Jõeforell vol. 8

Üle pika aja oli sündmusterohke jalutuskäik. Pühapäeva õhtul, pärast äikest. Esimese viie minutiga, kui veel vihma sadas, käis nublaka otsas kaks kala, üks neist umbes kilone, aga mõlemad rapsisid kohe lahti. Järgmine võtt oli kohas, kust tuli läinud suve rekord, L45. Forell punnis nii võimsalt vastu, et läksin õige elevile. Peagi selgus, et konks oli pisut alamõõdulisel tegelasel seljast kinni, vaene kala. Siis sain toruliitsiga üle pika aja esimese mõõdus kala, mis läks kotti. Liikusin edasi ja leidsin rõõmsaks üllatuseks, et pikk lõik, kus eelmisel suvel vohas rohi ja vesi oli väga madal, kujutas endast kena püügipaika. Kala kas näitas end, togis lanti või võttis, nii et igav ei hakanud hetkekski. Võtud olid küll sellised pirtsakad ja kaldal käinud kalad ei andnud mõõtu täis. Aga lõbu oli laialt ja üht kolli nägin ka. Tagasiteel, kella kümne paiku lõppes võtt nagu lõigatult. Siis panin otsa roosa liitsi ja järgmise viie viskega käis kaldal kolm kala. Moeteadlikud forellid, roosat ei põlanud!? Üks neist haakis eemalt, ja enne kui ma jõudsin teda üle jõe põhjas lebava palgi vedima hakata, tegi forell minu suunas ligi kolmemeetrise hüppe. Vägev! Kolmas kala oli päeva suurim, aga kuna ma olin juba pannud kotti forelli, millised ma tavaliselt tagasi lasen, siis läks ka see ujuma. Lootsin tagasiteel ööpüügil uuesti nähtud kolliga kokku saada, aga paraku läks ühel viskel rulli loogavedru plaksuga katki. Hommikul tegin selle suve esimesed kalamarjasaiad.

Ülejärgmisel hommikul, s.t eile läksin samasse kanti hommikust võttu kontrollima. Esimene forell tuli üsna kohe nublaka otsa, kella kuue paiku. Vahetasin eelmisel õhtul mõnel nublakal konksud veidi suuremate vastu ja tundub, et haakimine paranes. Siis panin jälle otsa roosa liitsi – ja pidu jätkus! Enamus kalu oli L30+, aga mõõtu välja ei andnud. Jätkasin katsetustega, järmine peibutis oli pisike valge sirpsaba (nr 6 söödakidadega konksul, raskuseks kolmegrammine tina ja ehteks kuusekarralible). Võtud jätkusid samas tempos, konksud kaladel kindlalt mokas kinni. Katse jätkus mustjaspunase sirpsabaga, mis tõi ka kotikala. Selle hetkeni oli haakimise protsent väga kõrge. Umbes 15 kala olin vabastanud, ära oli läinud vaid neli, neist kaks oma hooletusest. Keskhommikul pilt muutus. Tume võdik jäigi otsa ning ahvatles forelle endiselt, kuid äraminekuid oli tihemini, täpsemalt neli. Või olid suuremad kalad lihtsalt ettevaatlikumad, sest suurematega oli tegemist. Lõpuks oli kaldal käinud 18 või 19 forelli, neist päkapikke vaid kaks-kolm.

Koerapäevad on käes ja foorumis valitseb vaikus. Kas keegi puhkuste ajal forelli ei püüagi? Minul tekkis huvi uurida, kuidas forellid selle kuumaga käituvad. Pühapäeval ärkasin veerand neli ja sõitsin Koeru taha. Kala näitas end ja togis lanti, ka suuremad pistsid nina peiduurgastest välja. Oli ka mitu rabamist, aga vaid hetkeks. Kotikala tuli lõpuks kell 9.15, kui palavus hakkas juba liiga tegema. Võttis läbipaistvat säbrulist sirpsaba, paremad landid olid enne läbi proovitud. Eile õhtupoolikul läks korraks pilve, otsustasin teha küla taga jalutuskäigu. Jõe äärde jõudes lõõmas jälle päike ja varjus oli 28 kraadi. Plaanisin liikuda allavoolu metsa vahele, et seal varjus püüdma hakata. Tegin mõne soojendusviske hiire moodi tuustiga ja kohe ründasid ilusad forellid. Metsa vahel rabas ühes rohuvabas "augus" u 40 cm forell. Oli kenasti otsas, aga andsin liialt järele, nii et rohtu ta läks ja lahti seal ennast nikerdas. Hästi ilus tumekollane kala oli. Kui lõpuks päriselt ülesvoolu püüdma hakkasin, oli pidu läbi. Viimaks sidusin katsetamiseks otsa "puu-ussi". See on pisikest pisikest pruunidest puupärlitest u neljasentimeetrine ussikene, taga kolmik kollase suletutiga ja ees kolmegrammine raskustina, kokku seotud jämeda tamiilijupiga. Mõne viske järel algas trall, tõelised kolli-tõmbed. Peagi selgus, et kala oli vaid veidi üle mõõdu, aga haagitud külje pealt. Närvikõdi sai küllaga ja kotti ta panin. Mõne aja pärast kordus sama lugu, selle kala lasin tagasi. Lõpuks jäi "puu-uss" ühe puu otsa. Rohkem võttusid ei olnud, kuigi ilm läks jahedamaks (!) ja õhtu hämaramaks. Resümee: kala oli kõige aplam kuumal ajal, kui päike paistis.

Suurim respect!, et keegi suudab/viitsib sellise kuumusega üldse toimetada... Eile õhtul tõmbas vähemalt Tallinna kohal taeva pilve, mõtlesin, et jõuan ühe väikse sõidu kuskile teha. Isegi natuke enne tööpäeva lõppu põgenesin kontorist ja puha. 100 meetrit parklat kuni autoni oli aga selgelt too much minu jaoks ja nii see püha plaan sinnasamusesse ka läks. Krt, iilge pussy olen ikka viimasel ajal. Äkki täna suudan oma prse ikka kuhugi paariks tunniks vedada.

Kõigepealt tere siinse foorumi inimestele, keda veel ei tea-tunne!

Ja nüüd kohe otsa ka väike küsimus/arutelu, miks lõpuks kasutaja ka ära tegin niisama lugemisele lisaks:
Mis pluusi suvel suurte soojadega kalal kasutate? Ühest küljest ei tohi ju palav hakata, samas esimesed hommikused tunnid on üpris jahedad. Lisaks ei tohi sääsed ja parmud läbi võtta. Ja kolmandaks võiks riie olla ka kerge ja mugav. Olen proovinud erinevaid variante ja seni parim kombinatsioon on tundunud Odlo light pika käistega pesu + õhuke mikrofliis peal. Aga päris soojaga hakkab ka nii palav. Ilmselt tehakse näiteks jahimeestele mingeid päris õhukesi aga samas sääsekindlaid pluuse. On kellelgi kogemusi?

Alumisega osaga olen rahul - brynje võrk ja kahlakad peale, aga see brynje võrk ülakeha peal miskipärast ebamugav...

Ja no et esimene postitus ei jääks vaid info pärimiseks, siis veidi eelneva küsimuse taustast ka. Nimelt on mitmed minu suuremad jõekad saadud lauspäiksega ja ca 25 C temperatuuriga. Kõige äärmuslikum oli vast eelmise aasta südapäeval kella 1 paiku ligi 30 C (varjus) ilmaga saadud 1,91kg. Ehk et suur kala võtab ka päris sooja ilmaga. Lihtsalt endal on suhteliselt raske nii püüda. Seepärast uuringi riiete kohta.

Lõppu siis ka väike fotokinnitus, et kuuma ja selge rannailmaga võib suurt trehvata:
2,03 kg, L-56 cm, 22. juuni hommikul kell 6, pilvitu ja 25 C.

Ka mul on olnud palavaga täitsa normaalsed saagid. Kui 4-5 aastat tagasi see megaleitsak oli (siis vist oli isegi palavam kui praegu?), käisin õhtuti päris tihti ja saagi üle kurta ei saanud.

Paar korda lasin plätude (jala väljaväänamise oht on muidugi üsna suur) ja lühkaritega metsas 2 km kuni jõeni ja alles siis tõmbasin püügiriietuse selga

Aga eririideid ma kasutanud ei ole, kuigi olen selle peale samuti mõelnud. Hingavad kahlakad, mille all peale trussaarikute pole midagi. T-särk seljas ja igaks juhuks õhuke kilejope kotis...

Ridiculous:...22. juuni hommikul kell 6...? Vist ikka juuli.
Kala muidugi uhke.
Mina pean lugu teksariidest särkidest, tuul ja sääsk ei võta läbi. Sellise troopikaga vahel ka vest palja ihu peale ja sääsetõrjevahendit. Ja samuti kui Hannesel kilejakk kotis.