Jõeforelli hooaeg 2016

omast kogemusest - esimese lennukaga saadud forka tagasilaskmisel tegin vea, lasin ta suht madalasse kohta kaldaserva, kus lisaks oli väljavõtmisega muda üles keerdunud. vägisi tahtis kõhtu ülespidi keerata. pukseerisin siis vaikselt veidi ülesvoolu kus vesi kena selge - läks veidi aega ja läind ta oligi.

hiljem mõtlesin veel haugi vabastamise videosid vaadates välja, et peaks ilmselt ka sabast hoidma ja edasi-tagasi liigutama vees, et vesi üle lõpuste käiks ja hapnikku verre jõuaks. Seda kõike siis muidugi kala puhul kelle olen kaldale tõstnud (pilt ja/või kaalumine) - otse konksu otsast pole seda kammajaad ilmselt vaja.

Kala ma kaalun harva. Algul mõõdan ja kui rekord, siis kaalun. Tellisin kummis võrguga kahva ning nüüd üritan kalale võimalikult vähe kahju teha.

Jõudu!

Täna juhtus olema vaba päev ja otsustasin minna kodust natukene kaugemale, kohta, kuhu varem pole erinevatel põhjustel jõudnud, kuid tean, et koht on kindlasti väärt proovimist. Nagu ikka, terve sõidu ajal kummitas mõte, et kurat äkki on keegi ees, kuid olin sellele eelmisel õhtul mõelnud ja olid valmis mõeldud lisaks variandile A ka B ja isegi C. Hakkasin siis kohale jõudma ja ei paistnud minu õnneks silmapiiril kedagi. Kiire pilk jõele, ideaalne, riided kiiresti selga ja püük algas. Üsna pikalt ei toimunud mitte midagi, ei näinud ühtegi kala, isegi mitte põgenevat kala, võttudest rääkimata. Kuid siis lõpuks hakkas juhtuma. Kõigepealt nägin puude vahelt, kuidas kaks forelli kõrvuti ühe risuhunniku all toimetasid, jälgisin mõnda aega nende tegevust ja suurust, otsustasin, et ei hakka mingisuguste poolvõimatute visete- ega jõeületuskoha otsingute peale aega raiskama ja jätan need kaks kala sinna toimetama. Natukese aja pärast tuli sarnase risuhunniku alt korralikus suuruses kala mu lanti uudistama, kuid lanti ära ei võtnud vaid puges kiirelt peitu tagasi. Mõtlesin, et prooviks talle midagi muud pakkuda, samal ajal kui lanti vahetasin, käis kala uuesti midagi või kedagi püüdmas, kala tegevus süstis minusse kõvasti enesekindlust juurde, kuid, kui uue landi risu ette viskasin järgnes vaikus, proovisin II ja isegi III lanti, kuid seda kala ma rohkem ei näinud. Edasine püük oli jälle üsna igav, hakkasid tekkima mõtted püügikoha vahetusele sest aega iseenesest veel oli. Kuid siis väga pika ja täpse viske peale nägin, et keegi vilksatas landi lähistel, kuna tegu oli pika viskega siis ei saanud täpselt aru, kust kohast tegelane täpselt tuli ja kuhu uuesti peitu puges, samuti jäi segaseks, kui suure kalaga on tegu. Kerisin siis vaikselt lanti sellest suurest sügavast august läbi, mille teise serva puude, maltsa ja risu vahele olin suutnud oma landi visata, ise korralikult silmi pööritades ja põhimõtteliselt endale korrutades, Kus sa jäid???? Tule järgi! Võta ära! Olin oma 10 meetrit visuaalse kontakti kohast edasi kerinud, kui nägin, et torpeedo tuleb. Kerisin sama kiirusega edasi, kala aga jõudis landile ühe lähemale ja lähemale, kuni lõpuks nägin, et avatud suu jõudis landini, kala raputas lanti väga korralikult. Kala tegi päris korralikke sööstusid ja ütleks, et šansid olid pigem tema, kui minu kasuks sest oli väga magusaid kohtasid kuhu peitu pugeda, lisaks minu ja kala vahel oli mitme meetri laiune heina riba. Suutsin kala peidupaikadest eemale hoida, Rando voobleri konks oli kenasti kalal suunurgas, sikutasin ta siis sellesse heinakuhja sest muud teed kalal kaldale ei olnud, ise läksin kalale nii palju vastu kui jõepõhi lubas, sain ta lõpuks enda ette, pidin paar korda proovime, enne, kui korralikult kala kätte sain. Kala L48 ja 1310g.

Palju valgust, heledam kala, pleegib pildil korralikult vastu aga parem kui mitte midagi.
Natukene aega hiljem oli järgmine kala landi otsas. Kui kala kaldal otsustasin kala tagasi lasta, kuid tegin ka kiired mõõtmised sest kala tundus kuidagi eriti paksukene. Kala oli L43 ja 1070g. Pilti kahjuks ei ole, tegin kiire mõõtmise ja vabastasin kala. Püüdsin veel natukene aega edasi, midagi erilist enam ei juhtunud, keegi paaril korral ühes augus lanti togis, kuid tundus, et tegu ei olnud kõige suurema kalaga. Seadsin sammud siis auto poole, oli päris kenakene maa kõndida, kuid mind saatsid väga positiivsed emotsioonid...

Praise the Lord! Seda kuulsin ma täna korduvalt. Lausa piinlik hakkas lõpuks. Aga lühike kokkuvõte ise selline. Esmalt maksin mingile ametile 7 raha ja mõned sendid peale, et saaks nagu aus inimene kunagi minna halli punast noppima. Raiko kui teadja vedas mind kättpidi kohale, ja kurat teab mis kärbes teda täna hammustanud oli, isegi silmi ei sidunud mul kinni. Seda enam, et mina olin juhtumisi roolis. Aga selle eest ta hilines jälle hommikul. Nagu alati. Läksime kohta, kus keegi ei käi, ja selle tõestuseks oli ka võõras auto jõekaldal. Ja 2 jorssi, kes meile kaldal vastu jalutasid, ühel veel lausa merikas kotis ja puha. Peded. Võtsid meie kalad ära. Aga käik asjatu ei olnud mitte, ühe ca 20 cm-se jõeka sain ikka kätte. Siis sai siiber ja läksime edasi salanirele. Teisele salanirele. Ütleme nii, et valus oli vaadata, mis seal jões toimus. Ei, rahvast ei olnud, seda mitte. Aga vett oli see eest küll ja rohkemgi veel. Lohaka liigutusega läksin sisse, kus on põlvini vesi. Kus HARILIKULT on põlvini vesi. Täna päästis ainult ülikiire reaktsioon ja kahtlemata keskmisest tublisti kõrgem tähelepanu mu märjakssaamisest. Vesi rinnuni. Kurat, nagu Järva suurtel käiks. Trügid põõsastes ja otsid, kust saaks mõne heite teha. Enivei, mingil hetkel siiski õnnestus sisse ronida ja nagu varas vaikselt kalda äärt mööda hiilida. Keskel oli ikke megasügav ja kuradi võimas vool, tahtis jalad alt viia. No ja kuna tähelepanu oli veesügavusel ja muudel sellistel asjadel, siis pauk landi pihta oligi nii ootamatu nagu loogiliselt võttes ta olla saab ja vända lõi ta mul käest (nilbikutele: jutt käib rulli vändast. Vaid seda vänta hoian kalastades käes). Kahtlemata tänase päeva suurim kala, ja veel konkurentsitult suurim (see fakt on edasises ülioluline). Siis Raiko hävitas puude otsa loopimise teel mõned mu pöörlevad ja siis jõudsime kohta, kus üldiselt suvel vett pole. Nüüd hargivaheni. Vool ja vee vahutamine olid nagu noorel mägijõel, ja vot siis hakkas alles toimuma. Täitsa palju tuli täpilisi, ehkki mõõdust jäi rohkem või vähem puudu. OK, Raiko sai rohkem, aga ma lasin tal ka rohkem loopida... Kuni ta vikri puu otsa lennutas ja järjekordse landivahetuse ette võttis. Ja vot siis panimegi mõlemad samad landid otsa (valge + hõbetatud) ja tegime nö võistluse. Siira au ja uhkusega võin öelda, et Raiko võitis mind kõikides elementides: 9:7 kalade arvuga, suurima kättesaadud kalaga, väikseima kättesaadud kalaga, kõige ebatäpsemate visetega ja üldse kõiges muus kah. Uhke tunne tõesti, kui õpilane on sellise taseme saavutanud! :woohoo: Kokkuleppe kohaselt teeb võitja kaotajale ka 3 õllet, nii et mina lõppkokkuvõttes sigarahul. Lisaks õnnistasin sisse oma uue hingava vesti, tõesti mugav asi. Eks järgmine nädal jälle, ja siis on juba ka puhkus ees ootamas. Saab põhjalikumalt niredel uudistamas käia.

Vändast, ka muidugi rulli vändast. Kas on mingi põhjus, et sa kerimise ajal IAR-i väljalülituna pead?

Ei ole väljalülitatud. Point rohkem selles, et kerin hooletult, käepidet väga nõrgalt ja lohakalt hoides. Korralik rabamine lööb teistpidi vända "lukku" ehk siis peatab kerimise. Käsi jätkab liikumist ja käepide lihtsalt libiseb näppude vahelt. Siis jupp aega tõmblemast, enne kui uuesti asja kontrolli alla saad ja kala on selleks hetkeks tavaliselt juba lahkunud. Huvitaval kombel ei meenu, et kui lant oleks kuskile kinni jäänud, siis samamoodi käepide näppude vahelt libiseks.