showcase riba kalamehed

Alljärgnevalt kirjeldatakse lühidalt neid kalu, kes elavad Eesti veekogudes ja kalameeste meeli ärevil hoiavad. Juttu on ka peamistest püügiviisidest, söötadest ja kulinaarsetest meetoditest.

Ahven

Ahven on pea juurest järsult tõusva küüruga, kahe seljauimega, rohekaskollaste külgedega, tumedate põiktriipudega, selja poole läheb värvus üle mustjasroheliseks, kõhuuimed ja sabauim on punakad - seega on ahven välimuse ja värvirikkuse poolest üks meie vete omapärasemaid kalu. Värvuse üldtoon on veekogust sõltuvalt muutlik: liivase põhjaga veekogudes heledam, mudase põhja puhul tumedam. Ahven on suhteliselt aeglase kasvuga: 20 cm pikkuse kala vanus on ca 10 aastat. Eriti suuri isendeid, s. o. 0,8 — 1,5 kg raskusi, püütakse harva. Ahven on meie vetes kõige levinum kala. Esineb jõgedes, järvedes ja meres. Eelistab kõva põhjaga, selge veega veekogusid, kärestikes teda ei leidu. Röövkala.

                           ahven_        ahven_2


Noorena toitub ta põhjaloomakestest, osalt planktonist, hiljem kaladest, tõukudest, ussidest, vähkidest jm.; hävitab ka kalakudu. Ahven koeb aprillis-mais, jahedal kevadel koguni juunis. Kudemisperioodil peaaegu ei toitu. Ahvenat püütakse ujuki- ja põhja-õngega, ka spinninguga ning talipüügivahenditega. Suured ahvenad elutsevad sügavamates kohtades ja kivivaredel. Ainult hommikuti ja õhtu eel siirduvad nad sealt madalamatesse kohtadesse toidujahile. Et ahven haarab meelsamini liikuvat sööta, siis on vaikses vees soovitatav õngesööta aeg-ajalt üles-alla liigutada. Juuli teisest poolest alates kogunevad ahvenad parvedesse.

Ahvenaparvele sattunud kalastajal tuleb kiiresti tegutseda ja saagi üle pole sel juhul põhjust nuriseda. Suvel, kui viidikad ja teised väikesed käiad veepinnalt õhuputukaid püüavad, tõusevad ka ahvenad pinnale, et omakorda pisikaladele jahti pidada. Sellist kohta on kerge avastada, sest ahvenad viskuvad veest välja. Paadiga lähenedes ja spinninguga väikest pöörlevat lanti sinna heites on paari-kolme ahvena püük kindlustatud. Rohkemat ei pruugi loota, sest parv suundub peatselt teisale, kus sama lugu kordub. Seetõttu tuleb ka kalastajal järjest kohta vahetada.

Septembri lõpul ja oktoobris siirduvad mereahvenad mõnikord suurel arvul jõgedesse ja ojadesse, kust nende püük tirguga on eriti edukas, sest sel perioodil ahven tavaliselt vihmaussi ei võta. Õngitsemisel käsutatakse söödaks näiteks vihmaussi, eluskala (lepamaime, viidikaid, rünte) ning kalalihatükikesi. Peibutussööta ahvena püügil ei kasutata. Kalade suurus ja püügiaeg on siseveekogudes normeerimata. Ahvenat kasutatakse kalasupi või süldi keetmiseks (väikeseid ja keskmisi kalu), süüakse ka praetult või suitsutatult, välitingimustes ka tuhas küpsetatult, pakituna märga paberisse.

Angerjas

Angerjas on pikk, maokujulise kehaga kala. Keha eesmine osa ümmargune, sabapoolne lapik. Pikk seljauim keha tagaosal liitub sabauimega, samuti nagu pärakuuim. Ta on üleni kaetud paksu limakihiga - palja käega haaratud saaki kinni hoida on väga raske. Angerja värvus on muutlik. Tavaliselt on selg sinakasmust, kõht sinakas- või rohekasvalge. Angerjas on röövkala, kes püüab saaki peamiselt öösel. Ta sööb põhjaloomakesi, konni, mardikaid, maime ja kalamarja ning talvel ei toitu. Niisakalad on väiksemad, kuni 50 cm pikkused. Marjakalad kasvavad kuni 1,5 m pikkuseks ja ca 5 kg raskuseks. Angerjat esineb meres ning merega ühenduses olevates jõgedes ja järvedes.

angerjas_


Angerjas koeb Atlandi ookeanis (Sargasso meres), kust koorunud maimud hoovustega Euroopa rannikule kanduvad. Neile aladele jõudnud noored, umbes 3 aastased angerjad on paari millimeetri jämedused, 6—8 cm pikad ja peaaegu läbipaistvad, mistõttu neid klaasangerjateks nimetatakse. Kevadeti alustavad nad rändamist jõgedesse ja jõgedega ühenduses olevatesse järvedesse. Isased peatuvad riimvetes või jõgede alamjooksul, emased aga rändavad kaugele ülesvoolu, tungides jõgedest ka järvedesse ja tiikidesse. 6—9 aasta pärast laskuvad nüüd juba täiskasvanud angerjad mageveest merre (aprillist novembrini), et siirduda kudemispaika. Täiskasvanute tagasipöördumist kudemispaigast pole täheldatud ja seepärast oletatakse, et nad pärast kudemist hukkuvad.

Angerja püügiks kasutatakse söödana väikest kala (rünt, viidikas, silmu-vastne), ööussi või kalalihatükikesi. Peibutussööta ei tema püügil kasutata. Angerjat süüakse peamiselt suitsutatult (kuumsuits) või marineeritult; nii ühe kui ka teise variandina on angerjas tõeline delikatess.

Emakala

Emakala on lutsu meenutava pikliku, sabaotsa poole kiiluna lameneva kehaga kala.

emakala_


Seljauim algab võrdlemisi pea lähedalt ja ulatub sabaotsani, milleni ulatub ka pärakuuim. Tema värvus varieerub, sõltudes veekogu põhjast. Pikkus kuni 40 cm. Emakala esineb meres ja hoidub põhja ligi. Teda tuleb pidada röövkalaks, kuigi peab lugu ka taimsest toidust. Püütakse ainult talvel ja ka siis enamasti juhul, kui pole väljavaateid teisi kalu saada. Püügiriistaks on peamiselt tirk. Alammõõt on sellel kalal normeerimata. Emakala süüakse hautatult või süldina.

Harjus

Harjuse ehk ärna keha on piklik, iseloomuliku pika värviküllase täpilise seljauimega. Selg on tal hallikasroheline, mustade täppidega, küljed helehallid ja kõht hõbedane. Kasvab kuni 50 cm pikkuseks. Harjuse tavaline kaal on kuni 0,5 kg, harva ulatub see 1 kg-ni. Teda esineb vähesel arvul üksikutes selgeveelistes kärestikulistes jõgedes. Harjus on röövkala, kes sööb põhjaloomakesi ja õhuputukaid. Ei põlga ka kalakudu ja maime.

harjus_


Harjus koeb aprillis-mais, mõnikord juuni algul. Kudemisperioodil toitub tagasihoidlikult. Eestis on harjuse püük aastaringselt keelatud, välismaal püütakse teda ujuki- ja lendõngega. Söötadeks sobib sõnnikuuss, rohutirts või tehisputukas ning peibutussööta ei kasutata. Süüakse soolatult, röstitult, praetult või suitsutatult, välistingimustes tuhas küpsetatult. Ka harjusest tehtud kalasupp saab väga maitsev.

Haug

Haug on meie vete suurim röövkala. Ta on pikliku ja noolja kehaga, kusjuures kõige sihvakamad on jõehaugid. Seljauim on sabauime lähedal, pärakuuimega kohakuti. Haugi selg on mustjas, küljed hallikasrohelised, kollaste laikudega, kõht valkjas. Värvuse üldtoon sõltub veekogust, kala vanusest ja isegi aastaajast. Kasvab 1,5 m pikkuseks ja kuni 30 kg raskuseks. Väga heaks saagiks loetakse 5—10 kg kaaluv isend. Haugi kaaluga üle 10 kg tuleb hinnata haruldusena. Elutseb jõgedes, järvedes ja meres, peamiselt riimvetes. Ta on paikne kala, kes varitseb saaki teatava alalise koha läheduses. Haug toitub teistest kaladest; sööb ka vähke, konni, veelinde. Kudeaeg on tal märtsis-aprillis, kohe peale jää lagunemist. Mõnikord algab kudemine isegi jääkatte all, vahetult enne selle lagunemist. Kudemisperioodil haug ei toitu.

haug_


Haugi püütakse peamiselt spinninguga, vedeliga, ujukiõngega ja ketasunnaga, kusjuures kahe viimase püügiviisi korral on söödaks eluskala (kevadel jõgedes ujukiõngega püüdmisel mõnikord ka ussipundar). Talvel saadakse haugi ka tirguga. Peibutussööta ei kasutata. Lantideks sobivad kõik levinumad tüübid - vooblerid, pöörlevad, silikoonid, plekklandid... Elussöödaga püüdmisel tuleks söödana eelistada väikest kokre, kes konksu otsas väga kaua elusana püsib (konks tuleks kogrele kinnitada seljauime alt). Elussöödaga haugi püüdes on kõige olulisem osata määrata õiget haakimise moment. Kui haakida kohe pärast sööda neelamist, on suur tõenäosus saak kaotada. Haakelöögiga tuleb oodata, kuni haug pärast sööda haaramist selle surmab, alla neelab ja seejärel eemalduma hakkab, mida näitab liini aeglane mahakerimine rullilt. Haugipüügil võib suur abi olla mitte üksnes kahvast, vaid ka kongitsast, sest suurte isendite kahvaga võtmine lõpeb sageli saagi lahtirabelemisega. Alammõõt on haugil normeeritud ja tema püügil kehtivad keeluajad. Haugi süüakse keedetult või praetult. Maitsev on ka haugist keedetud kalasupp, eriti leem, milles on eelnevalt peenkala keedetud. Välitingimustes võib väiksemaid isendeid (kuni 1 kg) märga paberisse pakituna küpsetada tuhas.

Hõbekoger

Hõbekoger on kõrge turjaga, pika selja- ja lühikese pärakuuimega, tuhmunud hõbeda värvi kala. Vähenõudlikuna elutseb ta seisva veega või aeglase vooluga veekogudes, nagu tiigid, mitmesugused karjäärid, paisjärved. Võrreldes kuldkogrega on hõbekoger pisut sihvakam. Rikkalikuma toidu korral kasvab ta kuni 40 cm pikkuseks ja 1 kg raskuseks. Veekogu ummuksile jäämisel ei hõbekoger hukku. Hõbekoger on lepiskala, kes toitub põhjaloomakestest ega põlga ära ka taimset toitu. Talvel viibib uinakutaolises seisundis ning toitumisega ei tegele. Koeb mais-juunis (kudemise ajal ei toitu).

h6bekoger_


Järglaste saamiseks vajab hõbekoger meie veekogudes isaste kuldkokrede kudemiskaaslust. Hõbekokre püütakse ujuki- või põhjaõngega. Söödaks sobib näiteks leib, sai, tainas, puruvana või ussijupid. Soovitav on püügikoha sissesöötmine ja peibutussööda kasutamine. Parim periood hõbekogre õngitsemiseks on suvekuud pärast kudemist. Septembris võtt nõrgeneb ja oktoobris katkeb. Kuigi hõbekokre saab püüda ka põhjaõngega, on ujukiõngega püük siiski edukam, sest hõbekoger ei viibi alati veekogu põhjas. Vahel tuleb teda püüda ka poolest veest, vahel koguni pinna lähedalt. Haakida tuleb kohe, kui ujuk pärast paari võnget hakkab kõrvale liikuma või mõne võnke järel täiesti küljeli langeb. Hõbekokre süüakse peamiselt praetult.

Jõeforell

Jõeforell ehk hõrnas on üks meie vete ilusamaid kalu. Ta on pikliku kehaga, tömbi ninamikuga, tähnilise seljauimega ja sirgelõikelise sabauimega. Selg on jõeforellil rohekaspruun, küljed pronksikarva; külgedel ohtralt musti ja punaseid sinise äärisega täppe. Elutseb külmaveelistes kärestikulistes jõgedes ja ojades. Jõeforell on röövkala. Noorena toitub ta põhjaloomakestest, hiljem on peamiseks toiduks lepamaimud ja mitmesugused noored kalakesed, väga meeldib talle süüa ka õhuputukad. Koeb oktoobrist detsembrini ning kudemisperioodil ei toitu.

joekas_


Jõeforelli püütakse lend- ja ujukiõngega ning spinninguga. Söödaks vastavalt püügiviisile tehisputukad, vihmauss ning väikesed landid. Peibutussööta ei kasutata. Jõeforell on väga kartlik kala, seepärast peab kalastaja end varjama ja jõekaldal hääletult tegutsema. Peale haakimist peab arvestama sellega, et kala sööstud konksu otsast vabanemiseks on väga tormakad ja jõulised. Kui kala väljavõtmisel liigselt kiirustatakse, võib saagist hõlpsasti ka ilma jääda. Alammõõt on jõeforellil normeeritud. Jõeforelli püügil kehtivad keelualad ja keeluajad. Põhjaõngedega püük on keelatud. Jõeforell on roosa lihaga ja soolatult delikatess, kuid teda süüakse ka praetult, keedetult või suitsutatult, kusjuures eemaldatud peast, sabast, selgroost ja uimedest koos kõhuäärtega võib keeta kalasuppi.



Allikas: www.miksike.ee / Kalastaja käsiraamat

Kalaportaal, 2011