veekindla telefoni ära ja leotasin kõik autodokumendid ja prsetäie muid olulisi pabereid läbi, kuna veekindel lukk on veekindel ainult ühtepidi: seest vesi välja ei tule... Aga isegi kala sain. Ühesõnaga, hea ja vähekäidav jõgi. Pigem nire tegelt. Ühes laiemas ja mõnusalt sügavas kohas jäi lant kinni ja siis suure vaevaga sain ta liikuma. Haug. Aeglased ja laisad vonklemised, paar sööstu. Jne. Oleks tahtnud ta vähemalt pindagi saada, lihtsalt et ära näha või nii. Sest selles nires olen korduvalt läinud selle tundega alt: sipleb otsas nagu klassikaline haug, aga tegelikult on hoopis täpikuga tegemist. Siis keris tamiili mingi roika ümber ja ajal, mil ma seda harutasin, ujus taimedesse. Järgmisel hetkel oli tamiil puruks ja kala koos landiga (vikker oli selleks valikuks) läinud. Kinnitan endale, et see oli haug, täpik oleks pidanud ikka muljetavaldavate gabariitidega olema. Ja kui ma tahaks kindlasti uskuda just seda varianti, siis ilmselt ei saaks ma nüüd vähemalt nädal aega magada... Siis edasi üks tumeda veega ja sügav lõik, vast pool kilti või nii. Puud vees ja hästi kalda ääres, puude võrad jõe kohal nii et hästi sünge lõik ühesõnaga. Alati on mul seal ülikõrged lootused ja kunagi sealt pole ma midagi saanud. Eile siis ronisin ühe palgi otsa, eelnevalt ragistasin muidugi võsas ja kaldal nagu noor põder. Paar viset läksid totaalselt prse ja rebisin lanti põõsastest lahti ja üldse plärtsutasin seal kümne mehe eest. Ja ühe, ütleme et viienda viske järel nii 5 meetri kaugusel minust järsku iilge jumakas ja kala korraks otsas, ja kohe läinud. Haug. Lugesin viieni ja uus vise. Lant juba peaaegu minu juures, kui põhjast tuli üks nool ja rabas. Otsas. Kohe tirisin korralikult vastu, et ta jumala eest lanti liiga sügavale ei ahmaks ja tamiili puruks ei teeks (tross oli ca 15 min enne selle eelmise kala situatsiooni saba andnud. Ja selgus, et rohkem mul trosse kaasas polnudki). See tohutu keerutamine tekitas kohe tunde, et midagi justkui ei klapi. Tõin ta korraks pinda ja siis oli selge, et mul vaja kähku vette minna. Otsas istus ta ilusti ja sain kohe ka näpud külge. Aga pigistamine mingil imelikul põhjusel talle ei meeldinud, jõhker tants läks lahti. Teine katse oli edukas, näpud kukla taha ja asi tehtud. Natsa alla 50 cm papa, 1420 gr raske. Seekordne valik oli musta-valge äärega hõbepöörik. Juba see, et kala nii julge oli, näitab, et kokkupuude igasuguste tegelastega on olnud vägagi minimaalne. Pilt on muidugi kole. Pimedas pildistatud ja kaua eelnevalt kilekotis olnud kala. Siirad vabandused.
