Jõeforell vol. 2

Laiskus ja ihnus on mind seni kahvast eemal hoidnud ainult. Ja ilmselt hoiab edasi, kuigi sellest ausa võitluse värgist pole ma kunagi aru saanud. Kas see mõnes teises keeleruumis ka eksisteerib, ma ise ei tuleks küll sellise asja peale.

See, millest ma aga aru olen hakanud saama, on mänguilu. Kala väsitamiseks ja maandumiseks on ka oskusi vaja ning ma julgen väita, et olulisusest lähtuvalt moodustavad need vast pea poole kõigist forelliküti oskustest, liiatigi saab neid nii harva harjutada.

Mul tegeld kahav olemas, ise tehtud, selline paras... titaan varrega.. metallist.... vend kudus ise võrgu..

Eile käisin sugulase sünnipäeval ja tagasiteel tegin ühe mitte kõige juhuslikuma jõe silla juures peatuse. Ja oma imestuseks nägin kohe silla all kolme mitte kõige väiksemat forelli kiires voolus ujumas. Mu enda vari ehmatas nad liikvele, kahju et spinna maha unustasin. Kõige imelikum oli see, et vesi tundus normaalse tasemega olevat ja täiesti läbipaistev. Lähedasemad jõed on praegu vähemalt meeter normaalsest kõrgemad ja täiesti sogased. Aru ma ei saa, sest sademeid on ju laias laastus igal pool põhjas sama palju tulnud.

Vesi oli jões täna kõrgem kui ta see kevad oli, jõeni jõudmiseks pidi põlvistsaati vees sumama. Aga nägin kalameest, kes oli saanud nädalavahetusel jõest 4 kg meriforelli. Homme vaatan veel ida jõgesid ja siis nädalaks ajaks vahelduseks Saaremaale mõrtsukhauge püüdma.

Tänane käik päris huvitavaks kujunes. 5 või 6 40+cm kala lasin tagasi, lisaks väiksemaid mõõdus ja loomulikult allmõõdu tgelasi. Kala olu ühesõnaga palju. Ühest risusest kohast suutsin ka KALA otsa saada, aga ta ujus sisuliselt kinnise siduriga lihtsalt minema ja mässis tamiili roigastesse. Vähemalt kepsud sai tudisema ja adreka lakke. Põhiline osa actionist toimus siis seekord leechiga. Üritan veel paar korda käia, eks siis teen sellest vigurist ka endapoolse pikema kokkuvõtte.

Natuke pikemalt eilsest forellitamisest:

www.kalaportaal.ee/kommuun/blogid/kohtumine-kaunitariga.html