Kui nüüd neid täisnulli päevasid vahele ei tuleks, siis võiks juba arvata, et oskan merikat püüda. Tahaks loota, et neid päevi jääb vähemaks, sest iga ilmaga enam mere äärde ei roni, aga ilmselt mitte.
Eile esimeses kohas tingimused ilusad, aga koht võrke risti täis. Järgmises kohas vesi natukene sogane, aga ei midagi hullu. Kaldalt proovi visked ja siis vette. Huvitaval kombel kaugemal oli vesi tunduvalt sogasem. Pärast pikka piitsutamist tegin diagonaalis kalda poole viske, võtsin juba landi välja ja alles siis nägin korralikku keerist vees. Aga rohkem ei midagi. Liikusin kaldalt 100 m edasi. Kaldalt vise ja kohe otsas, aga ilmselt alamõõduline, sest sidurile survet ei avaldanud ja rapsis ainult sabaga pinnas. Sai minema. Selle koha peal veel mitmed pinnaskäimised ja landile järgi tulevad keerised, aga ei ühtegi kontakti landiga.
Läksin siis veel edasi ja piitsutasin korraliku maa maha. Tegelikult kulutasin aega, et sellesse kohta, kus esimest keerist nägin, varsti tagasi minna. Ajapikku vesi veidi selgines, koht rahunes maha ja teadsin, et seal ei tasu vette enam minna. Ja oligi, uuesti vise kaldalt, paar meetrit enne landi välja võtmist oli keeris järel ja murdosa sekundi vältel mõtlesin, et jälle ei võta ära, aga siiski võttis. Seda siis allapõlve veest. Ja kus oli tugev võitleja, hüppeid ta teha nii madalas ei saanud, hõõrus ennast kivide taha ja põhja ning olin suhteliselt kindel et läheb. Läksin ise põlvini vette, keerasin siduri suhteliselt lahti ja lasin tal sööste teha. Kala ei näidanudki väsimuse märke. Siis tegi sööstu hoopis kalda poole, kiiresti kerides järgnesin talle pooljoostes. Veidi oli joppamist, aga sain ta kaldale tiritud. 54 cm ja 1,85 kg. Landiks
25 g aapua tuhm täishõbe.
Pilt on tehtud sekund pärast kala maandumist.
