Usside korjamine ja säilitamine

Ööuss ehk suur vihmauss elab aedades, aiamaal, parkides ja mujal, kus leidub rammusat hästi ümbertöödeldud pinnast. Kasvab kuni 20 cm pikkuseks ja 9-12 mm jämeduseks. Peaosa on neil tavaliselt tumelilla sinaka varjundiga, sabaosa punane, kuid kehaga võrreldes heledam ja lapiku kujuga. Öösiti või peale vihmaperioode ronivad need ussid oma urgudest välja maapinnale, kus on neid hea taskulambivalgel koguda.

Mõnikord ei roni vihmaussid täielikult oma urgudest välja. Sellisel juhul on vihmauss poolest kehast saadik urus ja võib iga väiksemagi heli peale kiiresti urgu varjule peituda. Koguma peab neid rahulikult ja kära tegemata. Nähes lambivalguses ööussi, haarake tal rahulikult kahe sõrmega peast kinni ja venitage kiirustamata urust välja. Vahel hoiab uss oma sabaga uru seinast tugevasti kinni. Siis tuleks vihmaussi hoida lihtsalt 15-20 sekundit sikutamata pingul. Selle ajaga uss tavaliselt väsib ja laseb saba lõdvaks. Nüüd võib juba rahulikult edasi tirida.


Kogutud usse hoitakse kas kaane sisse tehtud õhuaukudega puukastis või riidest kotikeses. Tähtis on, et kasti või koti oleks pandud sama pinnas, kust ussid pärit on. Usside pikaajaliseks säilitamiseks tuleb neid hoida suuremates savi- või fajansspütikestes. Võib kasutada ka puust kasti, kuid see peab olema tugevalt kinni naelutatud, loomulikult väikeste õhuaukudega. Kasutatakse nii esimest kui ka teist varianti, kuid mõlemal juhul tuleb kast või pütike paigutada pimedasse ruumi, kus on umbes 3-5 °C. Anuma või kasti põhja pannakse kiht sügisesi lehti, nende peale asetatakse ussid ja seejärel kompostikiht. Vahetevahel usse toidedakse. Selleks sobib hästi pehmeks keedetud kartul ja teekeetmise jääkide segu, mage supp piimaga ning toore riivitud kartuliga. Tuhande ussi säilitamiseks üle talve läheb vaja 50 x 50 x 40 cm suurust kasti. Ennast on õigustanud ka järgmine toiming: võetakse üks kast, see täidetakse poolenisti kompostiga, mille peale asetatakse ussid; seejärel lõigatakse pooleks kapsapea ja kaetakse ussid kapsalehtedega kinni. Kast tuleb tugevasti kinni naelutada ja paigutada pimedasse ning jahedasse kohta. Enne kalaleminekut võetakse kast välja, avatakse ja kergitades mõnda kapsalehte, saadakse niiviisi nende alt kätte vajaliku koguse usse. Kui teil on talveks varutud valged maaussid, kuid vajate punaseid usse, siis tuleks need ööpäevaks panna punasest tellisest hõõrutud niiske tolmu sisse. Sellises keskkonnas puhastuvad ussid porist ja muutuvad punakaks.

Usse pannakse konksu otsa mitut moodi. Neli kõige populaarsemad moodust on järgmised:

1. Uss torgatakse "sukana" peast konksu otsa ja lükatakse edasi kuni konksu silmani.

2. Konks torgatakse läbi ussi keskkohast, jättes mõlemad otsad rippuma.

3. Mitu ussi aetakse suvaliselt puntrana konksule ja moodustatakse liikuv pundar.

4. Söödaks võetakse ussijupp - sellist meetodit kasutatakse väikese kala püügil või siis situatsioonides, kus võtt on väga intensiivne.

Kehva näkkamise ajal kasutatakse "suka" varianti ja sööta vahetatakse pidevalt värske ja liikuva vastu. Puntraga püütakse suuri kalu nagu näiteks latikat ja säinast. Sellisel püügil kasutatakse ka suurt ööussi, mida torgatakse konksuga mitmest kohast läbi (nii püsib uss paremini kotiksu otsas).


Algallikas: ajakiri Fish

Kalaportaal, 2012

Loetud 9298 korda