Kõik lutsust ja tema püügist (I osa)

Lutsukala on ümbritsetud saladuslikkusega. Seletada saab seda vaid sellega, et paljud kalamehed ei tunne tema kiitumismaneere ja pole kuulnud lutsupüügil kasutatavatest ebastandardsetest püügivõtetest. Luts on ka üks omanäoline kala: ta ei salli sooja ja muutub aktiivseks röövkalaks alles siis, kui vesi jahedaks läheb. Kogu suve istub luts urgudes, kändude ja kivide all ning sügavates aukudes. Sel ajal toitub luts väga vähe. Vaid kõige pimedamatel öödel lahkub luts oma peidupaigast ja sööb natuke. Võib öelda, et lutsu püüdmine suvel on täiesti juhuse asi.

Suvisest uimasusest tuleb luts välja etapiliselt vastavalt vee jahtumisele. Kui veetemperatuur langeb alla 12 °C, hakkab luts aktiivselt toitu otsima. Meie vetes toimub see tavaliselt augusti lõpus ja septembris. Lutsud jätavad lõp­likult oma peidupaigad maha ja hakkavad tegema röövretki üle kogu veekogu. Nad liiguvad nii madalikel kui ka sügavas vees, otsides kalamaimude kogune­miskohti. Päeval aga poevad nad taas urgudesse või peidavad end kivide alla. Pimeduse saabudes algab jälle lutsu jahipidamise aeg ja nii kuni jää tulekuni välja. Siis, kui luts on uue olukorraga harjunud, hakkab ta liikuma kudemispaikade poole. Lutsud koevad suuretes järvedes. Kudemiskohtadesse liiguvad lutsud suurtes parvedes ja ainult neile teadaolevaid teid pidi veekogu põhjas. Kõigepealt lähevad suured lutsud, seejärel keskmised ja kõige lõpus noored, 3-4 aastased lutsud. Kudema minek ja kudemine toimub jaanuaris ja veebruaris. Lutsuparved liiguvad kudema samuti ainult öösiti, päeval ränne peatub. Need kalad liiguvad oma soojätkamise kohale aeglaselt, tehes peatusi jahipidamiseks, et oma jõuvarusid täiendada. Liikumistee on reeglina madalamas vees ja kivise ning savise pinnasega. Lutsud lasevad välja tohutul hulgal marja. Peab mainima, et paljud kalamehed peavad lutsumarja maitseomadustest lugu. Seda peetakse delikatessiks, kuigi võrreldes haugimarjaga on lutsumari palju väiksem. Suure osa lutsu marjast söövad ära teised kalad, eriti kiisad, kes liiguvad nendega kudemisajal kaasa. Pääsevad need marjaterad ja vastsed, kes jäävad põhjas asuva rämpsu ja kivide varju. Just see seletab paljuski lutsu avastamisest kivise põhjaga aladelt. Samuti võib möllav kevadine suurvesi hävitada kogu järglaste partii.

luts2


Suuri lutse on palju nii Peipsi ja kui ka Pihkva järves. Vaatamata oma laiskusele ja kohmakusele, on luts röövkala. Oma elu veedab ta kogu aeg põhjas ja sellepärast ongi tema põhitoiduks kiisad ja ründid, kes samuti elavad veekogu põhjas lutsudega kõrvuti.

Lutsude käitumises on palju imelikku ja raskesti seletatavat. Näiteks ei karda lutsud kära ja enamgi veel, kolistamine paadis, ankru vettelangemine tekitab lut­sus just uudishimu ning ta tuleb asja uurima. Lutsule ei meeldi val­gus, ta on öine röövkala ja mida pimedam on öö, seda aktiivsemaks ning liikuvamaks luts muutub. Kuuvalgel ööl jätab luts toitumise hoopis katki, kuid pimedal ööl kaldale tehtud lõke meelitab lutsu ligi. Justkui leekide võbelemine tekitaks temas uudihimu. Kõiki neid kummalisi asju kasutavad kalamehed enda kasuks ära.  Seepärast sügiseste kehvade ilmadega, kui kalamees heidab tonka vette lutsupüügiks, teeb ta kindlasti või­malikult vee lähedale kaldale suure lõkke. Eelkõige on see vajalik kalameeste endi soojendamiseks, kuid nagu näitab kogemus, on kõige rohkem näkkamisi just nen­dele tonkadele, mis on vette heide­tud lõkke lähedale. Uudishimulik luts tuleb lõkketule kuma peale kohale.

Sügisene lutsunäkkamise hooaeg algab tavaliselt oktoobris ja kestab kuni jää saabumiseni. Sel ajal kogub luts rasva kudemiseks ja on eriti ablas, sügisel saab lutsust halastamatu kalamaimude õgija. Asi on selles, et vee jahtumisega muutuvad kõik kalad uimaseks ja vähe liikuvaks, luts vastupidi muutub erksaks ja isukaks. Kuhu kaob siis tema kohmakus? Kudemine ei peata näkkamist, kuna see toimub vastavalt eale gruppide kaupa. Näkkamine jääb järele ainult jää tekkimise ajaks. Nii lutsule kui ka teistele kaladele on tarvis paar päeva, et harjuda muutunud olukorraga veekogus. Siis muutub lutsu elu jää all veelgi aktiivsemaks. Mida kangemaks muutub külm väljas, seda tugevamini puhuvad tuuled ja ööd muutuvad pikemaks ning pimedamaks. Sel ajal muutub lutsu elu hoopis lõbusamaks. Kogu talve haarab luts kalameeste poolt pakutud peibutisi ja näkkamine lõppeb alles jää minekuga. Püüda saab teda ka pärast jää minekut, niikaua kuni veetemperatuur püsib alla 12-14 °C.

luts3

Üks suuremaid fotole jäädvustatud lutsusid. Kaal 11,4 kg, püütud Kanadas, Diefenbakeri järvest 2010. aastal

Lutse püüavad spetsiaalselt siiski vähesed kalamehed. Röövkalade püük on dünaamiline võitlus. Lutsupüügil saame rääkida peamiselt otsimisest.

Siiski on Eestis lutse vähevõitu ja selle põhiliseks põhjuseks on veereostatus nii jõgedes kui ka järvedes. Isegi vähene veekogu mürgitus, mis teistele kaladele oluliselt ei mõju, hävitab lutsud. Siiski on lutsul vedanud - teda ei jahita nii palju kui teisi meie veekogude kalu. Kalameeste saagis võib kohata tavaliselt 1,5-2,5 kg raskuseid lutse, suuremad on juba haruldused.

Välimuselt meenutab luts kaudselt säga, väike isend aga suurt konnakullest. Lutsul on piklik laiaksvajutatud kere ja see on kaetud peenikese tugevalt pealpüsiva soomusega.  Kulinaarsel töötlemisel saab lutsu soomust eemaldada ainult koos nahaga. Temast erituva lima rohkuse tõttu ei soovitata lutse hoida koos teise kaladega.

Lutsu värvus on varieeruv, ta võib olla täiesti must, oliivikarva roheline, mõnikord ka pruun tumedate laikudega seljal. Kõhuosa on kollakas või hall. Mõnikord kutsutakse mitmevärvilist lutsu marmorkalaks. Enamus lutsusid on siiski hallid ja mustad. Hallid isendid on suuremad. Igas veekogus on lutsul oma värvide eripära, kuid kehtib üldine seaduspärasus, et aastatega muutub luts heledamaks. Peab märkima, et emaskalad on 1,5-2 korda suuremad kui isased.

luts5


Lutsul on arenenud spetsiifiline nägemine, mis võimaldab tal eristada sööta piiratud nähtavuse korral. Väga hästi on lutsul arenenud kuulmine ja tunnetusmeel. Ta on võimeline eristama vähimatki veevõnkumist ja kuulma helisid, mida kalad tekitavad. Lutsu pole võimalik pimestada pealesuunatud valgusega. Sattudes valgusringi, ei jää luts paigale tardunult seisma nagu teised kalad, vaid püüab alati kõrvale ära minna.

Luts haarab sööta nii liikumise pealt kui ka varitsedes. Oma saaki ta ei neela, vaid justkui imeb sisse, hoides selle tagasipääsemist neelu harjashammastega. Tema suust välja pääseda pole praktiliselt üldse võimalik. Seda kala on kivide vahel väga raske märgata. Ta on võimeline end poolkuuna kokku keerama ja varjuma niimoodi kivide vahele.

Normaalne elamispaik on lutsu jaoks puhta ja külma veega veekogu. Suvel, kui veetemperatuur tõuseb, langeb luts poolunne. Suvel on lutsu elu päris olelusvõitlus ja kui sel ajal veekogu ökoloogiline seisukord halveneb, siis võib lutsupopulatsioon täielikult hukkuda. Ta väljub oma poolunest alles sügisel vee jahenedes. Lutsu näkkamisaktiivsus tõuseb järsku õhurõhu languse ja tugevate põhjatuulte tekkega, mida enamasti saadavad vihma- ja lumesajud.

Muidugi ei saa seda kontrollida, aga võib uskuda et isegi maavärina ajal tekib lutsul hea isu ja ta õgib suurema heameelega ümber enda siia-sinna sööstvaid teisi paanikas kalu.

Artikli teises osas saab lugeda sellest, kust lutsu otsida ja millised on tema püügimeetodid


Algallikas: ajakiri Fish

 

Kalaportaal, 2011

Loetud 12613 korda