Anar Sillakivi

Anar Sillakivi

 
Reede, 04 mai 2012 16:07

Natuke nööridest

Täiendaks veidi siinset käsiraamatut ja võtaks käisile spinningupüügil kasutatavad nöörid. See artikkel, mis nüüd ka selles kalastusteemalisel lehel ilmub, on kirjutatud juba 2007 aastal. Siis olid nöörid alles alustamas oma võidukäiku meie kalameeste seas. Nüüd, 5 aastat hiljem, on paljud kalamehed kasutanud püügivahenditel erinevaid nööre. Mitmed on neile truuks jäänud, paljud tamiilile tagasi läinud ja nii mõnedki kasutavad olenevalt püügivahendist mõlemat. Palju kalu on veekogudest selle ajaga ka välja püütud aga põhitõed on jäänud samaks.

noorid1


Kirjatükk koosneb põhimõtteliselt kolmest osast. Artiklist „Nöörid oma plusside ja miinustega“ (ilmus 2007), siis selle jätkuloost „Nöörid oma plusside ja miinustega: autori kogemused“ (ilmus 2010) ja mõne sõnaga lõppu ka viimase aja suundumusi. Sõidame siis, härrased!!

 

Nöörid oma plusside ja miinustega.

Minu jutt ei pretendeeri absoluutsele tõele. Artikkel tugineb enda kogemustel, teiste arvamustel, internetis leiduvatel materjalidel ning ka kalastusteemalistel videotel. Tänapäeval laialdaselt hobikalastuses kasutatavate nööride kujunemise ja ajaloo jätaks iga kalamehe enda uurida ning asume kohe nööride ja nende omaduste juurde.

Enam levinud ja kasutatavad on kolme tüüpi nöörid. Esimeseks on selline nöör, mille puhul kiud asetsevad teineteise kõrval, pole läbi põimitud ega keerutatud, vaid on kaetud spetsiaalse kattega. Selle tüübi esindaja on prantslaste Fusion. Nööri plussiks on see, et ta ei märgu ja teda on võimalik kasutada edukalt talipüügil. Miinuseks on see, et kui kaitsekiht hakkab narmendama, siis tungib vesi kiudude vahele. Selle katte kulumine ja narmendamine ei mõjuta küll eriti nööri tugevust aga kuna kiud satuvad otsesesse kokkupuutesse väliskeskkonnaga (kivid, puuroikad), siis hakkab nöör edasisel kasutamisel rohkem kahjustuma. Nöör ei lenda enam nii hästi ja pole ka kindlust, kas saab järgmise kala kätte või mitte.

Järgmiseks tüübiks on keerutatud ja spetsiaaltehnoloogiaga õrnalt kokku sulatatud nöörid. Esindajaks Fireline. Tänu spetsiaalsele sulatustehnoloogiale ei muutu kiudude tugevus. Fireline märgub rohkem kui Fusion, kuid samas ka mitte nii palju kui punutud nöörid. Sellise tehnoloogiaga tehtud nööre loetakse kõige paremini lendavateks. Aga palju loeb siiski kas see, millist rulli ja pooli kasutatakse ning kui palju poolil nööri on. Miks seda tüüpe nööre loetakse kõige paremini lendavateks? Asi selles, et tema takistus rõngastele on kõige väiksem tänu oma ristlõike kujule. Samuti on poolilt maha kerimisel keerdude omavaheline hõõrdumine väiksem. Nööri suurimaks miinuseks loetakse küll tema suhteliselt suurt jäikust aga see on ka rohkem maitse küsimus. Oma jäikuse tõttu on seda tüüpi nööridel on sõlmede ja saside tekkimise võimalus suhteliselt väike.

noorid2


Kolmandaks tüübiks on punutud nöörid, mille esindajaks on näiteks PowerPro. Leidub nii toruna punutud kui ka millegi ümber punutud nööre. Toruna punutud nööridel on suurem venivus. Kuigi arvatakse, et nööridel venivus puudub, siis tegelikult jääb nööride venivus siiski 1-3% vahele (kvaliteetnööride puhul) ja leidub isegi nööre, mille venivus on kuni 8%. Punutud nööridel on kõige suurem märgumine ja sellega seoses vajavad nad ka natuke hooldust. Need nöörid on kõige pehmemad ja tänu oma pehmusele ka kõige altimad sõlmede tekkimisele ja sasidele. Samas pole kuigi raske sõlmi ja sasisid välja arutada, kui kasutatakse õigeid võtteid. Kuna seda tüüpi nööridel puudub spetsiaalne pinnatöötlus, siis on nad ka kõige keskkonnatundlikumad ja nende pinnakulumine üks suuremaid (kuigi kiu enda tugevus teeb nendest siiski vastupidavama nööri kui esimese tüübi esindajad). Nende nööride puudusteks loetakse suhteliselt suurt hõõrdumist nii rõngastel ja keerdude omavahelist hõõrdumist rullilt maha libisemisel. Miinuspoolel on ka narmendama hakkamise võimalus, kuigi seda saab edukalt vältida hooldusega. Kuna punutud nöör suure märguvusega, siis saab selle nööriga edukalt kasutada igasugu peibutus lõhnasid. Lased lõhna paar korda rullile, kui nöör on rulli kõik keritud ja asi korras. Punutud nööride puhul on veel üks huvitav omapära. Mõne jaoks on see puudus, kuid mõnele pluss. Punutud nööridel kasutatakse tavaliselt peenemat kiudu kui kahel esimesel tüübil. See tähendab, et ristlõikes on kiudude arv suurem ja seega ka natuke suurem tõmbetugevus. Samas tekib kiudude omavahelise liikumisvõimaluse tõttu nööris endas suurem sisemine hõõrdumine, mis mingi aeg suurendab nööri tugevust ja vastupidavust aga samas hakkab nööri rohkem kulutama ja vähendama tema tugevust.

powerpro

Seega igal kalamehel tekivad omad eelistused. Kellele meeldib rohkem PowerPro, kellele SpiderWire, kellele Sufixi, Atemi või Salmo toodang. Kalatarvete turul liigub palju erinevaid nööre, erinevatelt tootjatelt ja seega alatiseks jääb üles teema, et kelle nöör siiski parem on. Maitse ja kogemuste asi.

Toodetakse kahe ristlõikega nööre: ümmargusi ja lapikuid. Lapikud nöörid ei taha hästi töötada tavalistel inertsivabadel rullidel. Nende jaoks on spetsiaalsed rullid.

Värvi poolest on enim levinud rohelised, punased, kollased ja mustad nöörid. On ka veel valgeid nööre. Kollaseid ja punaseid tehakse ka helendavaid. Kuna arvatakse, et saakkala ei karda enamus ajast nööri siis polevat nööri värvil eriti vahet, ainus vahe tuleb jälgitavuses, kus asub ja kuidas poolile kerib. Jällegi maitse küsimus.

Nööride juures on üheks väga tähtsaks asjaks sõlmed. Paljudel tootjatel on sõlmed, mida nad soovitavad ja tavaliselt on need ka karpidel kujutatud, kuid üldtunnustatud sõlmedeks peetakse Palomari ja Clinch´i sõlmi ja nende erinevaid variatsioone. Miks on sõlm nii oluline? Sõlm peab olema alati nõrgem kui nöör ise, kuna siis me teame, kust ta katkeb. Me ei kaota suurt hulka oma kallist ja heast nöörit vaid kaotame landi.

Mõni sõna ka nööri hooldamisest. Üldiselt arvatakse, et nöör ei vaja hooldust, kuid nööri hooldamine ei tule kindlasti kahjuks. Kõige rohkem vajab hooldust just punutud nöör. Mida siis teha ja kuidas? Muretse silikoonõli ja tükk porolooni. Keri nöör poolilt ilusasti maha, tee poroloon silikooniga kokku ja nüüd hakka uuesti nööri poolile peale kerima tõmmates läbi porolooni tüki. Nöör saab ilusasti silikooniga. Kui vähegi võimalik ja tahtmist on, siis on kasulik iga kord peale kalalkäiku nöör ära kuivatada. Kuidas? See oleneb iga kalamehe võimalustest ja tahtmisest. Silikooniga määrimine parandab tunduvalt nööri libisemisomadusi st. vähem hõõrdumist ja just eriti punutud nööri puhul.

Olenevalt kalapüügi tihedusest, tuleb vahel siiski loobuda paarist meetrist oma kallihinnalisest nöörist. Miks? Enda kalastusmõnu huvides. Kuidas? Kõige rohkem saab nööri juures vatti see osa nöörist, mis on landi juures. Seega tuleb seda juppi jälgid väga pingsalt. See jupp käib mööda põhja, libiseb üle kivide ja roigaste jne. See jupp kulub kiiremini kui ülejäänud nöör. Alati on kahju oma nööri lühemaks lõigata aga seda tuleb vahel siiski teha. Võib olla iga kalal käigu järel võib olla mitme kalal käigu järel aga siiski seda tuleks teha, kuna siis saad kindel olla, et nöör on korras ja kulumise tõttu ei jää lant põhja ega kala ei tõmba seda puruks. Selle peab iga kalastaja endale ise selgeks tegema, millal on õige aeg valusa lõike tegemiseks!

Oma kirjutises ma ei võrrelnud nimelt erinevate tootjate nööre. Seda selle pärast, et igal ühel on nii või naa omad eelistused. Selle kirjatüki autor on püüdnud siiamaani vaid kahe nööriga ja on mõlemaga rahule jäänud. Nagu alguses sai juba mainitud, ei ole see kirjutis absoluutne tõde ega lõplik. Igal kalamehel on omad kogemused ja tähelepanekud. Ehk aitab see kirjatükk mõnel algajal leida omale sobivat nööri, ehk … samas tekkis materjali korjates ja kokku pannes tunne veel suuremast segadusest, mis tekkis uurides erinevaid kirjatükke.

Tänan tähelepanu eest.
Anar Sillakivi alias Wapsik

Nöörid oma plusside ja miinustega: Autori kogemused


Selle 3 aasta jooksul, mis on möödunud artikli “Nöörid oma plusside ...“ kirjutamisest, olen kasutanud nii mõnegi tootja nööre aga olen siiski pidama jäänud PowerPro nööride juurde. Miks?
Nagu igale kalamehele sobib just see „viba“ millega püüab ja just need landid mida kasutab, on sama ka nööriga. Ma tunnen, et see nöör sobib lihtsalt minu püügi harjumustega. Iga aastaga on vähenenud ka nööri läbi möödud, mida kasutan. Kui algusel oli normaalne 0.21, siis nüüd juba tundub, et isegi 0.15 on paras köis aga kõik oleneb ka siiski sellest, kus püüda. Minu põhilised püügikohad on viimased 2 aastat olnud Lõuna-Eesti „võsajõed“ ja Loobu jõgi. Nendele jõgedele tundub see nöör igati sobilik aga näiteks Emajõele koha püügiks on ehk tiba peenike. Viimane nöör, mis sai ostetud 2 aastat tagasi, on rullil siiani peal. 90 meetrisest nöörist on küll erinevatel põhjustel 25 - 30 meetrit ära lõigatud.

Kuigi kirjatükis soovitasin nööri hooldada, siis mina kui laisk inimene olen hooldust vaid teinud vaid niipalju, et iga hooaja alguses kerin nööri teistpidi peale ja kõik. Kas ma vahetaks nööri tamiili vastu? Kui vähegi võimalik siis ei. Nööriga püük juba nii käes sees ja meeldib oma tundlikuse poolest, et ei kujuta nagu ettegi tamiiliga püüki. Jutt siis ikkagi spinningu püügist.

Teiste kogemustest

Mõned nööri kasutajad on täheldanud, et välgumihkliga juppe maha on parem kui näit. tangidega lõigata. Iseenesest ju tegelikult suhteliselt loogiline. Kasutades kuumust sulatame otsad omavahel kokku ja saame terviku. Tangidega lõigates aga jäävad kiu otsad lahti ja võivad mängima hakata. Kuigi ehk see ka nagu rohkem maitse asi.

Teine tähelepanek on olnud, et osad nööri ei sobi alati kasutuses olevate rullidega tekitavad sasisid. Kuna omal selline kogemus puudub, siis ei oska seda kommenteerida.

Kolmas tähelepanek on seotud saside tekkimisega. Põhjuseks võib olla natuke üle käe või ebakvaliteetselt viimistletud rulli pool. Nimelt võib olla jäetud korralikult eemaldamata vormiga valmistatud pooli aste või terav serv. Aga selle saab ka ise lihtsate vahenditega korda. Siin on abiks peenike liivapaber.

Turule on jõudnud odavad Hiinas toodetud Spectra nöörid, mis kirjade järgi küll peaksid vastama väga kõvadele tõmbetugevustele. Hetkeseisuga ei oska nende kohta veel midagi kosta. Kusagil foorumites pole nende kohta ka veel nii palju infot, et mingi adekvaatne arvamus kujundada. Viimasel ajal on Hiinas valmistatud toodete kvaliteet küll kosmilise kvalitatiivse hüppe teinud, kuid kuna puudub nii otsene kui ka tuttavate kogemused kogemused nende nööridega, siis ise ma suhtun neisse siiski väikese reserveeritusega.

Tänan tähelepanu eest.

Anar „Wapsik“ Sillakivi.



No nii. 0.15 mm on nüüd siis põhiliselt juba vaid havi ja koha püügiks ja forelli jahin 0.13mm nööriga. Ikka PowerPro. Olen piilunud ka teisi tootjaid aga... nähtavasti hangin forelli püüdmiseks Mohicani nööride seast midagi. Loomulikult kui oleks ressurssi piiramatult käes, siis telliks proovi mõttes tõusva päikese maalt mingi über super nööri. Kui selle nööri reklaami ja karbi tutvustust uskuda, siis 0.08 peaks olema tõmbetugevusega 6.4 kg ja kujult absoluutselt ümar. Selle nööri hinda ei hakka mainima, kuid see jääb tiba alla esimese kolmekohalise numbri.

Uus suundumus on nanotehnoloogilised nöörid / tamiilid. Nii palju teiste kogemustest kuulda on olnud, on asi toores veel. Kiita pole kulumiskindlus ja sasid tekkivat üsna kiiresti.

See oleks minu poolt nööride kohta esialgu kõik. Kui midagi muutub, siis ehk täiendan seda artiklit..

Lugupidamisega Anar „Wapsik“ Sillakivi

Kalaportaal, 2012

Neljapäev, 05 aprill 2012 15:03

Suitsuahju ehitamine

Selline on minu suitsuahi, kus suitsetan nii kala kui ka liha. Näeb välja küll veidi ebafotogeeniline, kuid ta ongi tegelikult mõeldud oma otstarvet hästi täitma, mitte silmailu pakkuma. Kui selle ahju 16 aastat tagasi ehitasin, siis ma silmailule rõhku ei pannud. 17 aastaselt ei suuda veel kõigele mõelda. Vana ahi oli laiali vajumas, uut oli kiiresti vaja ja nii saigi kätte võetud ja uue ahju ehitamist alustatud. Nädala jagu eeltööd uurimise näol ja nädal lammutusele / ehitusele. Ahju ehitamist alustades olin kogenematu ja ei suutnud paljusid asju nii ette näha nagu nüüd. Kuumsuitsu ahi ja keris olid vaid kindlad kriteeriumid, edasine oli juba loominguline lähenemine.

Ahi on aus ja teeb oma tööd hästi. Palju sellest ahjust kala läbi käinud on nende aastate jooksul? Täpselt ei tea, kuid arvan, et selle 17 aastaga kindlasti üle paari tonni. Oli aegu, kui ahi tossas 4 päeva nädalas. Ja seda mitte üks ahju täis päevas vaid ikka nii, et hommikul tuli alla ja tuli kustus alles õhtul. Selles ahjus olen suitsetanud kala, kana, siga kui ka lammast. Ahven, koha, latikas, angerjas ning isegi säga on ahjust läbi käinud. Lutsu, havi ja särge olen suitsetanud korra ja enam ei suitseta ka vast kunagi aga mine sa tea - iial ei tasu öelda iial... Selles ahjus suitsetatud kala on söönud nii mõnigi mees ja naine, kes praegu riigikogus istub või europarlamendis tooli soojendab. Aga OK. Lõpetan selle kiidulaulu. Ja asun siis suitsuahju ehitus protsessi kallale.

Eeltööd

Kaks-kolm päeva sai käidud kodukandis ringi ja uuritud teiste suitsuahjusid. Mehikoormas kuulub pea iga maja juurde suitsuahi. Tegemist ju kalurikülaga. Nägemus ahjust oli olemas juba enne ja nüüd, kui olin näinud teiste omi, hakkas see kõik peas vormi võtma. Kõigi selliste asjade planeerimise juures on väga tähtsad asjad paber ja pliiats. Sellest tõest sain küll teda alles hiljem .... Nüüd kui midagi planeerin või kavandan, siis teen alati ka joonise või visandi. Mingid joonised tookord siiski tegin, õigemini mängisin asjad kividega läbi. Ehitusmaterjali leidmisega polnud probleemi - seda jagus piisavalt. Seega alustasin lammutustöödega.

Lammutamine

Vana ahi oli ülevalt laetav. Ja sellist ei soovinud ma kindlasti. Minu arvates on kehva, kui peab kala ahju upitama. Kuna vanu kive polnud vaja säilitada, siis tundsin ennast lõhkumise juures vabalt. Vana ahi oli ehitatud maa sisse paigutatud tangi luugile ja see andis ahjule hea põhja. Vana ahju lagunemise põhjus oli tegelikult lihtne. Ülevalt laetava ahju jaoks oli ta natuke liiga kõrge ja ka traate polnud sees. Vanast ahjust jäi alles kaks viimast maapealset rida, mis on näha ka pildil. Lammutamine lõpetatud ja ümbrus koristatud, asusin uut ahju ehitama.

Ehitamine

Milliseid ehitusmaterjale ma vajasin? Tsementi, kive, 6 mm ja 8 mm ümarmetalli, palli traati, veoauto vedrulehtesid ja kahte vinkelraua juppi. No nii. Kas mõnel tekkis küsimus, et milleks see kõik? Küll jõuame kohe ka sinnamaani. Tegin segu valmis ja esimese kolme rea kivide ladumine käis kiiresti. Ilmselt olin kusagilt kuulnud või järeldasin omast loogikast, et palju ei tohi korraga laduda ja 3 rida korraga tundus igati normaalne olema. Selleks päevaks siis kõik. Jägmine hommik läks asi edasi. Esimese asjana lõikasin 8 juppi 6 mm ümarmaterjalist. Kuna täpset pikkust ei viitsinud välja arvutada/mõõta, siis võtsin umbes ja jätsin väikese varu. Ühe otsa ajasin kuumaks ja keerasin „L“ tähe kujuliseks, jättes lühema ots nii 6 cm pikaks. Seejärel lõikasin vinkelraua jupid ka enam-vähem parajaks ja jällegi läks ladumiseks. Segu kividele, kivid müüri ja siis tuli esimene väike tagasilöök. Kuidas saan need ümarmaterjalist vardad nurkadesse fikseerida? Kindlasti oleks saanud ka lihtsamini, kuid mina tegin järgnevalt. Mõõtsin ära nii pikkuse kui laiuse, lõikasin sama pikkusega 5 lauajuppi, peksin need naeltega kokku nii, et moodustuks nö kinniste otstega „H“ tähe kujuline asjandus või õigemini lapik 8. See raketis siis varraste vahele, vardad fikseerisin traati ja naelu kasutades raketise külge ja probleem lahendatud. Ladumine muutus nüüd küll tiba keerulisemaks, kuid vinkelrauad olid ka juba eelmise rea alla pandud, nii et 2 rida veel. Kerise ehtamiseks valisin veoauto vedrud, millele ladusin kivid. Selleks, et need vedrud kusagile toetada, tuli laduda lappi üks rida kive (mitte pikali). Enne selle rea ladumist sidusin need püstised vardad oma vahel kokku. Miks on neid üldse vaja? Ma ei tahtnud, et uue ahjuga läheb nii nagu vanaga - laguneb laiali. See varraste idee tuli mul siis, kui nägin sugulasest eluaegset pottseppa vanaema juurdes toas ahju ehitamas. Ta kasutas samuti vardaid ja sidus need iga kahe kivirea järel kokku. Nii tegin ka mina. Sai siis lappi kivirida ka laotud ja sealt edasi kõik vanaviisi. Ladusin päeva viimase rea, siis asjad kokku ja töövahendid puhtaks. Päev oli kirjas.

                       suitsuahju_keris_1 suitsuahju_keris_2 suitsuahju_keris_3

Piltidel kerise tegemine

Järgmine hommik algas mõõtmise ja lõikamisega. Vedrulehed olid vaja valmis lõigata. Mõõdud olemas, võtsin relaka kätte ja hakkasin lõikama. Stop!! Aga kas sellega on arvestatud, et kui vedrulehed hakkavad kuumuse toimel väsima ja kaardus olekut kaotama, siis kuhu see pikkus peaks mahtuma? Selge pilt. Vaja teha 3 cm lühemad. Jälle võtsin mõõdu laest aga sobis.

Järgmisena panin paika vedrulehed (vedrulehed on kaarjad ja kaarjad asjad pidid kõige paremini raskust taluma) ning hakkasin edasi laduma. Päeva lõpuks oli laotud 3 rida.

Järgmise päevaga pidid ladumisetööd lõppema. Ja nii ka läkski. Viimane rida sai jälle lappi laotud. Nii on hea ju resti toetada. Algul oli mõeldud ahi teha ühe restilisena aga olude sunnil panin järgmisel aastal ühe rea kive juurde, mis võimaldas lisada ühe resti veel.

Kuid tagasi ehitamise juurde. Ahi oli valmis laotud ja nüüd lasin sellel 3 päeva kuivada. Välja tuli ta selline nagu esimesel pildil näha. Katuseks läks 4 mm paksune metallplaat. Selle peale panin veel eterniitplaadi. Selleks olid head põhjused: eterniitplaat hoiab katuse natuke soojemana, väheneb kondentsi tekkimise oht ning kahe plaadi vahele tekkis koht, kuhu saab restid peale kasutamist ära panna. Kerise ladusin eelviimasena. Kasutasin võimalikult heledaid kive. Kerise ladumise kohta võiks nii palju öelda, et selle paksusega ei tasu ka üle pingutada. Mina panin nii palju kive, et ei oleks läbi näha ja otsene tuli läbi ei saaks. Viimase asjana panin ette ülemise ukse. Alguses oli ta eemaldatav, kuid hiljem tegin ümber, et hakkaks küljele lahti käima. Eestvõetav uks on tegelikult natuke parem. Siinkohal võivad hakata nüüd paljud vastu vaidlema, kuid kohe seletan oma arvamust. Võrreledes küljele käiva uksega tekib eemaldatava ukse puhul ahju väiksem vaakum. Tegelikult peaks olema ju vastupidi, kuna õhu hulk, mis ahjust välja pääseb, on ju eestvõetava puhul suurem aga minu meelest tekitab küljele avanev uks lisa õhukeeriseid. Vähemalt niivisi on minu ahjuga. Mis see vaakum siis paha teeb? Ega põhimõtteliselt ei teegi, kuid teatud juhtudel võib alt koldest tuha ebened ülesse tõmmata ja need kala peale sattuda. Ehitamise kohta ka siis pea kõik. Tööriistad puhtaks!

Mida võiks veel lisada eelmise lõigu juurde? Kerise ehitamiseks on malmradiaatorid head, kuid siis peab arvestama ka nende mõõtudega (kui just pole kavas radiaatoreid lõikuma hakata). Mina kasutasin ehtamiseks telliskive, kuid mida keegi kasutab, on tema enda valik. Eelmises osas jäi veel seletamata ning ka piltidelt ei selgu, kuidas tegin juurde koha teisele restile. See käis väga lihtsalt. Kahe viimase kivi reavahelt uuristasin neljast kohast segu kivide vahelt ära ja torkasin 8 mm varda läbi ahju. Nüüd toetubki ülemine rest neile ning liha suitsetamisel riputan nende külge konksudega liha rippuma.

Kasutamine.

Olen arvamusel, et iga suitsuahi on tema ehitaja nägu ning kui asi on ikka hoole ja armastusega tehtud, siis paneb ehitaja sinna sisse ka osakese oma hingest ja iseloomust. Minu ahi on suuresti nagu mina. Selline rahulik, vahel pika toimega aga korralik tööloom.

Ahju olen kasutanud aastaringi. Külmemal ja niiskemal ajal tuleb natuke pikemalt ette kütta ning soojemal ja kuivemal ajal vähem. Miks ma ette kütan? Keris ja ahi tuleb ikkagi töötemperatuurini viia. Siis on tulemus parem. Millise temperatuurini kütan? Seda numbrit kahjuks öelda ei oska. Katsun seda käega. Teen ülemise ukse lahti, pistan käe sisse ja ongi asi teada. Selline tunnetamine on tulnud kogemustega. Sama on ka erinevate kalade suitsetamisega. Ning suurt rolli mängib ka tegelikult ilm. Ja isegi siis ei tule alati kõik väga hästi välja, olgugi et võid arvata, et tegid kõik nii nagu peaks.

Suitsetamiseks kasutan põhiliselt lepapuud. Eelkütmise juures kasutan ka kooritud kasehalge. Maitseomaduste ja ka värvi muutmiseks kasutan kas nõgest, kreeki, pirni või õunapuud. Hea on ka kirss. Isiklikult kreegi ja pirniga suitsetatud kala eriti ei meeldi. Aga mõni kiidab taevani. Kui pean suitsetama varem külmutatud kala, siis hea värvi saamiseks olen kasutanud nõgest (kui see on olnud saadaval).

Liha suitsetades on soovitav kasutada rasvapanni. Endal on tehtud selline pann, mille panen konksudega rippuma. Pann ise  jääb ca 15-20 cm kõrgusele kerisest. Tegelikult on hetkel kasutuses olev pann natuke vale kujuga. Miks? Õige pann peaks olema sik-sakilise põhjaga ning sakkide ülemistes osades peaksid olema augud. See on hea suitsu ühtlasemaks jaotumiseks.

Eestis peaks olema töös 4-5 minu jooniste ja juhendamise järgi ehitatud suitsuahju. Kahe kohta on ka tagasiside olemas ja omanikud siiani väga rahul. Olen ka edaspidi valmis ja huvitatuid aitama nii nõu kui jõuga.

See kirjutis ei pretendeeri absoluutsele tõele. See vaid oli jutt minu suitsuahjust. Suitsutamisest kirjutan kunagi edaspidi.

Anar „Wapsik“ Sillakivi

Kalaportaal, 2012