Kirjutame siis põhiteemast ka siis natuke. Ehk siis suured kollid. Need, mis 1,8 kilost algavad :silly:
Eile sai plaani võetud üks öö jõe ääres veeta ja pimeduse katte all mõni priskem kala ära meelitada.
Kell 21.30 jõudsin pärast pooletunnist kiirkõnnis rännakut jõe äärde ja püük võis ülesvoolu alata.
Et esimene lõik oli natuke võsasem, siis üritasin selle tunni-pooleteisega läbida ja olla pimedamaks ajaks lagedama peal. Umbes nii ka läks, kuigi natuke kulus aega kauem tänu väikestele sekeldustele paaris kohas landi jõepõhjast rontide küljest lahti päästmisele ja mõne pisema forelli tagasilaskmisele ja natuke peale 11 olin jõudnud kollilõiku.
Esimeses paaris käänakus ei toimunud midagi. Ei mingit elumärk polnud ka veepinnas näha toitumisest. Siis aga tuli üks väga ilusa sügava kaldaservaga käänak ja sellele järgnev 15-20 meetrine sirge, kõrge heinaga selle servas. Ja selle sirge keskel tundus keegi vaikselt pinnas käivat. Vaiksed vaevumärgatavad mulksatused igatahes aeg ajalt kostsid.
Vahetasin vobleri Aapua meisterdatud pöörleva vastu ja vise läks teele. Käänakust läbi tõmmates ei toimunud midagi, samuti ka mitte sellele järgneval kaldaserva all. Uus vise. Kohe peale käänaku lõppu käis korralik pauk vastu lanti ära. Selge, keegi on kodus. Aga tunded olid muidugi kahetised - tore, et kala tundub aktiivne olevat. Aga samas- kas ta peale seda pauku rohkem enam üldse huvi tunneb landi vastu.
Kolmas vise. Jälle käis mingi sagin ümber pöörleva. 4 vise. Ei midagi. Viies vise igaks juhuks veel ja siis peaks vist lanti vahetama.
Ja siis oli kala otsas. Pimedas ei kippunud kuidagi nägema, kui suur ta siis seal täpselt on, aga ridavaotsa ja rullikärina järgi pidi ikka poolteist ja rohkem kala olema. Ei ühtegi küünalt, ei mingit rullimist. Kala tundus olevat oma jõus nii kindel olevat, et ainult ujus. Jõuga minema, jälle ja jälle. Kuidagi ei kippunud väsima. See oligi kõige pöörasem, et ta lihtsalt keeldus minu juurde tulemast. Kui just jõuga ise minema ei ujunud jälle, siis lihtsalt istus põhjas voolus ja no ei liikunud. Ei jäänud siis muud üle, kui sidur veel rohkem kinni ja jõuga vänta.
Päris pikalt läks isegi sellisel moel aega, aga no lõpuks oli forell minu haardeulatuses. Et kallas oli kõrge, siis viskasin kõhuli ja üritasin kalast kinni haarata. Järgmine jama - ei ulatu kalani. Alla vette vaadates pimedas põhja ka ei näinud. Mõtlesin, et kui nüüd hüppan ja all on ikka väga sügav või väga mudane, siis on üldse jama - ise läbimärg ja ka kala suure tõenäosusega läinud. Hakkasin siis kala mööda kaldaserva lihtsalt järgi vedama ja madalamat kohta otsima. Õnneks mingite meetrite pärast oli mingi järjekordne kobraste poolt õõnestatud auk kaldas ja sealt siis ronisin vette kalale järgi lõpuks.
Kaldal järgnes kohustuslik tuimestus kalale, fotosessioon (mis ka muidugi on pimedas kõrges heinas üks paras ettevõtmine) ja mõõtmised. Mõõtmed siis L 55 / l 50,5; 1,90 kg
Ehk siis ei midagi nii erilist aga ilus kala ikkagi. Selle aasta siiani suurim kah minu jaoks.
Edasi suutsin ennast veel tunnikeseks püüdma sundida. Siis jõudis pärale, et miks krdi pärast ma vaevan ennast pimedas, endal kuhjaga kala seljas kotis. Ja keerasin otsa ringi ja tulin tulema.
Selline öö siis
