Jõeforelli hooaeg 2015

Ei ole sel haugipüügil häda miskit. Minu meelest teeb jõeka püügi ägedaks ikkagi pigem see ümbrus ja olustik. Väikesest jõest haugi püüda on pea sama äge, kui jõekat - näed rabamisi, sööste, lisaks on pisemate jõgede suuremad haugid vägagi jõulised võitlejad, kes tihti küünlaidki viskavad.
Väikestel jõgedel püük on lihtsalt nii erinev kuskil jääaugu peal kükitamisele või suure jõe sonnidel jigiga põhja kolistamisele, et minule isiklikult teeb 10x suuremat rõõmu kilone haug mõnelt nirelt vs viis viiekilost haugi kuskilt sügavast sonni põhjast. Ma julgeks väita, et kui jõekapüük käiks põhiliselt jääaugust või kuidagi muud passiivset moodi ning näiteks haugi saaks põhiliselt pisi-niredelt, siis mina küll ajaks enamuse ajast taga haugi, mitte forelli. Püügistiil ja ümbrus ja kõik sinna juurde kuuluv teeb selle püügi ägedaks, mitte otseselt kala liik...

Lisaks on minu meelest praegu ideaalne aeg käiagi sellistes X kohades, kuhu jõekat naljalt hooaja sees otsima ei lähe aga selliste käikude juures jääb alati võimalus, et leiad enda jaoks mõne uue jõe, kus ka forell sees elab, keda siis hooajal juba spetsjomm sinna jahtima minna...

Niiet mis te ikka kipitate kodudes, minge parem kalale. Asja tuleb lihtsalt mõistusega võtta ja keelu all olevad liigid tagasi lasta, kui need otsa juhtuma peaksid.

Häid pühi kõigile!

Svennu, kas saan õigesti aru, et oled juba nagu üks aastagi avanud "haugihooaja" ja avastad tundmatuid hauginiresid nagu Vahukas jt?

Irw, ei lähe see jaanuarikuine Vahukas ka kellelgi meelest

Jälle on käes kokkuvõtete tegemise aeg. Minu jaoks oli see alles kolmas aasta jõeforelli püüda, paraku senistest kõige kesisem. Kodune ehitustöö ei lubanud nii tihti forellimetsa, kui soovinuks. Enamasti tuli piirduda mõnetunnise jalutuskäiguga kodulähedastel niredel, uutes kohtades käisin luusimas harva, aga mõne korra siiski. Koju tõin hooaja jooksul vaid viis jõeforelli. Suurte kollide jahtimise asemel tundsin rõõmu looduses käimisest ning uute peibutiste katsetamisest. Tavaliselt vahetasin lanti, kui olin forelli võtma saanud, ‒ et õppida tundma järgmist püügividinat ja näha, kas kala ka selle õnge läheb. Üllatavalt sageli see õnnestus, töötasid nii omatehtud kui ka poelandid. Teiselt poolt jälle tekitas see süveneva landihaiguse: kõikvõimalikke peibutisi kogunes nõnda palju, et suur osa neist vette ei jõudnudki. Tean küll, kuidas mõni mees on lantidest loobunud ja püüab üksnes liitsidega, või mõni teine püsib truu vaid ühele landitüübile ja lihvib sellega püüdmise oskusi. Erinevad suhtumised. Panen siia juurde pildi lantidest, mille vastu forellid huvi tundsid. Valik on üsna lai. Mõni toimiv liits ja nublakas jäi ka jõepõhja, neid muidugi pildil pole, mõni kalane lant võis ka ununeda. Tunnistan sedagi, et järgmise hooaja landikarpi (loe: landikarpe) pole lihtne koostada. Proovida tahaks nii senistest väiksemaid kui ka suuremaid lante, vanu klassikuidki (Heddon, Bass Oreno jm) on vettelaskmist ootamas.

Tundub,et forell on ikka tõsine kõigesööja

Räägid ehk paari sõnaga sellest parema tulba alt teisest mustast leechimoodi asjast? Tundub huvitav. Kuidas ja mida silmas pidades ta tegid ja kuidas töötab? Võime ka privas arutada...