Püügikoha sissesöötmine sääsevastsetega

Püügikoha sissesöötmine ja kala jääaugu juurde meelitamine on kaks väga tähtsat toimingut, mis mõjutavad kalapüügi tulemusi. Sissesöötmiseks kasutatakse näiteks väikeseid vastseid, hakitud ussijuppe ja poesööta kuid mõnikord ka leivapuru, päevalilleseemnekooki, riivitud kuivikuid ja isegi putrusid. Tihtipeale tekitavad sellised taimsed söödad vastupidist efekti. Talvel on kala väheaktiivne ja taimset päritolu söödad võivad jääda pikemat aega veekogu põhja puutumatuna seisma. Õige pea läheb selline sööt halvaks ja hakkab lagunema. Kala sellisesse kohta loomulikult ei tule.

Talvel on kindlam kasutada loomse päritoluga sööta. Peamiseks kala toiduks talveperioodil on elusorganismid, kes elavad erinevates veekihtides, veekogu põhjas ja pinnases. Kõige levinumaks toiduks on peaaegu igas veekogus elav kaloririkas sääsevastne. Kala tunneb ja leiab vastseid tänu oma tundeorganitele: kuulmine, küljeliin, nägemine. Talvel on kõige olulisemaks just kuulmine ja küljeliiniga tunnetamine. Peab mainima, et välised helid ja võnked läbi jää üldiselt ei kosta -  jää aIl vees on tavaliselt peaaegu täielik vaikus ja sellistes ideaalsetes tingimustes usaldab kala oma kuulmist.

2

Kuulmis- ja küljeliiniorgan lubavad kalal veevõngete abil leida üles veekogu põhjapinnasesse kogunenud sääsevastsed. Kui arvestada, et helivõnked vaibuvad vees 3500 korda aeglasemalt kui õhus, siis on selge, et kala on võimeline püüdma kinni sääsevastse võnked veekogu põhjakihis küllaltki kauge maa tagant. Pugedes põhjamutta, tugevdavad vastsed oma käikude seinu kivistuvate süljeeritistega ja liikudes nendes käikudes laineliste võngetega tekitavad nad teatud heli. Sellest peegelduvad ümbruskonda akustilised lained. Madala võnkesagedusega võngete spekter tekitatakse vastse perioodilise Iiikumisega "paindel" ja kõrgsageduslaineid tekitab vastne oma keha hõõrumisel vastu käikude seinu. Neid signaale kuuleb ja tunnetab kala oma kuulmis- ja küljeliiniorganitega.

Sääsevastsete kogumine põhjamudast

Mida rohkem on pinnases sääsevastseid, seda rohkem tekitavad nad akustilisi laineid ja seda kergem on kalal neid üles lelda. Sellepärast, söötes sisse kalapüügikohta, peaks kalamees kasutama elavaid ja väikeseid sääsevastseid, et need oleksid võimelised suuremas koguses tungima veealusesse pinnasesse. Ka haistmismeelel on kala söögiotsingul oma roll. Tavalistes tingimustes on vastsel põhjamuda või pinnase lõhn. Teised lood on sääsevastsetega, mida kasutavad kalamehed. Sellised vastsed võivad olla mehhaaniliselt vigastatud, peale selle võib neil olla teise veekogu lõhn. See on küllaltki positiivne. Eriti hästi mõjub see juhul, kui vastsed on toodud koos teise veekogu mudaga. Enne kalalkäiku on kasulik filtreerida sääsevastsed rämpsust, mudast ja surnud isenditest. Väikeseid asju või osakesi nagu näiteks lehtsarvi, sääsevastseid ja ühepäevikuvastseid on kala võimeline nägema ja ära tundma 1-1,5 meetri kauguselt. Seepärast hakkab kala kasutama nägemismeelt alles siis, kui sääsevastsete kogunemiskoht on avastatud ja asutakse toituma.

3

Paljud kalamehed kasutavad osaliselt söödana puruks litsutud vastseid. Seda põhjendatakse sellega, et põhjas lebavad surnud tõugud meelitavad kala kiiremini kohale, kuid sellisel juhul tulevad kiiresti kohale pigem väikesed kalad ja hävitavad ilma igasuguse vaevata põhjas lahtiselt lebava sööda.



Algallikas: ajakiri "Fish"
Kalaportaal.ee, 2019

Loetud 1506 korda