Foorum

file Merikas, merikas....

Info
14. märts 2019 21.03 #10387 Svennu
Svennu vastas teemale Merikas, merikas....
Tänan ettepaneku eest aga ma Põhja-Eestiga väga kokku ei puutu. Vähemalt mitte rohkem, kui et käin vahel mõnel p-eesti jõe ülemjooksul jõekaid püüdmas :)
Info
14. märts 2019 21.16 #10388 nipi
nipi vastas teemale Merikas, merikas....
Kõik sõltub veekogust, selle geoloogilisest alusbaasist, siit ka biotoobist, st. planktoni ahelast, siit putukate jms. selgrootute baasist ja sealt omakorda forelli toidubaasi rikkalikkusest.
Teine väga tähtis tegur on varje- ja elupaikade olemasolu. Rusikareegel on, et mida rohkem on jões igasugu varjepaiku nagu kivide tagused ja alused, kaldaalused õõnsused, sopid, käänud, uuristused või isegi veevirvendus pinnal, mis kala end turvaliselt tundma paneb, seda väiksem on forellil stress ja seda kiiremini ta kasvab. Need ongi ühed põhjusd, miks näiteks Vodjas, millel pole enam peaaegu kümmet meetritki oma looduslikku sängi, on forell väike, ja miks kõige rohkem on saadud suuri forelle Seinapalust ja miks üldse on forell Seinapalus kui sisuliselt olematute koelmutega jões olemas, sest selles jões on looduslikke varje- ja elupaiku uskumatult palju, nagu me teame. Samas on hinnatud, et kõige kiirekasvulisem forell Järvamaal olla Esna jões, aga ma ei tea kustkohast mõõtmiseks saadud kalad püüti -kas loodusliku sängiga lõigust Valgmast allavoolu kuni Ohakametsani või keskjooksult. Kuid üsna ilmne on, et siin on kasvule kaasa aidanud vee toitelisus. See pole sugugi päris halb- ma mäletan, kuidas omal ajal ujus otse silme all kilone forell Paide linna reoveekraavis ajal, kui solki ei puhastatudki, vaid lasti luhale- ja see forell tundis seal end igati hästi. Tundub nõdrameelse jutuna, kuid on tõsi, ei usuks isegi kui näinud poleks...aga tollane solk ei olnud ka nii mürgine kui tänapäeval, kus ainuüksi pestitsiidide hulk on viimastel hinnangutel Pärnu jões seal päris oranzi märgistuse saanud ja ainuüksi Järva- ja Viljandi maal on 2012.a. puistatud Pärnu vesistu äärsetele põldudele 200 tonni fungitsiide...
Info
14. märts 2019 21.28 #10389 nipi
nipi vastas teemale Merikas, merikas....
Kahju küll., no aga kas koduümbruses pole selliseid jõgesid, mis hoolt vajaksid?
Info
14. märts 2019 22.14 #10390 Svennu
Svennu vastas teemale Merikas, merikas....
Kas hoolt vajaksid või mitte, on nii lai mõiste. Mina ei näe, et tänast süsteemi peaks ilmtingimata lõhkuma. Ja kuna ma seda ei näe, siis pole vist kõige õigem mees reegleid tegema ka, või mis?
Teine asi on veel see, et isegi kui mul oleks visioon, kuidas asju paremaks muuta ja siiralt panustangi oma aega, tahet ja ressursse sellesse, siis tuleb ikka kuskilt kari inimesi, kelle arust on hoopis vastupidine kõik õigem ja minu tehtu on vale. Ja suur probleem on selles, et neil võib õigus olla.
Kui millessegi liigselt kiinduda, ei pruugi enam reaalset pilti näha.

Niiet ma jään parema meelega enda liistude juurde. Tegelen sellega, mis meeldib ning seda parasjagu niipalju, kui vajalik ja niivähe kui võimalik.
Info
14. märts 2019 22.23 #10391 Jeekim
Jeekim vastas teemale Merikas, merikas....
Jõeforelli alammõõdu vähendamiseks mina küll ei näe mingit põhjust. Pigem annaks see hoobi nüüdseks väljakujunenud püügieetikale ja võib tekitada kahtlusi alammõõtude suhtes üldisemaltki. Kui kalapüügi käigus õnnestuks saada kõigest üks 28 cm forell, siis ju igaüks meist oleks õnnetu, et üldse sellise maimu kotti pistis. Ka ainus saadud kala peaks suuruse poolest köögilauale kõlbama. Meie asi pole teiste rahvaste kõiki kombeid järgi ahvida vaid omadest normidest lugu pidada. Teised võivad konni süüa ja pisikesi värvulisi võrkudega püüda, ega me sedagi omaks ei pea omaks võtma.
Info
14. märts 2019 22.26 #10392 nipi
nipi vastas teemale Merikas, merikas....
Tegelikult on see konkreetne mõiste. Alati on ka olemas kriteeriumid, mille alusel tegevust hinnata, kas see on loov, edasiviiv, või ei ole mitte miski.
Praegust süsteemi ei ole võimalik lõhkuda, sest pole võimalik lõhkuda seda, mida pole olemas.

Kisajaid on alati - kunagi on öeldud kuldsed sõnad- kõik uus tekitab esialgu vastuseisu. Selline on juba arengu dialektika. Saarlased ütlevad mahlakamalt aga samuti õigesti - "suuri laevu saadab ikka pasakajakate kisa."

Inimene kasutab loodust. Ta muudab veekogusid, ta kraavitab jõgesid, ta suubab jõgedesse metsareoveekraave, nii nagu stalinistlikul perioodil, nii ka tänapäeval on jälle jõkke süvendatud kraavidest tulvanud sisse mudavalle, mis on hävitanud koelmud, ja lisaks veel on nagu ma eespool näiteid tõin, lisandunud ka senisest ohtlikumad mürkained.

Kas on midagi võetud ette vee ja kalastiku kaitseks keset seda kataklüsmi? Vastus on ei. Ainult saada, õgida. Mitte mõelda homsele, mitte hoolida. Ma ei räägi praegu paisudest- see on muude ohuteguritega võrreldes kõrvaline teema ja sõltub üldse sellest, et Brüsselist tulevad rahavood sinna, kuhu vaja ja neile, kellele vaja.

Kas ja kui palju head lasti see suur laev ka randa toob, see sõltub juba kauba kvaliteedist, mida ta kannab, see on-

pädevus

asjatundlikus

tahe luua uusi kvaliteete mis on üldise hüve huvides.
Info
15. märts 2019 08.48 #10393 Hein
Hein vastas teemale Merikas, merikas....
Võtaks ikka minevikust seda, mis asjalik ja ajakohane ka tänasel päeval!
Mõõt sabata 28 ei ole kindlasti asi, mis oleks väärt kaasaega toomist, sest ka L-Eestis kasvavad forellid l32/L36 pikkuseks, isegi pisukestes Tartumaa niredes.
Info
15. märts 2019 08.57 #10394 nipi
nipi vastas teemale Merikas, merikas....
No isegi 4 kilosteks on kasvanu, nagu eespool märkisin...:)

Mul tuleb seoses l-eestiga meelde üks halenaljakas lugu. See oli nii 80-te lõpus, kui läksime Ahjale Valgemetsa lõigule, kaasas oli ka üks Tartus elav võrukene. Sain ca 20 cm forelli, kui hakkasin seda tagasi laskma, siis pistis too mees kisama- " mes, seokse kalla lassit taggasi, õkva ulliss lännu pääluu siest, tuu pandass suola!"
Info
15. märts 2019 09.08 - 15. märts 2019 09.16 #10395 nipi
nipi vastas teemale Merikas, merikas....
Naljakaid lugusid on aastakümnetega küllalt juhtunud. Jällegi paar lugu võrukestega. Nad on iseloomu poolest ju käbedad ja soojad inimesed, ja väga altid suhtlema. See lugu on ka illustratsiooniks, kuipalju tollal forellimehed jõe ääres kokku sattusid ja suhtlesid, aga väikese vürtsiga.
Oli meil kõvaks kalakompanjoniks mees, filharmoonia viiuldaja. Meil oli muusikaline perekond ja sealt ka vastav suhtlusringkond. Olime Esnal, Palu küla all,vikereid püüdmas, kui võsa vahelt tuli vastu tuntud forellimees Leo Schkiperov. Viiuldaja teda ei tundnud, kuid elavaloomuline nagu ta oli, hakkas temaga kohe tutvust sobitama, ja seletab muuhulgas: "Tead, mitte midagi täna ei saanud, jäin täitsa leoks...no täitsa leoks jäin, nagu meie pool öeldakse, kui kala ei saa..."
Leo Schkiperov küll midagi vastu ei ütle, vaid püsis vait, ainult et näost läks küll punaseks...
Kust vaene viiuldaja võis teada, et tema ees seisab mees, kelle nimi ongi juhtumisi Leo ja kes pole mitte mingi juhuslik, vaid kõvemaid forellikütte...tahtmatu solvang, ent samas nii koomiline, et ma ei saanud muidu kui keerasin lihtsalt põõsa äärde..
Sama viiuldajaga sai kõvasti ringi käidud, isegi mootorrattaõnnetus üle elatud Jõekülas.
Ükskord oli jälle selline lugu, mis meenutas safarit, kus mina olin nagu ajaja ja tema sahibi rollis. Oli ta meil ja jäi ööpüügile. Ootasime öö sinist faasi, et linna alla minna. Ooteaja mängis ta viiulit. Kui faas käes, ütlesin - "nüüd lähme!". Käksime nn. majadevahelisest lõigust peale, kus teeraja otsas on käänak. Teadsin, et seal keskel on põhjas astang, vastaskaldast ulatab jõele põõsas, seal oli kala. Juhatasingi kohe koha kätte- "viska sinna."
Viskas- ja kohe oli kilone forell otsas ja kotis, esimese viskega..
Info
15. märts 2019 09.29 #10396 nipi
nipi vastas teemale Merikas, merikas....
On ka lugusid, mida meenutan judinatega.
Vardja all olen käinud 1978.a. saadik, sealt sain kunagi ka esimese landikala. Haava alt tulin noorpõlves välja tavaliselt mööda metsloomade radu, kuna tundus, et nii saab lõigates kiiremini, kui seda auklikku ja mudast metsateed mööda, mul oli ka mingi sisemine kompass,mis kenasti jälle Nahkanuia alla välja juhatas.
Aga aastatega oli nii suunatunne kui taju kadunud! Käisime 1993.a. oktoobris Tartu meestega siis peal, Vardjast kuni Haavani, selleks ajaks oli juba pimedaks minemas. Haava alt otsustasin, et tagasi läheme mööda loomarada, enda arust leidsin kopli servast ka raja otsa üles, läheme ja läheme, aga tutkit! Selgus, et olime trampinud peaaegu sihitult mööda poolvesist soometsa! Ilm läks juba pea kottpimedaks, aga tee peale kuidagi välja ei jõua! Üles hakkasid kerkima hallid sooaurud, tikku ei ole, et kasvõi lõket teha, mobiile tollal veel polnud. Korraks tekkis täielik kabuhirm - siia me jääme...läksin veidi ettepoole, et olukorda uurida, kui korraga kümmekond meetrit eespool - mida imet, keegi on suure riidekapi metsa vedanud! Selgus, et oli hoopis suur isapõder, kes lihtsalt seisis ja uudistas...
Siis hakkas viimaks kaine mõistus uuesti tööle. Kui jõel olles oli kuu jäänud paremat kätt, siis järelikult on vaja, et metsast välja jõudmiseks jääks kuu vasakut kätt. Aga kõik sõltus juhusest, sest ilm oli poolpilvine, ja kes teab, millal kuusirp jälle pilve tagant paistma hakkab...korraks hakkaski! Nii, võtsime kursi üles, ja siis nagu taevakingitus, hakkas kostma õigest suunast ka kaugelt koera haukumist...
Nii me tulime ja ekslesime kella 5-st kella 8-ni, kui viimaks veski teeotsale välja jõudsime, kus oli auto.
Tagasiteel ei rääkinud Tartu mehed minuga mitte üks sõna, põhjus arusaadav...:)
Info
15. märts 2019 11.44 #10397 Vertu
Vertu vastas teemale Merikas, merikas....
Oktoobris on Vardjas muidu hea võtt?
Info
15. märts 2019 16.27 #10398 nipi
nipi vastas teemale Merikas, merikas....
See oli ainus kord kui seal olen oktoobris käinud, oli huvi, ja seadus seda võimaldas,

äärmiselt vilets, nelja mehe peale sai ainult kõige vanem mees, nii 70,a. sitke sell, ühe väikse haugi, teistel mitte midagi. Proovisin küll hüper-super asju, küll Salarit, küll Lutsu aga ei midagi.
Info
15. märts 2019 22.11 #10400 Rainer
Rainer vastas teemale Merikas, merikas....
Lihtsalt sportlikust huvist tekkis üks küsimus neile vanematel härradele, kes te tollel kalarohkel ajal püüki nautida saite.

Kui mõtlete tagasi oma püükidele, siis kuidas kirjeldate keskmist püügipäeva (just saagikust silmas pidades). No näiteks siin eelpool nimetatud Järva jõgedel. Jätame välja kõik teraspea lõhed, vikrid ja muud liigid mida meil praegu nendes jõgedes ei ole ning keskendume jõeforellile. Kas oli siis reaalselt nii, et nullipäevasid põhimõtteliselt ette ei tulnudki ning igal korral võis rahulikult korraliku (näiteks kilose) jõeforelli kotti panna? Rääkimata siis arvukatest kontaktidest pea iga potensiaalse koha peal...
Info
15. märts 2019 22.17 #10401 nipi
nipi vastas teemale Merikas, merikas....
Väike pilt ka jutu juurde- et oleme siis juulis Vilbaste Siniallikatel,

mu arust palju parem ajaviide kui nende surnud forellide näitamine, mis egotrippamise jm pikendamise tähe all kalameeste toimub...:)
Lisatud failid:
Info
15. märts 2019 22.33 #10402 nipi
nipi vastas teemale Merikas, merikas....
Oli nii, et näiteks Vodjal oli 80-tel täitsa hullumaja- mäletan, et kui hommikul kell 7 püüki läksin, ja lõunaks tagasi tulin, ja lõunauinakuks magama heitsin, siis parem käsi läbi une tõmbles sest oli tekkinud haakelöögist kätte tingrefleks- niivõrd sage oli forellide võtmine. Kuid suur osa neist olid alamõõdulised, kotti tuli norm, st. 3 forelli päevas, võtupäevadel ära.
Muidugi ei olnud päris kõik päevad sellised võtupäevad- kui ikka kuu oli täisfaasis ja tuul kirdes, siis ei aidanud isegi ööpüük mitte midagi - võisid jääda täiesti ilma võtuta. Mäletan ka üht sellist retkel aprillis, kui tulime Põlluga Mäost Paidesse ja me isegi ei näinud mitte ühtegi kala. Kuid selliseid käike oli vähem kui saagiga käike.
Tollal oli kokkuvõttes forellil käik tegevus, mis tõi mingi kala ikka lauale- olgu forell või haug. 1990-te keskel sain Pärnu jõest Paide all kotti panna ca 60- 78 forelli aastas, hauge ca 40 tk aastas. See ei olnud niisama forell- nad olid prisked ja laiad nagu noored latikad. Tänapäeval kõlab ehk uskumatuna, aga kodused hakkasid nurisema, jälle forell, haugi tahaks...vastasin, et tuleb leppida sellega, mis on. Hauge muidugi oli, aga vähem kui forelle. Kui kõik püügipäevad kokku võtta, siis tühja kotiga oli kõikidest käikudest ehk veerand, mitte rohkem. Samas ei saa öelda, et püügi peale korraga oleks väga palju kotti saanud- nii kaks, kolm, vast neli, aga - see saak oli kolmveerandi käikude ulatuses ka garanteeritud, püügi kestuseks ca 3-6 tundi.
Seinapalus oli nagu ta oli - kas kõik või mitte midagi, nagu seal kippus olema, kui satud nn kollektiivse jahi peale, siis võis olla, et iga vise võtab, eriti ööpüügil. Tänapäeval trambitakse seal samamoodi sageli tühjalt, aga üks oluline erinevus - tollal oli isegi tühikäikude korral vähemalt võrendikes ja Veskiaru sillasl ülesvoolu vaadates midagi näha, nüüd pole midagi.
Info
15. märts 2019 22.51 #10403 nipi
nipi vastas teemale Merikas, merikas....
Kala suurus sõltus jõest. Vodjal oli ta keskmiselt mõõdukala ca 25-28, mis kotti läks, Seinapalul ca 700 gr, mul Pärnu jõel ja Esna ajamjooksul 800- 1 kg, mis oli üsna tavaline kaal. Suuri, 3-4 kg forelle kohtas Pärnu peal Paide all suhteliselt sageli, ent nad kippusid ka kergemini otsast minema- suurem kala on tark, ja sa saad ka ta otsas olles aru, kas on hästi haaranud või kas tulebki välja või mitte. Kas see oli 1990.a. kui forelle kaaluga 2-4 kg võeti hooajal püüdjate poolt välja kokku 26 tk. Igatahes oli see läbi aegade hooaja rekord kõikide püüdjate kohta, keda oli umbes sama palju, st. ca 300 hooajaluba. See oli lõigul Vodja suudest kuni Kirnani. Enda suurimaks jäi Esna alamjooksult tehisjärve tagant 3,6 kg, veel oli 2,3 kg Pärnu jõelt, mis oli jaanuarikala ja udukõhn, kudemast laskunud, ent 67 cm pikk nii et täiskaalus võinuks olla üle 3 kg, ja teine 2,3 kg, mis oli kevadkala mais, ja omas normpikkuses.
Aga ära läinud on 4 kiloseid oma kolm tükki, neist üks omast nooruslollusest 84,a, - hakkasin nöörist tõstma, siis üks, mis läks ära, kuna kongitsaga paarimehe kadesus viskas tal pildi eest, ja nn. saksa filoloog Pärnu peal Tülba august allapoole sirge keskel, mis oli juba nii viltu haaranud, et sai kohe aru, et kaldale ta ei tule.
Ekstravagantseim neist oli 80.a. juulis paksu palava ja suveilmaga Seinapalul Mulgu madalast ülesvoolu augus, kui
rabas kahe augu vahel suurt vasest pöörlevat - ja nagu see mats käis, ilmatu lai hall külg välgatas, kerisin palja traadi kaldale- oli landi puruks tõmmanud. Selle landiga olin ometi kiloseid hauge ja forelle sealt saanud, ent tõsi küll, ka kasutatud traat oli vägagi habras, nõuka ajal ei olnud korralikku traati ju eriti saada. Hindan et see kala võis olla oma 5 kg.