Üldisi soovitusi püügikoha valikul

Spinninguga püügi puhul ei saa kuidagi mööda minna röövkalade käitumistavadest. See on oluline seetõttu, et veekiskjate eluviisid on liigiti erinevad ja selleks, et mõnda neist tabada, peab teadma, millises kohas teda võib kohata .

Oluline on meeles pidada, et röövkalad peatuvad veekogus kohtades, kus on:

  • küllaldaselt toitu

  • piisavalt hapnikku

  • soodsad temperatuuritingimused

  • kalade liikumisteed 

  • sobivad varitsuskohad

Kõikide röövkaladele ühiseks käitumisviisiks on see, et nad kogunevad kohtadesse, kus paiknevad väiksed kalad ning leiavad seal endale varitsemiseks varjulise peidupaiga. On tähele pandud ka seda, et jõgedes liikuvaid viidikaparvi saadavad tihti röövkalad (haug, koha).
Headeks püügikohtadeks võib kindlasti pidada vaikse, rahuliku vooluga ja järskude kallastega väikeseid jõgesid. On veelgi parem, kui nad asuvad vähese asustatusega aladel, kus on palju landiga hirmutamata kalu.

Halb pole püük jõgede suudmetes ja neist pisut allpool, eriti kui suudmeosa on küllalt sügav.

Suurepärased on püügiks sellised kohad jões, kus kiire vooluga madalik järsku lõppeb ning vool augu eel aeglustub. Sellises kohas õnnestub püüda suurel hulgal mitmesuguseid kalu. Lanti peaks heitma vastuvoolu sellise arvestusega, et ta kerimisel liigub koos vee vooluga üle augu ääre. Landi liikumine sarnaneb siis veevoolu poolt kohale kantud nõrkenud kala liikumisega, kelle ilmumist ootab kindlasti mõni röövkala.

Väga hea on püüda kaldast, väljaulatuvate neemekeste tekitatud tagasipöörduvas voolus. Jõevool toob siia suurel hulgal toitu, mis tekkinud tagasivoolus peatub ja on söögilauaks arvukatele kaladelele, kes omakorda on saagiks siia kogunenud röövkaladele nagu haug, koha, ahven, tõugjas, säinas ja turb. Siin peaks heite tegema diagonaalis alla või ka põiki üle tagasipöörduva keerise. Tagasi tuleb lant kerida läbi normaalse ja tagasipöörduva voolu piiri.

See joonis aitab kalade elupaiga leidmisel

Häid tulemusi võib saavutada kivise põhjaga põikmadalikel, kus veevool suure kiirusega üle madaliku sügavasse ja vaikse vooluga jõesängi viskub. Sellises kohas peab püüdma lanti läbi põikmadaliku all oleva veekeerise juhtida. Pealpool põikimadalikku asub kala tavaliselt mõne meetri kaugusel selle algusest. Viske peaks tegema nii, et lant liiguks kerimisel teatud kaugusel madalikust, parem kui 2-3 m ülevalpool selle piiri.

Kindlasti tasub proovida ka sildade, postide, suurte kivide, uppunud puude juures. Kuna voolus ujumine kulutab palju energiat, valivad kiskjad tihti varitsuskohaks üldisest tasasema vooluga postide või kivide tagused, veealused süvendid või vette langenud puude oksastiku. Veealustest suurtest kividest annavad veepinnal tunnistust veevallid või keerised.

Ei või unustada läbi püüda vees kasvavate põõsaste juures olevaid paiku, vedades lanti võimalikult nende lähedalt. Sellistes paikades leiavad kalad korraga varjupaiga ja toidulaua, vette kukkunud putukate näol.


Sügavatel ja käänulistel jõgedel seab röövkalakala end sisse harilikult jõekäänaku siseküljel, kus veevool on aeglasem - seal ei pea nad kulutama paigalolekuks rohkelt energiat. Madalamates jõgedes on tihtipeale käänaku väliskülg sügavam ning kala tasub otsida just sealt.
Paadist püüdes on vahel mõtekas teha viskeid kalda poole veest väljaulatuvate veetaimede juurde, kuna suvisel ajal (siis, kui palju väikesi kalu on ilmunud roostiku, vesikuppude ja -rooside vahele) siirduvad sinna ka ahvenad ja havid.

Veealuse künka või seljandiku kohal (see on meelispaigaks ahvenale) paadist spinninguga püüdes tuleb lanti juhtida nii, et ta liiguks põiki või diagonaalselt üle seljandiku, mitte aga pikisuunas.
Tundmatul veekogul paadist püüdes võib lasta paadil triivida ja samal ajal teha heiteid eri suundadesse. Seal, kus esineb näkkamisi peaks paadi ankurdama ja piirkonna landiga põhjalikumalt läbi uurima.

Taimestikuta madalates kohtades ja liivastel leetseljakutel püüdmine on suhteliselt mõttetu ettevõtmine.

Artikli autor: Pyherkala

Kalaportaal 2011

Loetud 4603 korda