Jeekim ja Madis: ütleme nii, et teeme vahet "subjektiivsel hinnangul" ja "selgelt näha faktil". Minu jutt oligi situatsioonist, kus me ei taandu subjektiivsusele või pigem isegi "subjektiivsusele". Jutt on olukorrast, kus kala on selgelt surnud või sama hästi kui surnud. Nagu ma ütlesin, on tõesti ka selliseid, kes kala ise ära tapavad, et saaks aga kotti panna, "kuna oli ju enivei surnud". Ja veelkord, nõustun, et seaduse koha pealt pole mingit halastust, see on rikkumine ja punkt. Illustreerin veel ühe korra oma väidet näitega. Kui võtaks jõelt kaasa 2 kala ja juhtumisi on esimene "saak" supikas, lõpused puruks ja vabastamise lõpuks surnud, siis jääb mõõdukale vaid 1 koht üle. Ja kui tuleb hiljem veel üks mõõdukas, siis läheb see tagasi. Ehk siis kaasavõetavate kalade koguarv jääb samaks. Tuleb muidugi rõhutada (et eos selgitada võimalikke tagamaid teemal, et aga kui peale 2 kala kotis tuleb otsa järgmine, kellel lõpused puruks ja siis veel üks jne), et sellist kala hukkumist, mis nõuab alamõõdulise kotti panekut, juhtub ikka väga harva. Leechiga vast 1 ongi olnud, eriti nagu ei meenu. Ja sellised kalad, et ok, verd tuleb, aga sipleb, lasen loomulikult tagasi. Ei ole see absoluutne tõde, vaid minu arvamus. Mis kindlasti ei ühti paljudega. Selgitasin näite varal oma seisukohta, aga ei suru seda peale. Filosoofiline lähenemine lihtsalt.
