Eesti tähtsamad püügikalad (III osa)

Lõhe

Lõhe on röövkala, kes võib kasvada kuni 1,5 m pikkuseks ja kuni 35 kg raskuseks. Kehakujult on lõhe piklik, külgedelt lamendunud ja sabauime lähedal on tal kõikidele lõhelistele omane rasvauim. Lõhe elutseb meres ja koeb oktoobris-novembris puhtaveeliste kärestikuliste jõgede madalates lõikudes, kus põhi on käetud kruusa või jämeda liivaga. Maimud kooruvad alles kevadel ja jäävad jõkke 1—3 aastaks, seejärel aga siirduvad merre. Noorena toitub ta põhjaloomakestest, hiljem kaladest. Kudemisperioodil lõhe ei toitu

                                


Lõhet püütakse põhiliselt spinningu, lendõnge ja spetsiaalrakendusega. Eestis toimub ka igal sügisel lõhepüügivõistlus Narva Lõhe, kus lõhekütid mõõtu võtavad.

Lõhe on soolatult tõeline delikatess ning pärast soolamist võib teda veel ka külmsuitsutada. Peast, sabaosast, selgroost, uimedest ja fileerimisel äralõigatud kõhuäärtest saab keeta maitsvat kalasuppi või sülti.

Meriforell

Meriforell ehk iherus (kalameeste keeles ka "merikas"). Kuju ja värvuse poolest on meriforell  väga sarnane lõhega ja välise vaatluse põhjal sellest sageli raskesti eristatav. Üldreeglina võetakse täiskasvanud isendite eristamise aluseks sabauime lõpujoon ja küljetäppide asetus. Meriforelli sabauim lõpeb sirgjooneliselt või on veidi väljapoole kumerdunud. Tumedad täpid asetsevad merikal külgedel terves ulatuses, lõhel aga on neid ainult ülalpool küljejoont.

Meriforell kasvab kuni 1 m pikkuseks ja kaalub kuni 6 kg. Tavaliselt saadakse püügil kuni 3,5 kg kaaluvaid isendeid.

                        


Merikas elutseb meres, peamiselt rannaäärsetel aladel. Ta on röövkala, kes toitub maimudest ja kaladest (põhitoiduks on räimed ja kilud). Vastupidiselt lõhele toitub meriforell ka kudemisrände ajal jõgedes. Ta koeb puhtaveelistes kärestikulistes jõgedes ja ojades oktoobris-novembris (sageli tuleb jõgedesse juba suve lõpul) ning maimud jäävad jõkke vähemalt üheks aastaks ja laskuvad siis merre. Meriforelli püütakse põhiliselt spinningu ja lendõngega (sügisel ja kevadel, kui merevesi on veel jahe). Toitulaual on ta kõrgelt hinnatud oma maitsva liha tõttu.

Nurg

Nurg ehk rõks on väga sarnane noorte latikatega. Teatud veekogudes, kus latika alammõõt on normeeritud,  peab oskama neid täpselt eristada, et mitte püügieeskirju rikkuda. Lihtsaim eristamisviis on paarisuimede värvuse kontrollimine: nurul on need uimed punakad, oranžid või kollakad, latikal sinakashallid. Nuru pikkus on kuni 30 cm, kaal kuni 0,5 kg. Elutseb järvedes, jõgedes ja riimvetes. Ta on lepiskala, kes sööb tümmisääse ja teiste putukate vastseid, pisivähikesi, labatigusid, ka õhuputukaid ja taimset toitu.


Nurg koeb mais-juunis ja kudemisperioodil toitub. Teda püütakse ujuki- ja põhjaõngega ning vahel ka paadist kirptirguga, talvel söödastatud kirptirguga. Söödaks kasutatakse sõnnikuussi, puruvana, leiva-, saia- ja tainakuulikest. Peibutussööta ei kasutata. Nurgu süüakse hautatult, praetult ja suitsutatult.

Roosärg

Roosärg on ilusa välimusega kala. Ta on suhteliselt kõrge kehaga, küljed kuldkollased ja kõht valkjas. Uimed on karmiinpunased, välja arvatud rinnauimed, mis on hallikad ning punaste otstega. Tavaliselt kasvab roosärg kuni 36 cm pikkuseks ja 1,1 kg raskuseks, kuid on püütud ka isendeid, kes on kaalunud üle 2 kg ja nende vanuseks on soomuste aastarõngaste järgi määratud üle 20 aasta.

                    


Roosärg elutseb järvedes, jõgedes ja riimvetes rikkaliku taimestikuga lõikudes. Ta on lepiskala, kes sööb peamiselt taimset toitu, aga ka põhjaloomakesi. Koeb mais-juunis ja kudemisperioodil toitub.

Roosärge püütakse ujuki- ja lendõngega, talvel kirptirguga. Söödaks on sõnnikuuss, puruvana, leivakuulike, tehisputukas, kärbes, rohutirts. Soovitav on ka püügikoha sissesöötmine ja peibutussööda kasutamine. Süüakse näiteks hautatult või praetult.

Teib

Teib ehk häslik kuulub karplaste sugukonda. Ta on pikliku kehaga, tumehalli seljaga, hallikassiniste külgedega ja valkja kõhuga. Kasvab kuni 25 cm pikkuseks ja kaalub kuni 0,5 kg. Harilik kaal on tal 100—150 g. Teib elutseb suuremates jõgedes, järvedes ja riimvetes.


Teib on lepiskala, kes toitub põhjaloomakestest. Ta koeb aprillis ja kudemisperioodil ka toitub. Meres elutsev teib koeb jõgedes ja ojades, kust püük on sel perioodil eriti edukas. Kudenud teib laskub merre tagasi.

Teibi püütakse ujuki- ja põhjaõngega. Söödaks sobib näiteks sõnnikuuss, kooreürask, puruvana, leiva- või tainakuulike. Peibutussööta ei kasutata. Teibi süüakse praetult, marineeritult ja soolatult.

Rünt

Rünt on rohekaspruuni seljaga, sinakate külgedega ning pikliku kehaga 10—15 cm pikkune lepiskala. Ründile on iseloomulikud mustjad või sinakad täpid pealpool küljejoont ja poise kummaski suunurgas. Esineb kiire vooluga jõgedes ja ojades, läbivooluga järvedes ja riimvetes ning elutseb peamiselt veekogu põhjas.

                         


Rünt toitub põhjaloomakestest ja sööb ka kalakudu. Ta koeb mais-juunis ning kudemisperioodil ka toitub. Rünti püütakse ujukiõngega. Söödaks sobib leiva- või saiakuulike, ussijupp, puruvana, lihakärbse vastne. Soovitav on püügikoht eelnevalt ka sisse sööta. Rünti võib edukalt kasutada elussöödana röövkalade püüdmisel.

Siig

Eesti vetes esineb kahte liiki siiga: peipsi siig ja merisiig. Merisiig on hallikasrohelise seljaga, hõbedaste külgede ja valkja kõhuga. Peipsi siig erineb merisiiast pisut kõrgema kere poolest ning tema selja värvus on veidi tumedam (mustjashall). Mõlema liigi isenditel on rasvauim. Pikkust on tal 40—60 cm ja kaalu kuni 3,5 kg. Tavaliselt saadakse püügil isendeid kaaluga 0,5—1,2 kg.

                            


Merisiig tuleb rannavetesse vaid kudemisajaks, muul ajal paikneb sügavamas meres.

Nagu nimigi ütleb, elutseb Peipsi siig Peipsi järves. On katsetatud asustada ka teisi järvi peipsi siiaga, kuid seni on see jäänud tulemusteta. Peipsi siig koeb novembris, merisiig oktoobrist detsembrini. Merisiiga püüatakse põhiliselt kudemiseelsel perioodil rannavetes ja püügiriistaks on reeglina põhjaõng. Mõlemad siiad on väga maitsvad kalad, keda süüakse soolatult ja suitsutatult.

Säga

Säga on meie jõgedes ja järvedes elavatest kaladest üks suuremaid. Ta võib kasvada kuni 3 m pikkuseks ja kaaluda isegi kuni 300 kg (harilikuks raskuseks tuleb pidada 30—40 kg). Säga värvus on kõhu ja seljapoolel erinev. Tavaliselt on ta selg rohekas, vahel lausa must, kõht aga hele ning külgedel on erineva suuruse ja kujuga laigud. Säga tohutult suured lõuad reedavad tema iseloomu, nimelt on see kala väga ablas röövel, süües endast väiksemaid kalu, konni, tigusid ja vahel ka liigikaaslasi. On olnud juhuseid, kus säga on rünnanud ka  veelinde ja vees ujuvaid koeri. Säga välimusest on veel huvitavad tema ülalõua kaks pikka poist, millega ta haistab ja kombib. Soomusteta keha on kaetud paksu limakihiga.

                   

Säga esineb meil väga vähesel arvul ainult Emajões ja Narva jões sügavais võrendikes. Talve veedab ta tardumuses. Säga koeb mais-juunis ning kudemisperioodil ja talvel ei toitu. Eestis on säga püük keelatud ja ta on looduskaitse all.

Säinas

Säinas on karpkalaliste seltsi kuuluv kala. Ta on mustjashalli seljaga, sinakasvalgete külgedega ja valkja kõhuga. Selja- ja sabauim on hallid, teised uimed punakad. Tavaliselt on säina pikkus kuni 40 cm ja kaal 3 kg. Säinas elutseb jõgedes, järvedes ja riimvetes, kus toitub planktonist ja põhjaloomakestest, putukatõukudest, limustest ja ka õhuputukatest. Säinas on noorelt lepiskala, kuid täiskasvanult muutub röövkalaks. Tema kudeaeg on aprillis, vahel ka mai alguses.

                      


Säina kevadine püük algab pärast kudemist. Neis paigus, kus meres elutsev säinas tuleb massiliselt jõkke kudema, on tema püük eriti edukas just kudemisrände ajal. Heade tulemuste saavutamiseks on vajalik õngitsemiskohtade sissesöötmine (välja arvatud kudemisrändeaegsed püügikohad). Sissesöötmiseks võib kasutada tükkideks lõigatud vihmausse, kliisid, hautatud viljateri ja herneid või spetssööta. Õngitsemise ajal sobib peibutuseks sama sööt, millega õngitsetakse. Sööta aga ei lasta põhja, vaid ainult põhja lähedale. Mõnes veekogus (voolust ja põhjast tingituna) on otstarbekam püüda põhjaõngega ja kasutada libisevat tina. Säinas haarab sööta aplalt, seepärast tuleb võtu korral kiiresti  haakida. Säinas võib haarata ka pöörlevat lanti ning teda on võimalik püüda ka lendõngega. Selleks sobib südasuvi, mil säinad veepinnalt putukaid noolivad. Säinast süüakse hautatult ja praetult.

Särg

Särg on meie vetes üks levinumaid kalu. Tema selg on mustjasroheline, küljed ja kõht hõbedakarva, rinnauimed kollakad, kõhuuimed ja pärakuuim punakad. Tavaline pikkus on tal 15—25 cm, kaal 100—150 g, kuid esineb ka isendeid kaaluga kuni 1 kg. Elutseb järvedes, jõgedes, ojades ja meres. Särg on lepiskala, kes toitub algul planktonist, hiljem põhjaloomakestest, ega põlga ära ka taimset toitu.

                       

Särjed koevad aprillis-mais (meresärjed siirduvad jõgedesse kudema). Et särg kudemisperioodil toitub, on ta sel perioodil kalameeste seas hinnatud püügikala. Särge püütakse ujuki- ja põhjaõngega, talvel kirptirguga. Söödaks kasutatakse näiteks ussijuppi, puruvana, taina- või leivakuulikest ning õngitsedes on soovitatav teda peibutada ka leivapuruga või kohupiimaga. Särge süüakse hautatult, praetult ja vinnutatult.

Turb

Turb on karpkalaliste seltsi kuuluv kala. Tema keha on piklik ja kaetud suurte soomustega. Selg on turval mustjasroheline, küljed hõbeda- või kullakarva. Selja-ja sabauim mustjassinakad, teised uimed oranžid. Turvad kasvavad kuni 80 cm pikkuseks ja 8 kg raskuseks. Püügil saadakse tavaliselt 0,5—1,5 kg raskusi isendeid. Turb elutseb peamiselt selge- ning jahedaveelistes jõgedes. Noorena on ta lepiskala, kuid täiskasvanud muutub röövkalaks, kellele meeldib süüa teisi kalu, kalakudu ning ka konni ja hiiri.

                    


Turb koeb mais ja kudemisperioodil peaaegu ei toitu. Teda püütakse ujuki-, põhja- ja lendõngega ja ka spinninguga. Söödaks kasutatakse näiteks juustu, leiba, kartulit, mitmesuguseid usse, rohutirtse ja tehisputukaid. Põhjast õngitsedes on soovitatav püügikoht sisse sööta ja kasutada peibutussööta. Turb on väga ettevaatlik kala, seepärast tuleb püügil tingimata varjule hoiduda. Kevadel ja varasuvel viibivad turvad väikeste parvedena sügavamates kohtades ja neid tuleb püüda põhjast või põhja lähedalt. Turb on sööda haaramisel on niivõrd ettevaatlik, et võtab enne peibutussööda tükikesi ning alles peale seda sama söödaga hoolikalt käetud õngekonksu. Südasuvel ujuvad turvad parvedena madalamas vees ja otsivad toiduks veepinnalt putukaid. Siis on parim aeg nende püüdmiseks lendõngega.

Turb pakub naudingut püügil, mitte aga toidulaual, sest tema liha on luine, vanematel kaladel ka üsna puine ja maitsetu. Turba süüakse hautatult ja praetult.

Tõugjas

Tõugjas on karpkalaliste seltsi kuuluv röövkala. Tema keha on piklik, külgedelt lamenenud ning talle on iseloomulik kõrge, poolviltuse ülaservaga seljauim. Tõugjas kasvab 60—80 cm pikkuseks ja 2—4 kg raskuseks, kuid on saadud ka isendeid kaaluga kuni 12 kg. Meie vetes esineb vähesel arvul Narva jões ja Väike-Emajões.

                     


Tõugjas on röövkala. Toitub noorena pisiloomakestest, seejärel aga kaladest (peamiseks toiduks on viidikad). Kui viidikad asuvad pinnavees, siis sööstab tõugjas parve keskele, uimastab viidikad tugeva sabalöögiga ja haarab saagi. Koeb mais-juunis ja kudemisperioodil ei toitu. Tõugja püük on Eestis aastaringselt keelatud ja ta on kantud Eesti punassesse raamatusse.

Viidikas

Viidikas on sinakasrohelise seljaga, hõbejasvalgete külgede ja kõhuga 12—15 cm pikkune lepiskala. Esineb jõgedes, järvedes ja riimvetes. Viidikas toitub peamiselt planktonist, kuid sööb ka ussikesi, õhuputukaid ja mitmesuguseid pisiloomakesi, mõnikord ka kalakudu. Ta koeb mais-juunis ja kudemisperioodil toitub.

                               


Viidikaid püütakse ujuki- ja lendõngega. Söödaks sobib leiva- või saia-kuulike, ussijupp, puruvana, lihakärbse vastne, elus- või tehisputukas. Soovitatav on kasutada ka peibutussööta. Viidikat kui väikest kala võib kasutavad röövkalade püügil elussöödana. Viidikas üks rasvasemaid kalu (12% rasva) ja seetõttu väga maitsev. Teda süüakse suitsutatult või kalasupiks keedetuna.

Vikerforell

Vikerforell ehk vikerhõrnas on Põhja-Ameerikast pärit tiigikala, keda on asustatud veekogudesse üle kogu maailma. Eestisse toodi ta 1897. aastal ja praeguseks on vikerforell tähtsaim forellitiikides kasvatatav kala. Ta elab sumpades nii mere- kui ka magevees. Katsed vikerforelli asustamiseks Eesti looduslikesse veekogudesse on enamasti lõppenud tulutult. Vikerforelli selg on sinakashall, külgedel on tal vikerkaarevärvides pikivööt ja tema keha üleni ebakorrapäraselt kaetud tumedate täppidega. Vikerforell kaalub tavaliselt kuni 1,5 kg.

                                            


Vikerforelli võib juhuslikult võib tabada selgeveelistes kärestikulistes jõgedes, kuhu ta on sattunud kasvandustest. Vikerforell on röövkala, kelle esialgseks toiduks on põhjaloomakesed, hiljem ka noorkalad, lemmiktoiduks aga õhuputukad. Kudemisaeg on tal jaanuarist maini.

Vikerforelli püütakse lend- ja ujukiõngega ning ka spinninguga.

Vimb

Vimb on sinakashalli seljaga, hõbejasvalgete külgede ja kõhuga kala. Kudemisajaks värvus tumeneb, selg ja küljed muutuvad mustjaks ning kõht punakatooniliseks. Vimb kasvab 20—40 cm pikkuseks ja 0,4—1,0 kg raskuseks. Elutseb riimvetes, kust siirdub kevaditi jõgedesse kudema. Merre laskub vimb hiljemalt sügisel. Ta on lepiskala, kes toitub põhjaloomakestest, eriti limustest ja tümmisääse vastsetest. Vimb koeb portsjonite kaupa mais-juunis ning kudemisperioodil ei toitu, küll aga vahetult kudemise eel ja pärast kudemist.


Vimba püütakse ujuki- ja põhjaõngega, kasutades söödana kooreüraskit ja ööussi. Peibutussööta tema püügil ei kasutata. Jõgedesse tulevad vimmad varakult enne kudemist. Nad peatuvad parvedena liivase ja kruusase põhjaga sügavamates kohtades. On proovitud, et kui üheaegselt püüda ujuki- ja põhjaõngega, siis ca 40% saagist saadakse ujukiõngega ja ca 60% põhjaõngega. Pärast kudemist püütakse vimba peamiselt ujukiõngega kärestikuliste alade vahel vaiksema vooluga kohtades. Vimba süüakse soolatult, suitsutatult, praetult ja hautatult.

Allikas: www.miksike.ee / Kalastaja käsiraamat

Kalaportaal, 2011

Loetud 9543 korda