Jõeforelli hooaeg 2015

Kuigi ilm ei tõotanud miskit head, kujunes igati kena päev. Jõe äärde jõudsin kuskil 10.30. Endalegi üllatuseks ei olnud ühtegi jälge ees, rääkimata sissetallatud rajast. Kahjuks igal pool see nii ei ole (info teiselt nirelt). Vesi tavapärasest kõrgem, aga selge. Liikusin pärivoolu. Alustasin lutuga. Mingi aeg oli vaikus, kuid siis läks põnevaks. Esimene visuaalne kontakt. Kala käis lutti peletamas. Küll ajas taga ja sakutas sabas. Tundus mõõeus olevat, kuid polnud toitumise peal väljas. Seepeale läks otsa vobler. Et kui tutistab, äkki jääb külge Mõne aja pärast üks hilinenud sööst ja mööda. Natuke veel ja siis vajus ridvaots kaarud ja hakkas jõnksutama. Selge, see on kala mitte põhjas olev heinatutt. Kuna kerisin ju voblerit vastu voolu väga väga aeglaselt siis seda võtumomenti lihtsalt ei tunne. Natuke "actioni" ja ilus L49 emme kaldal (roogitun 1045g, pakuks et eluskaaluga 1,2). Traditsiooniliselt hooaja esimene kala on kilo + kala (juba neljas kord). Läksin siis veel natuke edasi, kuni ühe suure kravini. Seal otsustasin otsa ringi keerata ja tuldud teed uuesti kontrollvisetega läbi kammida. Otsa läks nüüd must plekk kuldsete triipudega. Teistpidi liikudes on ka viske võimalused teised ja nii meelitasin veel ühe pesast välja ning ühe kilose poisi lausa konksu otsa. Oi ta ei tahtnud sugugi kaldale tulla ja lõpuks kui juba kahva kätte võtsin, sai siiski minema. Head teed talle, mul oli punane juba kotis. Nii see esimene päev siis läks.

Väga eeskujulik tulemus Kala värvid on mõnusad!

Käisin samuti eile hooaega avamas. Peale sain u kella 11 ajal ning ees polnud ei värskeid auto- ega jalajälgi näha. Kuigi enne viimase lumesaju tekitatud jalajälgi nägin hiljem jõe ääres küll ja veel. Alustasin matka leechi kinnijäämisega, mille päästeoperatsiooni käigus libisesin suure vettelangenud puu pealt kolinaga alla. Kahlad vett täis. Järgmise kinnijäänud leechi vabastamisel avastasin, et esimese kukkumise käigus oli pealpool põlve kahladesse u 3 cm kolmnurkne rebend tekkinud ning ülejäänud 4 h tuli enda vasakus jalas ämber vett kaasas tassida. Tujul polnud millegipärast viga, tuli lihtsalt eredalt meelde, missugune see jõekajaht tegelikult välja näeb Proovisin lisaks leechidele ka voblereid, kuid usk leechidesse oli suurem. Ühel hetkel õnnestuski näha mingi roika alt välja ujunud heledat kalakülge, mis asus mu musta leechi jälitama ning ära ta selle rabas. Madistas veidi, enne kui kala kaldale tõmbasin. 36 cm oli täis aga väga õbluke tundus ning otsustasin C&R kasuks. Ehk peab Neptunus mind mõnel järgneval korral meeles... Seekord rohkem kontakte polnud. Liipasin rasket vasakut jalga järgi vedades ehk ka liiga rohmakalt. Aga kiire klõpsu jõudsin ka ära teha:

Nii, head hooaega siis kõigile. Eile olin lihtsalt liiga väsinud sellest sumpamisest, et midagi kirjutada. Enne 1.02 tegin põhjalikku kodutööd. Lugesin ilusti Kalastajast läbi Rauno Klemmi artikli silikoonidega talvise püügi kohta. Harjutasin kodus heiteid, ehmatades naist ja lapsi aegajalt ülaltkorruselt allavihisevate lantidega. EIle siis panin lipsu ette, shampuse piknikukotti ja teele, ikkagi pidulik värk ju. Varajane ärkamine tasus ära, olime sõbraga planeeritud lõigul esimesed. Edasi läks kõik natuke liiga lihtsalt. Mingi 25 minutit olime saanud püüda, kui oli jõuline võtt, sinka-vonka sinka-vonka mööda põhja ja siis ujus kala jalge ette heinatutti. Kust sõber ta kenasti välja tõstis. Kaal näitas 1,13 kg ja ilus pontsik läks kotti. Minu jaoks oli sellega pinged maas ja ülejäänud päeva nautisin matkamist värskes õhus. Mõned võtud olid veel ja ühe Are landi kaotasin haugile. Ühesõnaga, ühte-teist juhtus ja juba kibelen uuesti jõele.

Eilne päev jäi peamiselt ise seotud leechide testimiseks. Tingimused testimiseks olid ideaalilähedased. Kala oli olemas, aga väga valiv, aeglane ja ettevaatlik. Lisaks püüdis paralleelselt minu kõrval aapua oma juba ennast tõestanud leechiga. Tulemuseks oli tõdemus, et enamuse omaseotud leechidest, kus olin proovinud omaloomingut teha, võib minema visata. Sain ka lõpuks mõned kontaktid, kui laenasin korraks aapualt tema seotud leechi. Aapual jagus samal ajal mõõdukalu nii kotti kui tagasi vette. Tuju hoidis üleval tõsiasi, et aapual hakkasid püksid kohe alguses vett läbi laskma. Eriti ei imestaks, kui temast enam midagi ei kuuleks. See tõestaks, et looduslik valik kehtiks ka kalameeste puhul.

No ma ei tea... Ei tahaks, aga pean Raikot kurvastama. Konjaki oled mul igatahes sees, sest isegi nohu ei suutnud ma selle suplusega saada. Sina lootsid juba vähemalt kopsupõletikku...

Asjast lühidalt kah. Kala oli tõesti olemas ja suht palju, aga suurem osa võttudest tuli täiesti jalge kõrvalt. Nimelt nii, et kui olin oma leechi juba "koju" nõksutanud ja ta juba lihtsalt rippus minu kõrval, tõstsin ta põhjast hästi aeglaselt aga ikkagi nõksutades üles. Väga tihti kala just siis ründas või vähemalt ujus järgi ning järgmise-ülejärgmise lühikese viske ning aeglase mängitamisega õnnestus ta ka otsa saada. Ilmselt kala loomulikult nendel kordadel ei passinud jalgade juures vaid ujus kaugemalt järgi. Ehk siis võtt oli ettevaatlik.