Sarnaselt OM-le olen samuti väga algaja forellikütt. Kuid erinevalt temast polnud õnnestunud siiani veel isegi alamõõdulisi näha ega katsuda. Eelmisel neljapäeval tegin tutvust ühe nirega, kus õnnestus esmakordselt näha järgiujumist ja tunda kolme rabamist, kuid ei ühtegi korralikku haakimist. Asi seegi alustuseks, võsas loodust nautida kah kena. Eesmärk oligi tutvust teha jõega ja aru saada, kus need augud ja oksaalused asuvad, milles täpik võiks luusida. Pealegi elu esimesed kontaktid täpikuga
Alustasin pühapäevase püügi ettevalmistusi laupäeva õhtul paari leechi sidumisega ning kaasasin isegi proua protsessi, kes küünelakiga smailinäod neile ette tegi ja sõnad peale luges. Pühapäeva hommikul kella kuueks panin äratuse (ei suutnud tänu jagpalli MM-le varasemaks) ning suundusin ootusrikkalt paduvihmasesse metsa. (enamus mu sõpru ja naine ei suuda sellest aru saada). Nüüd juba tuttavat rada pidi liikudes oli enesekindlus suurem. Ilm oli kohati üsna räbal ning nähtavus sajus kehva, kuid teadsin enam-vähem, kuhu võiks visata. Saju vähenedes nägin ka ühte järgiujumist, mis tõstis tuju veelgi. Kella poole kümne ajal tegin ise puu taga peidus olles ühe viske puuokste all ja kohe käis üks põmakas - kala otsas. Siputas ja rapsis kenasti, väljahüppeid ei teinud. Unustasin erutusest igasugused väsitamisreeglid ja tirisin ta lõpuks üsna robustselt kaldale. L 38 cm, kodune köögikaal näitas vahemikku 500-700 g. Läks uhkusega kotti, ikkagi mu esimene täpik ja endaseotud tuustiga. Pilt ka:
Mõne aja pärast õnnestus ühe käänaku peal veel üks rabamine saada. Nüüd, kui pinged maas, tahtsin temaga juba veidi rohkem mängida, lasin siduri üsna lahti, kuid üks pooleminutise mängu peale pääses kala otsast ja pani minema. Peale seda sain veel 4 ahvenat ning kaotasin haugidele oma leechid. Kuid koju läksin rahulolevana. UL varustusega on tore isegi ahvenapoisse sikutada, rääkimata forellist.
. Ja jõe ääres liigungi ma marurahulikult....ega siis ju tormata saa. Okastraat on muidugi kõikse hullem asi.
