Lendõng - kõik sellest püügiviisist!

Uhkustan siis siin ka - elu esimene lennukakala (Timo varustusega kyll, sest avastasin jõele jõudes et enda rull oli maha jäänud ). 40cm, ilus pontsakas.

Juba teel jõele lubasin igaksjuhuks Timo kuuldes, et kui peaks õnneks minema ja kala saama siis isegi kui on mõõdus, läheb esimene lennukakala tagasi ujuma (noh et hiljem ahnusest kogemata teistpidimõtteid ei tekiks ).

Lisaks on tegemist isikliku tagasihoidliku forellirekordiga.

See oli päris tore lennukapüük jh Erik
Oli samas kohas kaks mulksu c 5m vahega. Erik proovis esimesele mulksule pihta saada, aga pika pusimise peale andis ridva mulle, et las mina toimetan. Konksutasingi selle ahnepäitsi ära. Andsin siis ridva Erikule tagasi ja põmaki, oligi tal ka kena kala otsas.

Pinnaputuka aeg on emotsioone täis, siit üks vahva tabamus Eriku silma läbi :woohoo:

Eile sai lendõngega sellises võsas käidud, et 5h jooksul tuli c 3-4 viset ainult välja. Püügiisu võttis lausa ära see okstes ragistamine, putuka otsimine ja siis nööd kuskil kinni, saan nööri lahti siis putukas kinni jne . . . Selle ragistamise peale kahanes putukakarp märgatava kiirusega, õnneks oli kevadel andnud Mikk mulle ühe oliivikarva woolly buggeri, mille järgi ma kõik oma kaotatud woollyd olin sidunud. Täna päästis see putuk siis päeva, hea emotsiooni andis see kena pulmarüü värvidega L42, tiba alla kilo papa. Istusin mitu minutit vaarikapõõsaste vahel ja vaatasin seda kena kala.



Kui oleksin esimest korda lennukaga kohe sellise võsa peale läinud, siis ilmselt oleks see käik ka viimaseks lennukaga jäänud. Nii, et alustada tuleb järk-järgult. Kuid lähiajal kindlasti sellist trippi rohkem ei tee :woohoo:

Kas keegi siit on juba ettetellimuse ära teinud?

www.autoblog.com/2016/07/19/mulliner-ben...shing/#slide-3993033

Üle pika aja sai ette võetud selline käik, et äratuskell äratas 5:00 hommikul. Tanklast kohvi ja söök kaasa ning panime Elmeriga jõe poole teele. Auto oli tavaline rahvaauto, mitte nii fäänci nagu Hannes siin promob

Viimasest püügist oli alles jäänud ainult üks Miku woolly + Salmost soetatud putukad. Enda seotud olid kahjuks loodusesse jäänud ja polnud aega, et uusi siduda. Alustuseks panin ühe musta uppuva putuka, millega sai kohe esimese tunni jooksul 2 alakat otsa. Siis suutsin selle putuka okstesse heita ja ilma jäingi. Tuli otsa siduda raskekahurvägi, mis on varem päeva päästnud - oliivikarva woolly. Tõeline murdja (luban, et seon neid karpi tublisti juurde).

Liikusime kahlates vastuvoolu rullheidetega. Väga mugav on nii püüda, kui vaadata neid võsaseid kaldaäärseid, kus oleks juba närvid puruks. Mingil hetkel jõe profiil muutus sügavaks ja pidime välja ronima. Kaldal oli viskekohti jube vähe. Peale pisikest käänakut oli üks avaram koht ja astusin kaldaservale suhteliselt ettevaatamatult. Heitsin woolly 2 m kaugusele endast ja tugev jõnksatus käis läbi ridva ning sööst otse vastaskaldasse rohtu. Ei jõudnud haakida ega miskit. Ei näinud, mis kalaga tegu. Hoidsin nööri pinges ja suunaga enda poole ning kalaoma jõuga ise rapsis rohust välja vabamasse vette. Täpik. Otsis oma peidukaid sööstudega. Mingil hetkel nägin, et putuka konks on väljaspoolt lõpuse kaane küljes. Ju oli mööda rabanud. Nüüd tuli hinge kinni hoida, et auk luu sees liiga suureks ei läheks ja konks välja ei tuleks sööstude peale. Väsimuse märke näidates ronisin jõkke sisse ja peagi oli kala käte vahel. Võimsa peaga konkslõug papakala. Sellist värvi pole ma ka varem kohanud forellide juures. Tõeliselt kaunis kala. L47. Peale rõõmuhüüet oli kahjuks tükiks ajaks jõeääres vaikus!



Videoklippi minugakalale.blogspot.com.ee/

Vaatasin ka videot ja silma jäi, et kala väsitamisel säilitasid ikka tugevat külma närvi. Väga 5+ tegutsemine! Väljastpoolt suud kinnihaagituna polekski teistmoodi ilmselt teda kätte saanud...
Väga kena mustri ja värviga meie vete iludus.