Landi järelevedamine ehk trolling

Lanti veetakse paadi järel enamasti suurtes ja sügavates veekogudes. Peibutis ujub tavaliselt paadist 50-80 m kaugusel ja sama kiirusega kui paat. Loomulikult on suurtes veekogudes püük selliselt palju efektiivsem kui spinninguga. Seda sellepärast, et spinninguga heites jääb pärast peibutise suurde sügavusse vajumist landi teekond mööda põhja väga lühikeseks, palju lühemaks, kui madalas vees püüdes. Mida sügavam veekogu on, seda lühemaks jääb spinninguga püügil landi teekond põhja lähedal, sest pärast paari kerimisliigutust hakkab lant üles tõusma. Selleks, et pikendada põhjalähedast püüki, tuleb spinninguga väga pikki heiteid sooritada. See aga nõuab pikka ritva (3 m ja rohkem), peenemat tamiili (või nööri), pikkade heidete jaoks mõeldud rulli ja raskemat peibutist. Ja isegi siis tekivad ebameeldivused. Esiteks tuleb spinningupüügil sügavas vees paat ankrusse panna, mis juba iseenesest on ebamugav umbes 10 m sügavuses vees. Teiseks tekib suur ajakadu peibutise põhjalangemise ja ka ülestõusmise ajal. Kolmandaks jääb vaatamata ülalmainitud nõuannetele siiski landi teekond põhja lähedal lühikeseks. Ja kokkuvõtteks jääb sellistes tingimustes spinningupüügi efektiivsus tunduvalt alla madalas vees püügile.

Kui vaadata tähelepanelikult landi vedamistehnikat paadi järel (teisisõnu trollingut), siis saab selgeks, et praktiliselt efektiivsemat landipüügi moodust suure ja sügava veekogu jaoks pole (vt joonis).


Landi teepikkus on võrdne paadi poolt läbitud vahemaa pikkusega. Ei kulutata aega heite, peibutise põhjalangemise ega ka ülestõusmise jaoks ja mis kõige tähtsam: selleks ei lähe vaja erilist spinningukomplekti. Landi paadi järel vedamiseks on vaja ükskõik millist jäika spinningut (pikem on parem), head spinningurulli (inertne, inertsivaba, multiplikaatorrull) ja spetsiaalseid lante.

Trollinguks valitakse suuremad landid, kui tavaliselt spinninguga püügi jaoks. Asi on selles, et sellised peibutised töötavad sügaval paremini, provotseerivad röövkala kiiremini ründama ja suuremat lanti pole vaja pidevalt loopida nagu spinningupüügil. Nendeks võivad olla suured vooblerid (kuni 25 cm pikad), sellised, mille kasutamist tavalise spinninguga püügi puhul peetakse võimatuks, suured rasked võnkuvad landid (15-20 cm pikad), kõige suuremad pöörlevate lantide mudelid (selleks sobivad hästi USA-s toodetud suured pöörlevad landid, mis on mõeldud kõige suurema haugiliigi püügiks, samuti surnud kalad, ripperid ja tvisterid rakiste otsas).

Parimateks lantideks järelevedamisel loetakse siiski suuri, raskeid, uppuvaid vooblereid, mis liikumise ajal sukelduvad (erinevalt teistest lantidest, mis tõusevad veepinnale). Müüakse ka spetsiaalseid sukelduvaid raskusi (Diving Sinker), mida toodetakse Soomes Kuusamos ja mille kaal on 12-90 g. Sellised raskustega saab püüda kuni 12 m sügavusel. Tänu erilisele ehitusele libiseb tamiil peale näkkamist spetsiaalse metallist kanalit pidi raskuspea juurde, kergendades sedasi kala veest väljakerimist. Painutades raskuse metallplaati paremale või vasakule, saab raskust sundida ujuma mitte paadi taga, vaid paadi kõrval. Mida tugevamini te plaati kõrvale painutate, seda rohkem kõrvale raskus koos peibutisega ujub.

Kuusamo Diving Sinker

Peibutist paadi järel vedades on väga hea läbi püüda suuri sügavusi, veekogu põhjasänge, pikki veealuste järsakute servi jne. Selleks on vaja veekogu põhja ja sügavuse kaarti, et teha kindlaks oletatavad kalade peatuskohad. Kuid isegi kaardi olemasolu korral osutab hindamatut abi kajaloodi kasutamine, mis näitab peale põhjareljeefi ka kalade olemasolu ja paiknemist.

Haugide trolling

Paadi järel ujudes võiks lant olla paadist 12-30 m kaugusel või isegi kaugemal. Ritva tuleb hoida ca 45° nurga all (näkkamist näitab ridva ots).

Kuna trolling võimaldab ühe päeva jooksul läbi püüda väga suure ala veekogust, siis seda tehnikat kasutav õngemees igavust küll tunda ei tohiks. Alati saab midagi modifitseerida, näiteks muuta paadi kiirust, mille tulemusena muutub landi ujumissügavus. Juhul, kui mõni haug jälgis lanti, siis liikumiskiiruse muutmise momendil võib ta seda rünnata.

Suured pöörlevad landid ning samuti rasked plekklandid liiguvad paadi järel maksimaalselt 2 m sügavusele veepinnast ja seda isegi peibutist väga aeglaselt vedades. Kui peibutis on paadist kaugemal kui 30 m, siis lisandub eelpool mainitud sügavusele veel umbes 0,3 m. Sellepärast võib öelda, et püütakse läbi ainult vee ülemine kiht. See rahuldab vaid suhteliselt madala veega veekogus püüki, mille sügavus ei ületa 2-4 m (joon. 3). Nagu eelnevalt mainitud, siis suuremate sügavuste läbiuurimiseks läheb vaja spetsiaalseid sukelduvaid raskusi, mis kindlustavad peibutise kiire uppumise veekihti, kus tõenäoliselt ongi peidus haug. Pole mingit mõtet püüda plekklandiga 0,9-1,2 m sügavuselt, kui paadialuse vee sügavus on 9 m. Seal peatub haug täitsa põhjas ja ainult suvel väga sooja ilmaga tõuseb pinnale väikestele kaladele jahti pidama, kui need soojas vees parvedena ringi ujuvad.

 


Enamasti, eriti just külmematel kuudel, kui landid või surnud kalad on väga efektiivsed põhjalähedastes veekihtides püüdmiseks, näkkab haug hästi. Näkkamine on hea ka umbes 1,2 meetrit põhja kohal või ükskõik millise veealuse kõrgendiku kohal, mille ümber kogunevad kalaparved. Püügiks sügavusel 2,4-6 meetrit võib välja valida terve hunniku nii ujuvaid kui ka uppuvaid vooblereid, mis on üsna vabalt saadaval meie kalastustarvete kauplustes.



Algallikas: ajakiri Fish

Kalaportaal, 2012

Loetud 6973 korda