"Pikanokaliste" lantimine ehk veidi tuulehaugi püügist

Kevadine merevee soojenemine toob meie vetesse ühe omapärase välimusega vee-eluka: tuulehaugi. Seda pika noka ja roheka selgrooga kala püütakse põhiliselt paadist trollides, kuid ta hakkab landi otsa ka loopides. Viimast on kogenud paljud meriforellipüüdjad.

Vaatleme põgusalt, milline on klassikaline tuulehaugi peibutis. Landiks on plekklant, näiteks populaarsed Eppinger Monarch või Kuusamo Professor. Professorit kutsutakse ka kilpkonnaks, sest teda katab struktuurne kilp, mis peegeldab valgust erinevatesse suundadesse. Leidub mitmeid kalamehi, kes püüavad "puhta hõbedaga" - st eemaldavad landi küljest värvilised elemendid.

Tuulehaug ründab lanti nokaga ja seetõttu ei taha ta hästi konksu külge kinni jääda. Kinnijäämise parandamiseks lisatakse umbes kahe landi pikkune lips (tamiil või fluorocarbon), mille otsas on kolmikkonks. Lips kinnitatakse landi otsarõngasse. Kala jääb lipsu kolmikkonksu külge kinni kas küljega või peaga.

Rakendus näeb välja selline:

tuuleka rakendus 


Lipsu ei tasu kinnitada landi tagumisse rõngasse, kuna see võib hakata mängu ja viskamist segama.

Tuulehaugi pulmamängud toimuvad 10 - 14 kraadises merevees ja lanti hakkab ta haarama siis, kui pulmatrall läbi on. Kui püüate paadist järelevedamisega, katsetage alguses 5-7 km/h trollimiskiirust. Kui kalaparv üles leitud ja triiv sobilik, siis tasub lanti loopima hakata - niikaua kuni enam kala ei tule ja on näha, et parv on eemale kulgenud.

Tuulekala püügile tuleb kasuks tuul, soovitavalt lääne või lõunakaarest. Uurige aga ilmateadet ja kui on tulemas üks soodsate tuultega ilus kevadpäev, võib ees oodata hea võtuga tuulekapüük.

 Kommenteeri artiklit!



Artikli koostamisel olid abiks erinevad internetiallikad.

Kalaportaal, 2017

Loetud 2215 korda