Kõik lutsust ja tema püügist (II osa)

Elutsemiskohad

Luts püsib alati kõval ja kivisel pinnasel, värske vee, näiteks allikate või kahe veevoolu kohtumispaikade kõrval. Kiiresse veevoolu läheb see kala väga harva, ta eelistab rahulikku vett.

Lutsude kohta võib öelda, et nad ei uju põhjas, vaid roomavad mööda põhja, tõstes tahtmatult mudapilvekesi üles. Sellepärast väldivadki lutsud mudast pinnast. Nad ei ole võimelised kaua olema sogases ja hapnikuvaeses vees. Väikeseid lutse ei ole paikades, kus on igasuguseid juurikad ja muud risu, kuna seal saab neist kohadele ja ahvenatele kerge saak.

Palju lutse on Suures Emajões ja Soome lahes ja see pole seletatav üksnes puhta veega, vaid neis veekogudes on jääajast pärinev kivine põhjareljeef. Vananedes muutub luts hirmuäratavaks röövliks, kes on võimeline alla neelama kolmandiku oma kehakaalust kaaluva saagi. Luts pole parvekala, kuid ühel ja samal alal võib elada siiski mõnikümmend üheealist ja sama kaaluga lutsu. Nad liiguvad erinevatel aegadel ühtesid ja samu radu pidi.

Väikesed lutsud tulevad oma varjupaikadest välja väga harva. 300-500 grammised kalad hoiduvad veekogusse suubuvate väikeste jõgede sängidesse või siis väikestesse lahtedesse kõrge kalda lähedale. Toiduotsingul võivad nad minna paikadesse, kus vee sügavus on kõigest 30-50 cm, kuid kunagi ei uju nad väga sügavasse ja suurde kohta.

Luts akvaariumis

Suured lutsud, kelle kaal küündib 1,5-2 kiloni, liiguvad vabalt küllaltki suurel akvatooriumil, kus on mitu madalikku ja sügavaid kohti kivise või kõva pinnasega. Lutsu aktiivne ringiliikumine satub tihtipeale kokku just teiste röövkalade passiivsusega. Sellepärast ei koge ta toidu otsingul praktiliselt kunagi konkurentsi. Kudemiseelsel ajal, mis algab detsembri lõpus ja kestab jaanuari lõpuni või veebruari keskpaigani, peab luts tihti jahti madalas vees kaldalähedastel kõrgendikel, voolusängi jalamitel ja mõnikord ka kärestiku servas, kus sügavus küündib 1,5-3 meetrini. See on õgimise aeg. Marjaheitmise ajal, mis võib kesta pooleteisest kuni kahe nädalani, jätab luts toitumise järele. Sellel ajal on teda püüda praktiliselt võimatu. Väikesed (kuni kaheaastased isendid), kes pole veel suguküpseks saanud, toituvad kogu talve vältel. Just need ongi kalameeste jaoks kerge saak.  Pärast kudemist taastab luts oma jõu ja hakkab aktiivselt toituma märtsi algul või keskel. Sellel ajal tuleb ta harva madalikule, vaid eelistab otsida toitu sügaval.
Luts hoidub kõrvale tihedast taimestikust ja kitsastest vooluga kohtadest. Kui see kala tuleb siiski kärestikule, siis sellises kohas, kus pärast kärestikku on kohe hauakoht tagasi voolava veega. Lutsu on mõttetu jahtida juurikaterikka ja samuti madala veega lahes, kus vesi on alati soojem ja võib taimestikku kasvada, seega suvisel ajal ka õitseda.

Reeglina elab luts kas jões või siis suure pindalaga veekogus, kuhu sisse ja välja voolab mitu jõge või oja. Kuid igal reeglil on ka erandeid. Nii näiteks Abja-Paluoja lähedal turbakarjäärides, kus sügavus on 1,5-2 m, elavad haugide, ahvenate, kokrede kõrval öised röövkalad lutsud väikestes kolooniates. Vahel harva satub mõni ka unna otsa. Kusjuures põhilised lutsu elupaigad ei ole mitte turbatiigid, vaid sinna suubuvad ühenduskanalid, kus sügavus küündib 3 meetrini.

Suur luts järvepõhjas

Lutsude arvukus Eesti lõunapiiril ja Põhja-Lätis ei vähene sellepärast, et halvenevad tema elutingimused, vaid lutsul puudub läbisaamine sealse põliselaniku sägaga. Säga jälitab ja hävitab lutse igal pool. Millega seletada seda vaenulikkust meie vete suurema elaniku ja kaitse all oleva harulduse poolt väikese lutsu vastu, pole teada. Võib-olla mängib siin rolli nende väline sarnasus, kuigi tegu on täiesti erinevate kalaliikidega, võib-olla aga konkurents toiduotsingul. Säga toitub samuti põhjas.

Lutsu elupaigad on väga spetsiifilised ja neid on vähe. Lutsu peatuskoha leidmine on suur õnn, kuna see paikneb vaevalt 10-15 ruutmeetri suurusel alal. Toiduotsingul ei liigu luts uisapäisa, vaid alatiseks paika pandud radasid pidi. Lutsu jaoks sobivate ilmastikutingimuste korral (veetemperatuuri langemisel 10-12 C-ni, põhjatuule olemasolul ja õhurõhu langusel) liigub luts oma asukohast 250-300 m kaugusele. Vee soojenemisel ei liigu luts rohkem kui 10-20 m. Suviseks ajaks võib see olla ajutiselt peatunud.

Kuidas leida lutsu peatuskoht?

Pärast sügisest urgudest välja tulekut, kui veekogus on palju toitu, pole lutsul vaja kulutuda jõudu nälja kustutamiseks. Sellepärast peab talle pakutud peibutis sattuma just lutsu liikumisraja peale. Kui isendeid on vähe ja luts on söönud, siis peab heitetäpsus olema ±1,5 m liikumisrajast, muidu on kõik pingutused läinud vett vedama. Suured lutsud hoiduvad tavaliselt madalikele, mis on tekkinud väikese jõe suubumisel suuremasse jõkke peajõe voolusuunast. Kui veekogul puudub kaldaäärne märgatav veevool ja on rohkesti lahtesid, kuhu ei suubu jõgesid, siis lutsu tasub otsida mõlemalt poolt lahest väljumist, kaldaäärsete kõrgendike pealt, kohtadest, kus põhi on kõva ja kivine. Lutsu võib leida ka kaldaäärsete allikate või veealuste allikate juurest lahest väljumise lähedalt. Talvel on sulaajal nendes kohtades näha läbiuhutud kohti või vett kalda ääres. Samuti võib lutsu otsida kogu veekogus asuva kivivarede osa pealt, muidugi juhul, kui puudub tugev veevool. Lutsud paiknevad ebaühtlaselt Pihkva järvel, kus öiseid röövleid pole eriti palju. Võrtsjärve Tartu poolses otsas on Lutsude peatuskohti umbes 20 ringis. Aga kui arvestada kaldajoone pikkust, vee all peidusolevaid orientiire ja kivivaresid, siis lutsu liikurnisrajale võib sattuda ainult juhuslikult. Sellepärast võib neid kalu leida ainult eksperimendi korras. Kui võtta käsile kogu kaldajoon, mis on mitu kilomeetrit pikk, siis püügikohtade leidmine nähtavate orientiiride järgi on põhimõtteliselt võimatu. Sellepärast, et selliseid orientiire lihtsalt pole. Samuti on rumal arvata, et iga kivirida on lutsu peatuspaik. Kui kalamees on esimest korda veekogul ja pole midagi kuulnud selle põhjareljeefist ega lutsu peatuspaikadest, siis peab ta läbi püüdma suure akvatooriumi, paigutades unnad piki kaldajoont. Kui palju on tarvis panna püüdma undasid, et kohtuda öise röövliga, seda ei tea keegi. Kuid pidage meeles, et asetades püügile rohkem undasid, kui kalastuseeskiri ette näeb, siis olete kohe automaatselt röövpüüdja. Sellepärast on parem tundmatul veekogul otsida lutse kambakesi. Lõpetuseks tahaks meelde tuletada, et suurtes veekogudes on paiku, kus lutse saab püüda ka terve suve. Väga tihti on need kohad vanade sildade juures, tammide lahedal, jõgede ja ojade suubumiskohtades.

luts6


Üldistades andmeid lutsu asupaikade ja raskuste kohta, mida ta peab taluma suvel, ei tasu arvata, et lahtise vee hooaeg on selle kala jaoks alati ekstreemne olukord või lausa katastroof. Nii näiteks Väikese Emajõe ülemjooksul näkkab luts peaaegu suvi läbi. Paljudel madalikel, saarte taga, kus veevool on vaiksem ja kohtades, kus jõesäng on kaheks jagunenud, segab luts tõsiselt särje- ja latikapüüki.

Väikestes jõgedes ja madalates lahtedes on suvisel ajal väike ja isegi keskmine luts (kuni 1,5 kg) määratud võitlema ellujäämise pärast. Ta ei lahku kuhugi oma harjunud peatuskohtadest ja suure hapnikupuuduse korral lihtsalt ei toitu. Suur luts aga võitleb ellujäämise pärast vee soojenedes isegi originaalselt. Suurema veega jõgedes ja läbivooluga veekogudes on üle kahekilone luts võimeline tulema välja farvaatorisse või siis heitma ennast voolusängieelsesse auku maksimaalselt võimalikes sügavustes. 10-15 m sügavusel väljub põhjavesi reeglina veekokku ja aastaringselt ei tõuse seal temperatuur kõrgemale kui 12-13 kraadi. See on just lutsule vastuvõetav.

Püük

Tavaliselt kasutatakse lutsupüügil tonka ritvu (2,1-3,0 m), vastavalt voolukiirusele tina raskust (tavaliselt 60-120 g) ning kahe konksuga ja lipsuga (10-20 cm) püügirakendust.

Lutsu võib püüda mitmesuguse loomset päritolu söödaga, kuid kõige parem on siiski elussööt. Parimad elussöödad on liivarünt ja kiisk. Need kalad elavad samuti põhjas nagu lutski ning sellepärast on just nemad lutsu lähinaabrid. Üks levinumaid lutsupüügi söötasid on ka ööuss, söödaks sobivad ka kalatükid, krevett, maksatükid jne.  

Tähelepanekud lutsu söötade puhul:

1) Surnud kala peale näkkab luts halvemini kui elussööda peale sõltumata sellest, kas litsusite ta katki või mitte.

2) Halvaks läinud sööda peale näkkab luts väga harva.

3) Ei näkka ta ka läbikülmunud kala peale, kui, siis alles 2-3 päeva pärast.

4) Ei saa öelda, et luts ignoreerib valget kala, kuid marjaga kiisk tõmbab teda ligi nagu magnetiga.

5) Tükeldatud kala haarab luts ainult õgimisperioodi ajal ja siis ka juhul, kui olete leidnud nende peatuskoha või liikumisraja.

6) Konn muutub lutsu maiusalaks ainult hilissügisel, umbes kuu aega enne jää tekkimist. Samuti varakevadel, kui veekogud on veel jääga kaetud, kuid servad on juba lahti. Konn aetakse konksu otsa kas ühte jalgapidi või siis seljanaha alt läbi, et mitte vigastada elutähtsaid organeid.

 Püük jää pealt



1) sikutamine

Ajades kalameestega juttu, jääb mulje, et 90% nendest pole lutsu kunagi ise sikutiga püüdnud, kuid samas teadsid nad kindlalt, kuidas seda teha. On teatud hulk kalamehi, kes teavad, et seda öist röövlit ei saa sikutiga üldse püüda. Sellepärast peatume põhilistel sikutipüügi printsiipidel põhjalikumalt.

Sikutamine toimub alati 12-20 cm kõrgusel põhjast, kuid siiski on põhilised püügivõtted samad, mis teistegi röövkalade püüdmise puhul: tõste, langetamine, paus, jälle tõste jne. Lant peab olema parajalt kerge ja lai. Langemise ajal liikuma küljele või planeerima maksimaalselt 35-50 cm. Soovitav on, et lant oma alumist punkti läbides kraabiks kergelt põhja, tõstes üles väikeseid põhjapinnase pilvi ning tekitades samal ajal mingit heli. Kõvasti vastu põhja koputada, eriti kui põhi on kivine, pole mõtet, kuna luts ei reageeri eriti madala sagedusega helidele. Paus pärast tõmmet ja langust peaks olema 5-15 sekundit pikk. Kui tõmmetevaheline intervall on vähem kui 5-7 sekundit, ei pruugi kala seda üldse võtta, isegi kui asub päris landi kõrval. Suur luts ei tõuse põhjapinnasest praktiliselt kunagi kõrgemale kui 0,5-1 m, kuigi väikesed lutsud võivad reageerida landile, mis on põhjast 1,5 m kõrgusel.

Eksisteerib ka teine landiga püügimeetod. Need pole enam peibutise sujuvad tõsted ja järsud allalaskmised, vaid arvatavasti lühikesed tõuked ridvaotsaga. Kalamees liigutab peibutist, sunnib seda liikuma kas või sentimeetri võrra teisele kohale põhja langemise paigast.

luts1


Kui luts näkkab laisalt või kui lutse selles kohas eriti palju pole, siis sikutamine ilma kalasaba või väikse maimu otsa panemiseta on tühi töö. Pärast surnud kala sikuti külge paigutamist tuleb teha sikutamises järgmine tehnikamuutus: heites söödastatud landi vette, lastakse ridvaots vastu jääd, et lant saaks võimalikult palju kõrvale liikuda. Siis tuuakse lühikeste tõmmetega lant augu alla tagasi. Landimäng võib olla nii kiirenev kui ka ründav. Suuremat efekti annab konksu otsa kinnitatud kiisasaba või värske kiisk tervikuna. Erandjuhtudel aitab lihtne peibutise liigutamine. Kiisaga lant tõmmatakse vertikaalasendisse ja seejärel lastakse uuesti horisontaalasendisse.

Ei saa öelda, millised landiliigutused lutsule kõige rohkem mõjuvad, sest erinevatel juhtudel kuulub tema tähelepanu ühele või teisele landimängule. Kui siiski on lutse selles paigas vähe, siis ühe-kahe kala pärast terve öö sikutiga vehkida pole mõtet. Lihtsam on seda teha pimeduse saabudes või enne koitu, just samadel aegadel kontrollitakse ka statsionaarseid lutsupüügiriistu.

Lutsupüük jääaugust

2) kirptirgupüük

Mõnel juhtudel on seda kala huvitav ja efektiivne püüda raskete kirptirkudega, ajades konksu otsa kalasaba või terve kala. Kirptirguga on võimalikud kaks mänguvarianti:

1.    Kirptirku kiigutatakse põhjast üles tõstmata, siis jäetakse ta põhjale lebama ja nii uuesti.

2.    Peibutist tõstetakse ühtlaselt põhjast üles ja lastakse tagasi intervalliga 5-10 sekundit.

Lutsu püütakse sageli rippuva sikutiga, mille kaal on 5-15 g. Põhilised liigutused raske kirptirguga püügil ei erine oluliselt landipüügi liigutustest. Vahe on ainult selles, et kirptirgu otsa tuleb alati kala ajada.

3) rakis

Rakis on aeg-ajalt parem kui lant või kirptirk. Parimateks rakisteks peetakse selliseid, mis jätavad kala sabaosa vabaks ja konksud ei haaku kõvasti pinnasest väljaulatuvate osade külge. Rakise jaoks on parimaks söödaks seesama kiisk. Aitab, kui ajate kiisa pea juurest nr 1-2 konksu otsa või ka kaheharulise konksu otsa. Raskuseks sobivad kaks oliivikujulist tina, mis on paigutatud tamiilile konksust kõrgemale.

lutsurakis


Rakisega püügi põhimõtted seisnevad lihtsalt kala mängitamises või liigutamises mööda põhja. Täitsa normaalne on jätta rakis liikumatult 10-15 minutiks põhja.

Millal püüda?

Lutsu päevased näkkamised on nii haruldased, et spetsiaalselt lutsu püüdma keegi päeval ei hakka. Võib istuda jää peal terve päeva või isegi kaks ning jääda ikka saagita. Öine kalapüük talvel võib olla väsitav, kuid siiski hasartne ja tihti saagirikas. Luts näkkab pimeduse saabudes kuni keskööni, siis teeb vaheaja peaaegu hommikuni välja. Palju sõltub ilmast: kui öösel ilm muutub liiga järsku, siis on tal hommikuks suu kinni ja isu läinud. Nagu varem mainitud, võtab luts kuuvalgel ööl kehvasti ja siis pole mõtet teda otsima minna. Viimasena tooks välja lutsupüügi põhitõe: mida viletsam ilm, seda parem võtt.

Edukat lutsujahti!


Algallikas: ajakiri Fish

 

Kalaportaal, 2011

Loetud 7885 korda