Tegime Raikoga üsna varahommikul kiire sutsaka itta, lihtsalt asjatoimetused ei võimaldanud pikalt olla. Varane kellaaeg küll, aga esimeses kohas üks härra ees, õnneks mitte selles kohas, kuhu me ise tahtsime minna. 3. vise ja mul kala taga, oli rohkem õhus kui vees. Tundus suti alakas, täpsemalt ei tea, sest peale mõningast akrobaatikat lahkus konksu otsast. Siis tunnike hiljem avamere poolt teine kala. Üle suht pika aja õnnestus see siis kätte saada, aga vaid vabastamise eesmärgil, sellelgi jäi paar senti mõõdust puudu. Raiko läks mingil hetkel naaberkari peale, mina jäin paigale. Üsna kohe kui Raiko oli positsioonile jõudnud, tuli sinna ka üks slaavi härra. Mööda oleks ta võinud minna ka kaugemalt, mitte Raikol 5 meetrit selja tagant, kivide otsas kolistades. Kodune kasvatus, mis teha... Aga Raiko ütles talle ilmselt selle eest veel aitäh, sest see sundis tede ennast omakorda sellest tüübist mööda minema, kari tippu. Kusjuures, veel suurema kaarega mööda minnes oleks Raiko ilmselt uppunud. Ja sealt tipust ta oma esimese tänase saigi. Ehkki pikkuselt mitte midagi erilist, oli see kala erakordselt lai ja paks. Ja väga tugev võitleja. Varsti loobusime sellest kohast ja sõitsime pisut edasi, teatud liivaväljadele. Sealt on see niglivideo. Huvitav rand, ühelt poolt väga madal, teiselt poolt kukub järsult sügavaks. Ja rsk, kus tiirud ja kajakad rammisid vett, ilmselt niglisid! Sisuliselt igal pool. Üsna kalda lähedal, täpselt madala ja sügava piiril, vast 20 meetrit meist, käis järsku üks korralik jumakas. Raiko tegi viske, ei midagi. Siis viskasin mina, sama palju tulemust. Raiko vahetas landi, ja kala käis uuesti pinnas. Viskasin ja kerisin sellest kohast mööda madalale, ikka tühjus. Siis muutsin kerimise tehnikat ja edasi kerisin ülikiiresti. Ja suht kohe - lant kinni. Tõmmates siiski liikus, aga ei mingit vastusiplemist. Jupp aega ei olnud ma üldse kindel, et see kala on, ja kui selles mingil hetkel veendusin, kahtlustasin lausa haugi. Nii uimane oli see vastane. Siis kerisin pisut toorema jõuga landi enda ette madalasse. Rsk, polnud see mingi haug, täiesti merikas, ja mitte just maailma kõige väiksem. Jummalast sürr olukord, kala ujuda ei kavatse, lihtsalt toore jõuga lohistasin teda, kuni ta sisuliselt paarikümnesentises vees ikkagi leidis koha hoovõtuks ja ilusa meetrise küünla tegi. Kala lendas ühte suunda, mu lant teise ja ropud sõnad kõikvõimalikesse kolmandatesse suundadesse. Kala kaalu pakkuma ma ei hakka, vees kala kaaluda mulle ei meeldi ja pealegi mis läinud see läinud, nii et vahet pole enivei. Raikol selle nalja peale järgmise viskega taas mõõdukas otsas ja kotis. Pool tunnikest üritasime veel, vaikus. Seniidis päike ja tuuletu ilm on ikka jama kooslus, pluss hommikuse sõidu ajal tehtud vedel leib, jõhkralt rammestab. Loodetavasti saab järgmine nädalavahetus veel ühe korra üritada, siis ilmselt läheb asi sügist ootama. Kivid kotti veel viimastele üritajatele!