Taimsed söödad konksu otsas

Taimsed söödad võivad olla kaladele vägagi meeltmööda. Õngitsemisel võiks kalamehel alati kaasas olla mõni taimne sööt - võib juhtuda, et kala ussi võtta ei taha ja tänu taimsele söödale võib nigelast võtupäevast saada kordaläinud püügipäev.

Leib, sai, sepik

sai-soot

Leib ja sai on vanad-head õngesöödad, millega saab püüda erinevaid kalaliike, ahvenast karpkalani.

Leiba, saia ja sepikut saab ette valmistada mitmel eri viisil.

1. Võetakse tükike 2—3 päeva vanust sepikusisu, niisutatakse külmas vees ja pigistatakse kuivaks, lisatakse mõni tilk taimeõli ja muditakse sõtmede vahel sitkeks tihkeks massiks. Söödaks näpisiatakse väike tükike massi ja veeretatakse sõrmede vahel hernetera suuruseks kuulikeseks, millesse peidetakse õngekonksu teravik ja kael. Suurematele söödakogustele antakse pirni kuju ja nendesse peidetakse õngekonks tervenisti.

2. Võetakse tükike koorikuta sepikut (või rukkileiba), kastetakse vette, pigistatakse tahedaks ja peenestatakse kaussi, kuhu lisatakse äsja keedetud kuum (kooritud) kartul. Sepikut ja kartulit tuleb võtta võrdsetes osades. Nuiaga või lusikaga hõõrutakse sepik ja kartul ühtlaseks massiks. Saadud massi veeretatakse sõrmede vahel, lisatakse mingit taimeõli ning soovi korral ka lõhnaaineid. Märja lapi sees säilib niisugune sööt mitu päeva ja püsib hästi õngekonksu otsas.

3. Võetakse tükike rukkileivasisu, lisatakse pisut mett ja mõni tilk taimeõli ning muditakse sõrmede vahel tihkeks massiks.

4. Tükike leivasisu koos taimeõliga muljuda massiks ja lasta pooleks minutiks keeva vette. Saadakse aromaatne, sitke ja pehme mass, mis püsib hästi õngekonksu otsas.

5. Taimeõliga segatud leivasisutükikest muljuda sõrmede vahel, lisades juurde pisut kohevat vatti. Niisugune sööt püsib väga kindlalt õngekonksu küljes.

6. Sõtkuda paks tainas rukki- või nisujahust, lisades natuke mett ja taimeõli. Sellest massist veeretada umbes sentimeetrise läbimõõduga kuulikesed ja keeta neid keevas vees.

Hoia leiva ja saiasööt õhutihedas kilekotis, sest muidu võib ta liiga kiiresti ära kuivada. Et sööta erksamaks muuta, võid sööda ka toiduvärviga üle piserdada.

Mannatainas

manna-soot

1. Kaks kuni kolm teelusikatäit mannat keedetakse tassis vähese veega. Tekkinud pudrutükk lastakse jahtuda. Siis segatakse ta kuiva mannaga ja muditakse tihkeks tainaks, mis ei kleepu enam sõrmede külge. Tainasse sõtkutakse mõni tilk taimeõli ja mett. Tainast veeretatakse väikesed kuulikesed, mis isegi vooluses hästi konksu otsas püsivad. Menniku või kinaveri lisamisega saab tainale anda helepunase värvuse. See õngesööt on ühtlasi ka peibutussöödaks, sest selle küljest eraldunud keetmata mannaterad kanduvad voolusega eemale ja meelitavad kalu ligi. Et harjutada kalu niisugust sööta võtma, tuleb seda mõne päeva jooksul sissesöötmiseks püügikohale loopida

2. Kruusis aetakse keema pool klaasi vett. Keevasse vette lisatakse teelusikatäis peensuhkrut ja sama kogus taimeõli. Nüüd puistatakse juurde pool klaasi mannat ja segatakse aeglaselt. Manna peab kogu vee täielikult sisse imama. Saadud massil lastakse jahtuda ja muditakse sõrmede vahel tarvitamiskõlbiikuks.

3. Võtta pool klaasi mannat, valada klaas äärenisti täis külma vett ja jätta manna ööpäevaks ligunema. Paisunud manna asetada linasest riidest või marlist kotikesse, siduda kõvasti kinni ja hoida 20—25 minutit keevas vees. Selle aja jooksul keieb manna pudruks, muutub poolläbipaistvaks ja sitkeks. Õngekonks söödastatäkse pudrukuulikesega, mille läbimõõt on 7—15 mm. Niisugused kuulikesed püsivad väga kindlalt konksu otsas. Seda sööta võtavad hästi latikas, särg, turb, säinas jt.

Munatainas

munatainas-soot

Munatainas sobib õngesöödaks suvel. Võtta pisut jahu, segada munavalgega, lisada vett ja mõni tilk taimeõli. Nendest ainetest segatud valge tainas lasta keeva vette. Kui tainas hakkab kollaseks tõmbuma, on ta õngesöödaks valmis. Tainas pannakse tassile jahtuma ja lastakse seni seista, kuni ta kattub õhukese koorikuga. Koorik kaitseb tainast kuivamise eest ning sööt säilitab pika aja vältel värskuse ja aroomi.

Kartul

kartul-soot

Keedetud kartul sobib eriti hästi karpkala õngitsemiseks, kuid on ka sobilik sööt ka linaski-, särje-, säina- ning latikapüügil. Sobib eriti just suuremate isendite püügiks, väike kala kipub teda ära põlgama. Kartuliga püüdes on soovitatav enne püüki püügikoht sisse sööta - see muudab püügi efektiivsemaks. Kasuta selleks 4-5 väiksemat keedetud kartulit. 

Kuidas kartulisööt ette valmistada? Koorimata kartul keeta soolases vees ja lasta jahtuda külmas vees. Siis koorida ja lõigata kuubikuteks ca 1x1x1 cm. Enne vetteheitmist soovitatakse kartulikuubikuga söödastatud õngekonks kasta mõrkjasse lina- või päevalilleseemneõlisse.

Nisuterad

nisuterad-soot

Üks kuni kaks klaasitäit pestud nisuteri leotatakse 5—6 tundi külmas vees, keedetakse seejärel nõrgal tulel või hautatakse, kuni terad pehmenevad. Terveks jäänud teri kasutatakse õngesöödaks, lõhkenuid — peibutussöödaks. Õngekonks söödastatakse ühe või kahe nisuteraga, kusjuures teravik peidetakse nisutera sisse.

Kruubid

kruubid-soot

Õngesöödaks kõlbavad kõige suuremad terved pehmekskeedetud terad. Purunenud kruubid sobivad ainult peibutussöödaks. Kruupidega õngitsetakse juunis-juulis särgi.

Hautatud herned

hernes-soot

Vajalik kogus valitud herneid lastakse 10—12 tundi külmas vees liguneda. Seejärel keedetakse neid 20—30 minutit kergelt soolases vees, kurnatakse ning asetatakse kurnsõelaga või marlikotis nii kauaks suurde kastrulisse keeva vee kohale, kuni herned on vajalikult pehmenenud. Terved herneterad ei tohi sõrmede vahel vajutades pooleks minna, vaid peavad tunduma homogeense pehme massina. Õngekonks söödastatakse ühe herneteraga, millesse peidetakse konksu teravik, kael ja osa säärt.

Mais

mais

Mais on üks populaarsemaid taimseid söötasid. Eriti hästi võtavad maisi linask, karp, latikas ja säinas, kuid kindlasti ei põlga seda ära ka teised kalad. Üks maisi plusse on see, et päris pisikesed kalad hoiavad maisist eemale.

Väga hästi sobib söödaks toidupoodides müüdav konserveeritud mais, mille võib otse konksu otsa pista.

Samuti võib kasutada küpsed kõvasid maisiterasid. Need valmistatakse ette nagu herned. Pehmed noored maisiterad, mis võetakse tõlvikust ettevaatlikult koos "sabaga", ei vaja mingisugust ettevalmistust.

Konks söödastatakse ühe või mitme teraga (suuremate kalade puhul suurem konks ja rohkem maisiterasid). Soovitatav on jätta konksuots välja, sest maisi välimine kiht on niivõrd paks, et haakimisel ei pruugi konks sellest läbi tungida.

Niitvetikas

niitvetikas   niitvetikas-joonis

Roheline niitjas vetikas kasvab vaiade veealuste osade küljes, veekogu põhjas lamavatel rampadel, kividel ja muudel esemetel. Õngesöödaks võetakse peenike, ainult mõnest niidist koosnev kimbuke, loputatakse hoolikalt vees, pannakse aasana kokku ja tõmmatakse peenikese lühikese säärega konksu kaela ümber sõlme (joonis). Konksu külge kinnitatud kimbukese läbimõõt võib olla 1,5—2 mm ja pikkus umbes 2 cm. Liigne osa tuleb ära lõigata. Niitvetikast söödaga püüdmisel tuleb kasutada väga peenikest ja tundlikku püügiriista kerge ja täpselt reguleeritud ujukiga. Seda sööta võtavad palavatel suvepäevadel õngitsemisel särg ja turb.

Lõhnaained

Taimsed söödad on soovitatav lõhnastada mõne tilga õliga. Selleks sobib aniisi-, maisi-, päevalille-, palderjani- vm. õli.


Taimsete õngesöötade ülaltoodud loetelu ei ole loomulikult sugugi ammendav. Olenevalt kohalikest oludest kasutatakse lepiskalade püügil õngesöödana nisu- ja maisijahust segatud tainast, pehmeid odra-, rukki-, riisi- ja tatrateri, kergelt keedetud makaronitükikesi, kibuvitsa-, sõstra-, kirsi- ja astelpajumarju ning paljusid kombineeritud söötasid. Taimseid söötasid kasutades saab õngega püüda mõistagi ainult lepiskalu — latikaid, säinaid, turbi, särgi, kokri, linaskeid, viidikaid, karpkalu, roosärgi jt.

Edukat eksperimeteerimist taimsete söötadega!


Kalaportaal, 2013

Loetud 10495 korda