Jõeforell vol. 2

Edit: aapua jõudis ette

Hommikul tehtud uue lõigu kotroll. Siinkohal tervitaks kõiki, kes on jõkke suubuvas mudakraavis külili lartsatanud. Hea, et mobla ja rahakott veekindlalt pakitud olid.

Kaldal käis paar konnamõõtu täpilist. Ühe arvatavalt mõõdus poisi kobistasin pisut kõrgemalt kaldapervelt vette tagasi, see on see tamiilist välja tõstmine rsk.
Koju tõin ühe 50 cm haugi, kel 25 cm luts maos oli.
Kõik kalad voblääri peale.
Jõgi oli hulpivaid puulehti täis.

Edu kõigile!

Oli meeldiv hommik ühel nirel, kus aasta algul ainult luurel käidud, ilma landi solgutamiseta. Täna ütles kõhutunne, et tuleb minna. Kalad olid nagu möirapullid. Igas rohukanalis, sügavas käänakus, jõele ulatuva põõsastiku all oli kontakt. Mitmed tähnikud käisid lanti rabamas 5-6 korda. Kalu käis kaladal 15 ligi. Paar tõsist isakest rabeles lahti, aga see käib asja juurde. 2 mõõdus poissi panin kotti. Kokku võis rabamisi olla 30 ümber.
Esimene jubin tuli teise viskega mepps nr 2 peale. Edasine trall toimus erinevate värvide Lovec-Rapy Banaanidega, uppuvad variandid.

Igatahes, edu härrased!

Fakk! Üle kümne kildi koos Toomasega ja vaid alamõõdulised. Lisaks veel kohtumine karuga. Mul oli juba puu, mille otsa rondida, välja vaadatud. Puu oli jämedam kui see, mille otsa Toomas oleks saanud ronida. Ja Toomase õnneks hirmutas ta plikalik haletsusväärne kiljumine karu minema.

Natuke detailsemalt paluks. Karuga kohtumisest nimelt. Metsas või lagedal? Päris jõe ääres? Kui lähedalt teda nägite? Kas ta teid varem ei kuulnud? Kuidas karu kohtumisele reageeris? Kas jätkasite püüki? ja nii edasi...

Olime juba päeva teise jõe ääres ja umbes 4km tsivilisatsioonist. Toomas käis ees ja mina kuulsin nagu oleks keegi kalamees meile rahulikult vastu kõndinud. Minu halloooo peale kostis vaid vaikust. Olime hiirvaikselt, kuulda oli ainult sellist imelikku puhkimist või nuuskimist. Karu ennast me ei näinud, aga see ei saanud miski muu olla, sigadega olen korduvat kokku põrganud. Nägime ka põõsaste liikumist umbes 30 meetri kaugusel, ümberringi oli selline pehme pinnasega põõsastik. Elukas jooksis minema vilistamise ja kuiva mahalangenud puu lõõmise peale. Aga ta ei jooksnud otse minema, vaid väikese kaarega meile külje peale ja jäi nagu ootama. Kolistasime ja vilistasime veel natuke ning mõne aja pärast tundus nagu ta oleks rahulikult minema kõndinud. Püüdmist eriti ei viitsinud jätkata kuigi olime jõudnud just kõige magusamate kohtade peale. Toomasel on loost kindlasti oma versioon.