Tõmbasin oma hooajale kriipsu alla. Lähen nüüd mõneks ajaks välismaale ja jõgedele enne kevadet ilmselt ei jõua. Suur osa püügiajast kulus erinevate omaseotud tuustide katsetamiseks ja jõudsin tulemusele, et eriti leiutada ei tasu - kõik on juba kellegi poolt järgiproovitud. Jeekimi õpetuse järgi seotud olid ikkagi kõige paremad. Võib-olla ainult lühikese jalaga konksule seotud tinasilmadega leech oli kaladele veidi ahvatlevam, aga see oli nii lühike, et puudus isegi teoreetiline võimalus haugi kätte saada.
Lisaks kippusid väikesed forellid seda sügavale kurku ahnitsema. Samas suuremad võtsid seda veelgi julgemalt. Ühesõnaga, paari püügikorraga olid kaugelt tellitud tinasilmad otsas. Kõige tähelepanuväärsem oli selle hooaja juures, et pea iga kord sattusin mingile jõele või lõigule, kus kubises ühepäevikutest. Kunagi varem ei ole sellist asja täheldanud - mai algusest juuli lõpuni. Ilus oli küll lähedalt vaadata suuri kalu ennastunustavalt toitumas, aga spinningu peibutiste vastu vähemalt suuremad neist huvi ei tundud.
Eilne käik oli siis viimane ja läksin kindla eesmärgiga koll kätte saada. Külastasin kokku kolme lõiku, kõik olid sellised eeldatavalt vähekülastatavad lõigud kuhu autoga, ega isegi rada mõõda, juurde ei pääse. Esimesel lõigul polnud enne käinud, aga kaardi pealt tundus ahvatlev olema. Kahjuks kala seal ei kohanud ja pole kindel, kas sinna enam tulevikus lähen. Auto juurde tagasi jõudes olin üpris väsinud, aga otsustasin teist sarnast lõiku veel külastada. Proovisin lühikese lõigu valida, aga metsas eksisin mitu korda ära ja lõpuks jõudsin tunduvalt eespoolt alustada, kui olin plaaninud. Mets justkui ise oleks mind oma läbimatute võsadega ja maasikaväludega sinna juhatanud. Paar korda kadus suunataju niimoodi ära, et kui kaarti vaatasin, siis avastasin, et kõnnin juba auto juurde tagasi.
Tagantjärele oli hea, et ära eksisin, sest see lõik, mis eelmine aasta pigem haugikas tundus, tundus nüüd vägagi forellikas olevat. Natukene loopisin leechidega, aga siis panin trossi ja aapua hõbetatud pöörleva otsa ning tundsin kohe, et rapsimise järgi justkui haug oli otsas. Ainult et pinda ei tulnud. Lõpuks sain aru, et on forell, aga esialgu olin natukene pettunud, lootsin ikkagi tõelist kolli saada selle koha pealt. Sain ta lihtsalt kätte ja kui spinnale panin, siis tundus juba päris suur olevat. Sellel hetkel hakkas ta rabelema ja sai minema. Lahti ta küll ei saanud, aga teist korda oli päris tegemist, et ta kätte saada. Kaalus 1,2 kg.
Rohkem actionit eriti ei toimunudki. Kolmandas lõigus olid ainult pisilased. Kokku kaotasin eilse päevaga kehakaalus kindlasti rohkem kui see forell kaalus. Veidi jääb kripeldama see hooaja lõppemine, sest tavaliselt on august kõige lahkem kuu olnud. Lõpetuseks kiidan veel aapua käsitöö pöörlevaid - sobivad väga erinevatele kalameestele!
Nüüd mu enda rõõm uuest rekordist muidugi vähenes veidi aga pole hullu, tark ei torma. Igastahes käisime ka eile Timoga uut jõelõiku avastamas ning mul õnnestus lõpuks ülekilokalade klubisse pääseda, napilt aga kindlalt. L46 cm, l43 cm, 1085 g.
