Ahvenast ja tema püügist

Ahven on ilmselt meie vete kõige populaarsem kala. Teda püütakse nii suvel kui talvel, spin­ninguga, ujukõngega, talveõngega, tonkaga, landiga, vedeli­ga, järelvedades ja ka ujuvunnaga. Ahven elab nii jões kui ka järves, karjäärides ja isegi tiigis. Peaasi, et oleks puhas vesi. Teda võib kohata ka soolakas vees ja mägijärvedes.

Ahvena selg on tumeroheline, küljed rohekaskollased tumedate triipudega ülalt alla. Rinnauimed on kollased, kõhu - ja sabauimed erepunased; silmad oranžid, pupillid mustad. Suures osas sõltub ahvena värvus veekogust, kus ta elab. Täpsemini põhja värvusest ja vee tumedusest. Näiteks turbases vees kaotab ahven oma erksad värvid ja muutub peaaegu mustaks. Kui vesi on saavutanud temperatuuri +7-8°C, siis hakkab ahvenal kudemise aeg. Ta ladestab lindina taimede vahele või lausa põhja 12 kuni 900 tuhat marjasilma.

Areneb kaks vormi, esimene on väike, rannaäärne maim (kalamehed kutsuvad neid "madrusteks") ja hiljem kasvades läheb ta sügavale. Väikesed ahvenapoisid arenevad aeglaselt, saavutades 30-40 grammise kaalu kol­mandal kasvuaastal. Nende elulaad on grupiviisiline, nad hoiavad kaldalähedusse ning elavad veetaimede vahel. Toituvad nad planktonist, putukate tõukudest ja teiste kalade maimudest.

 

Ahvenapüük

Põhjaahven elab varjatud aukudes ja sügavikes. Parve ei moodustu, kasvab kiiresti, saavutades kasvu üle kilo­grammi ning toitub kalast. Põhjaahvenatel on lai, kuid lühike keha ja ta on küürus seljaga, mistõttu mõned kutsuvad seda kala küürakaks. Sööb ta vastavalt enda ühekilosele kehakaalule 4,9 kilogrammi maime. Röövkalaks muutub ahven siis, kui ta kasvab nelja sentimeetriseks. Ta on hästi "relvastatud": suus on tal mitu rida teravaid hambaid, aga mõlemal lõpusekaanel on kummalgi üks nõel, nagu kiisal. Eemaldades ahvenat konksu otsast, peab olema ettevaatlik, kuna tema okaste nõelamine on valulik ja mõnikord võib see esile kutsuda põletiku. Ahvena okkad pole ainult tema kait­sevahendid. Teravate okastega nõelab ta vahel ka teisi kalu, kelle peale ta jahti peab.

Ahvena näkkamine on alati otsustav ja õige. Ta võtab ussi, sääsevastset, kärbsetõuku, kirptirku, maimu ja ka lanti. Sööta haarab ta ahnelt, energiliselt ja kiirelt, tabades saaki kümnesse, õngekork jonksatab ja kaob seejärel välkkiirelt põhja poole. Mõnikord libiseb kork mõnda aega mööda vett ning läheb siis põigiti vee alla. Nagu kiiskki, neelab ahven söödaga konksu kiiresti alla ja kui jääda hiljaks õigel ajal kala veest välja­tõmbamisega, siis pole seda konksu enam võimalik ilusti kätte saada.

Kevadel ja suve algul püütakse ahvenat loomse söödaga ja seejärel püütakse ka maimuga. Mõningates veekogudes ahven jätkab võtmist ussile, sääsevastsele ja kärbsetõugule terve suve ja sügise jooksul. Kuid vaata­mata sellele, enamus kalamehi, teise suvepoolel püüavad ahvenat maimudega: lepamaim, viidikas, särg, liivarünt. Selline õngitsemine on huvitav tegevus ja see nõuab aktiiv­set röövkala otsimist. Väikesed ja suured ahvenad formeeruvad parvedeks suuruse ja vanuse järgi. Hoiavad ennast poolel veel ja ka põhjalähedusse. Veetaimede keskelt on kõige parem püüda maimuga poolelt veelt, lah­tises kohas aga rohkem põhja pool. Kui õngitseja märkab kalaparve, siis näkkamised algavad üksteise järel ilma vaheajata.


Veealune kaamera: ahvenapüük ussiga

 

Põhjas elavad suured eksemplarid ujuvad tavaliselt eraldi, kuid vahel nad moodustavad kahe-kolmelisi gruppe ja armastavad seista põhjas. Kinnistes veekogudes (järvedes, tiikides, karjäärides), kuid ka veehoidlates eelistab ahven olla taimede läheduses, vee kohale vajunud põõsaste, puude varjus, järskude kallaste all, vettinud puunottide juures ja veealuste kiviõõnsuste vahel. Jõgedes meeldivad talle kohad, kus on väga aeglane veevool ja kus on rohkesti veetaimi. Teda võib leida lahtedes, roostiku ja veetaimede vahel sügavamates aukudes.

Suvel võtab ahven hommikust õhtuni. Aeg-ajalt näkkamine lakkab. See on seletatav atmosfääri õhurõhu lan­gustega. Kui õhu temperatuur ja tuule suund ei muutu, võib ahven rabada sööta ka põhjatuulega. Parim ilm ahvena püügiks on sompus, õrna tuulega ilm, mis tekitab veepinnal virvendusi.

Õnge ujuk võib olla fikseeritav või libisev, tamiili jämedus 0,2-0,4 millimeetrit, konks võib olla number viiest number kümneni. Ujuk- silindrilise kujuga 10-15 cm pikk ja 6 mm jäme. Konksu kasutatakse peenikest, aga hästi te­ravat, otsese paindega. Püüdes voolavast veest kalamaimuga, tuleks maim kinnitada konksule mokkapidi. Seisvas vees aga selgapidi, torgates konks seljauime alt läbi. Kui võttu ei ole tükk aega olnud, peaks kontrollima maimu seisukorda. Kui ta on sur­nud, siis tuleks ta välja vahetada. Ujukõngega püütakse nii kaldast, kui ka paadi pealt. Ahvenaid otsitakse nii veest väljahüppavate kalamaimude ja toituvate kajakate järgi.

Ahvena püügil tonkaga, jäiga ühenduse abil võib sisseviskel maim konksu otsast lennata, sellepärast soovitatakse vahele panna kummiamortisaator. Selle abil konksu otsa aetud maimukene jõuab õnnelikult püügikohta. Tonkale kin­nitatakse mitte rohkem, kui neli lipsu 0,2.-0,3. millimeetrisest tamiilist, olenevalt arvatava kala suurusest.

 

Ahven 1,75 kg
 

Suvisel ajal võib olla saagirikas püük paadist, taliõngega ja kirptirguga, aga ka kaldalt, kinnitades tavalisele õngelatile nooguti. Paadist püütakse mitte madalamalt kui kolm-neli meetrit. Kui veekogu on läbipaistev, siis tuleks otsida sügavamat kohta. Paadiga on võimalik läbi otsida suurem veekogu pindala, et leida ahvenaparv. Ankur peaks hoidma käepärast ja aeglaselt liikudes liigutada kirptirku. Kohe kui nooguti allapoole paindub, haakige. Kui võtt uuesti kordub, laske ankur alla, aga kui ei, siis otsige kala edasi.

Kalda pealt püügiks peab nooguti olema suurem ja jäigem kui talvel, sest kasutate suuremat tirku. Hästi on ennast tõestanud kahevärviline tirk (tina, vase või pronksiga) 1,5-3 meetrises sügavuses. Pika ridvaga liigutatakse tirku nn. heinaakendes. Peibutist liigutatakse pooles vees. Vabas vees aga liigutatakse peibutist piki kalda äärt või kalda suunas. Ahvena püügiks tirguga kasutatakse sääsevastset, ussi või paljast tirku. Edukaks on osutunud ka lantide kasutamine liigutades neid üles-alla. Nendega püü­takse sügavalt kasu­tades väikesi lante. Mäng on täpselt sama nagu talvel.

Juuli teisest poolest hakkavad ahvenale jahti pidama spinningumehed. Nende arsenali kuuluvad mitte eriti suured (näit nr 2) pöörlevad landid. Need on mõeldud keskmise suurusega ahvenale. Suurele ahvenale on mõt­tekas kasutada suuremaid lante ja ka oma tehtud peibutisi. Vonklevaid lante ahven eriti ei märka. Tamiili diameeter sõltub oletatava kala suurusest (0,2-0,4 millimeetrini). Sooja ja tuulevaikse ilmaga peaks ahvenat otsima veetaimede lähe­dusest. Lanti veetakse pooles vees, reguleerides seda ridva otsa ja rulli kerimisega. Kui hakata kerima kiiresti, kohe peale landi vettekukkumist, siis lant tuleb 40-50 cm kõrgusel põhjast. Kui aga lasta landil vajuda põhja ja alles siis hakata kerima, siis liigub lant hästi põhja lähedal. Mõningad spinningumehed alustavad landikerimist 2-3 sekundi möödudes, saavutades sellega häid tulemusi. Tavaliselt haaravad selliselt veetud lanti suured ahvenad.

Ahvenapüügil, ükskõik mis vahendiga, tuleks haakida kiiresti, aga mitte jõuliselt: tal on pehme suu ja ka tamiil võib löögile mitte vastu pidada. Tamiili ei tohi lasta lõdvaks, muidu on kala läinud ja ka kahv peaks käepärast olema.

 

Ahven unnaga

Ahvenapüügi und näeb välja selline: kettale keritakse 0,3-0,4 mm tamiil, millele kinnitatakse 0,2-0,25 mm lips, konksuga number 6-10. Seejärel lisatakse väike oliivikujuline raskus ja kalamaim. Unnad asetatakse kohtadesse, kus ahven oma pidusöömaaega peab. Kala lastakse kas poole meetri sügavusele või veekogu põhja, olenevalt aastaajast ja kohast. Püüdes veetaimestikus püüdes jäetakse kalake 10- 20 cm põhjast kõrgemale, püüdes aga vabas vees, lastakse ta põhja. Varasügisel koguneb ahven parve ja liigub sügavale. Sellistest kohtadest peabki sügisel püüdma.

Talvel kaotab ahven, nagu teisedki kalad, oma aktiiv­suse. Ahvenaparvede peatuskohad on püsivad. Sattudes talvel sellisele kohale, võib kalamees arvestada hea saagi­ga. Kõige parem võtt on esimese jää tekkega, umbes 10-12 päeva jooksul. On juhtumeid, et kogu detsembris ja ka jaa­nuaris pole ahvenavõtt lakanud. Mõnedel suletud veekogudel võtab ahven aga ainult jäätekke järel.

Talve lõpus tekib märgatav elavnemine. Sellel ajal liigub ahven kaldasse ja tema võtuaeg aktiviseerub. Hästi näkkab tuulevaikse ilmaga, kui on kerge külm.

Parim püügivahend on talvel tirk: tilgakujuline, türgioa kujuline, haavlikene, tangutera sarnane, nn. kirptirk ja ka kalameeste eneste väljamõeldud vormid. Kasulik on kaasas kanda erineva raskuse ja suurusega tirke. Tirgul lastakse langeda põhjapinnale ja seejärel tõmmatakse ta lühikeste jõnksudega ülespoole. Võngete täpset sagedust on küllalt raske saavutada, selline tegevus omandatakse aastate koge­mustega. Algajale kalamehele on kasulik iga päev kätt har­jutada, et jõuda vastava rütmini.

 

Talvine ahvenapüük Laadoga järjel

 

On päevi, kui ahven võtab tirku allalangemise pealt või mõne liigutuse järel, kuid seda juhtub siiski harva. Ahvenale meeldib tihe võngete amplituut ja tirgu liikumine üles-alla vertikaalselt. Kui tulemust ei saavutata, vahetage tirku või sööta või siis kolige ümber teise jääaugu juurde. Mõnikord läheb ahven talvel roogu või veetaimede vahele madala­masse vette väikest kala taga ajama. Võib ka sealt proovida. Teinekord meeldib kalale söödastamata tirk. Selliselt püüdes lastakse tirk põhja ja tõste­takse kiiremate jõnksude­ga ülespoole, peatudes pooles vees. Seejärel kor­ratakse tegevust uuesti, lastes tirk järsult põhja. Võib proovida ka valge vatitupsu sidumist tirgule musta niidiga. Kui hakkab näkkamine, siis toimub see väga intensiivselt. Tihtipeale söödetakse ahvena püügikohta väiksemat sorti sääsevastsetega. Hõljuvad sääsevastsed tõmbavad kala ligi ja näkkamise võimalus intensiivistub. Kasutatakse ka varian­ti, kus kaks tirku on seotud samapikkuste lipsude otsa (tavaliselt 0,12-0,15 läbimõõduga tamiil). Jääauku laskmisel vajuvad tirgud eraldi tasapinnal, aga ülestõmbamisel põrkuvad kokku, tekitades heli. Ahven on uudishimulik kala ja tuleb uurima. Veel on võimalus sikuti või väiksemate lantidega sikutada, meelitades ahvenad kohale ja seejärel asuda tirguga püügile.

 

Ahvenapüük Soft4Play landiga
 

Talvel kasutatakse ka vertikaalset landipüüki või sikutiga sikutamist. Selleks on väiksemat sorti lante või sikuteid. Viimasel ajal on müügil palju just kalameeste poolt valmis­tatud lante. Nende vahenditega püügil lastakse lant põhja ja siis tõstetakse 10-15 cm ülespoole, peatutakse mõneks sekundiks ja tõmmatakse veelkord ülespoole. Seda kor­ratakse mitu korda. Tavaliselt haarab ahven lanti seiskumise ajal. Edukas on landi- ja sikutipüük detsembris ja jaanuaris.

Niinimetatud surnud püügiaeg on veebruaris, kui veekogus on hapnikusisaldus madal ja veeelanike aktiivsus väike. Siis tuleks vahetada püügivahendeid ja ka tamiili jämedust. Kui normaalsel võtul kasutatakse 0,12-0,15 jämedust tamiili, siis nüüd tuleks võtta kasutusele 0,08-0,10 mm tamiil ja tirk vahetatada väiksema vastu. Sügavas või voolavas vees viib selline kerge tirk tamiili halvasti veekogu põhja. Selleks tuleks esimeset tirgust natuke kõrgemale siduda ka teine tirk, saavutades sellega lisaraskust. Jämeda jõhvi ja suure tirgu kasutamine hirmutab sellisel ajal kala eemale. Ka kasutatavad püügivõtted on teistsugused kui esimese jääga. Nüüd peaks tirku liigutama aeglaselt, suju­valt. Võib ka tirguga toksida vastu põhja, tõstes üles väike­seid põhjamaterjali pilvekesi, mis omakorda meelitab ahve­nat ligi.

 

Ahvenapüük Peipsil

Südatalvel, püüdes landi ja sikutiga, tuleb ritva liigutada samamoodi - aeglaselt ja sujuvalt. Soovitav oleks püüda veekogusse sissevoolavate ojade ja kraavide lähedusest või veepinna kõrgemates kihtides, kus on rohkem hapnikku ja ahven toitub.

Eestis on populaarne ahvenapüük Peipsi järvel, mis on tore ettevõtmine mõneks nädalavahetuse päevaks. Kala saada ei ole ülemäära raske ning hea võtu korral võib Peipsilt koju tuua kümneid kilosid ilusat ahvenat.



Algallikas: ajakiri Fish

Kalaportaal, 2011

Loetud 22684 korda