Jõeforell vol. 7

Kuidagi oleneb jah partiist. Palju ma neid pükse murda olen jõudnud kui max 5 korda kanda kannatab....5 püügikorda. Arvestades, et viimase 7 päeva sees olen ka viiel täispikal päeval jõel olnud siis polegi miskit teha. Pitskruvid ja liim kodus koguaeg käepärast. Ja ega seda võpsikut eriti valida saa, siis peab juba jõgesi valikust välja jätma hakkama . Ja jõe ääres liigungi ma marurahulikult....ega siis ju tormata saa. Okastraat on muidugi kõikse hullem asi.

elmerike, õnnitlused kala puhul L38 on täitsa hea algus.

Täna lõi minu usk leechi kõikuma.
Kõik kalad läksid otsast,tegelikult ei mäletagi kas täpikut kaldale leechiga olengi saanud,
haugikesi küll.Rabamisi ja otsast minekuid palju,teritan konksu aga kasu pole.
Täna läks otsast mitu mõõdu kala,üks neist ilus L45+ pontsakas.
Kotikala L40 sain voobleriga.
Õhtu nael oli see kui leechi rabas järjekordne forelli mürakas,pikkust nii 55-60cm.
Oli otsas 20-30 sek. ujutasin ja vaatasin,et leech ilusti suus.
Siis läks rohtu,rapsis peaga ja leech lendas kuulina mulle selja taha.
Maa oli must mõnda aega,esimese hooga tahtsin ridva järgi saata kalale.
Vahepeal kala kalda ees oli,põlvili laskudes oleks ära puutunud,suur kala oli.
Ilmselt täna und ei tule :lol: .
Mis leechi mehed arvavad,peab korraliku haakimise tegema?

Ma arvan, et mul oleks vaja seda jõge vaja teada, kus need 55-60cm kollid ujuvad...saan siis ka kontrollida seda leechi värki.
Mina ei haagi, olgugi, et viimastel päevadel olen hakanud haakimist endale sisse harjutama. Samuti ei terita ma ka konkse....reeglina ei püsi nad mul nii kaua alles, et oleks vajadust. Mõni päev lihsalt võtab veidi vaiksemalt...või siis lihtsalt teeb peaga ringe leechi juures, müksab ninaga.

Äkki Jeekim ja teised haakijad jagavad teadmisi. Nimelt forelli puhul sellele õigele hetkele raske pihta saada, kuna ta nii kuradi kiire ju. Eriti kui pole silmsidet leechiga. Vahel kala ujub veel minu poolegi. Kas teete haakamisliigutuse ikkagi tagantjärgi?
Küsimus ka siduri kohta, siin kõik räägivad, kuidas neil sidur käriseb. Minul alati sidur ikka üsna kinni ma kohe üldse ei kasuta seda tegelt....kui kala tahab minna siis annan ise järele vastavalt vajadusele ja pole sellega kunagi muret olnud. Haakides ju sidur löögi ära nullib? Samuti kui on vaja kala jõuga roigastest või rohust eemale hoida....jälle sidur segab. Ainus hetk, mil sidurit võiks vaja minna, on olukord kui koll kalda alt otsa kargab. Kui sidur on kinni haagib kala ka end paremini ise. Pole elus kunagi sidurist lugu pidanud...ka suured haugid tulnud kõik ilma sidurita, annan ise järele, nii on mul olukorra üle rohkem kontrolli. Ei oska mõelda küll ühtki olukorda kui oleks seetõttu kalast ilma jäänud. Kasutan ka eranditult tamiili, mis pehmendab ju ka järske sööste.

Kasutan ka monot või tamiili jõeka püügil,nööri kunagi proovisin,ei meeldinud.
Sidur mul niiöelda poole peal,käega tõmbad siis annab järgi,kui vaja siis käega pidurdan juurde.
Ja lisan ka,et koprad on saadanast.Keegi kütib ka neid tänapäeval??

Kui liits kuulina selja taha lendas,siis arvan,hoidsid meeletut pinget peal,liigset.Siis võib liha järgi anda.Peab säilitama rahu ja kui kala otsas,siis just parajat jõudu rakendama.Kui konks suulaes,siis jubedalt sikutades,rebeneb konks haavas edasi ja lõpuks võib lahti tulla..Kui mul kala otsast läheb,siis tunne lihtsalt,et pinge kadus ja sööt on küll ilusti vette jäänud.Muidu võib eluohtlikuks minna.UL ridvaga ei saagi väga suurt pinget õnneks hoida aga jigema ridvaga vist küll.
Siin sveniga nõus,et liiga vedel sidur on lahe suures vabas vees,aga kus seda on.Kui ikka roigaste vahel,siis pigem sidur küllalt jäigaks timmitud ja vajadusel lasen rulli tagurpidi pöörlema,ise samal ajal nimetissõrmega kontrollin,et inertsiga nöör liigselt maha ei jookseks

Eile oli päris kummaline olukord. Mõned nädalad tagasi käis ühes käänus kala end näitamas. Visuaalselt hinnates tundus päris korralik. Kuna aga tookord ta ennast rohkem ei ilmutanud, siis otsustasin teda hiljem uuesti külastada. Eile kena ilm, sama käänak. Hiilisin positsioonile ja tegin viske, nii kui maandus kohe rabaki. Aga aru ei saanud, kas on otsas või ei ole, tegin haakelöögi ja hakkasin kiiresti kerima ja tundus, et ikkagi otsas, siis nägin läbi suht selge vee, et vana kütab ilge lauluga minu suunas ja vahepeal künnab ninaga põhja, ehk siis ujus küljega mööda põhja. Kerisin nii kiiresti kui suutsin, et natukenegi tamiili pingesse saada ja siis täpselt minu nina ees tõstsin landi kenasti veest välja. Kõik toimus väga kiiresti ja ma ei saanud algul üldse aru, mis pagana värk see nüüd siis oli. Siis alles jõudis nähtu ajus sinna analüüsi osakonda, natuke ajas naerma ka. Millegi pärast oli mulje, et see vana teadis täpselt mida ta teeb.
Viimases kalastajas oli ka artikkel kalade õppimis võimest. Tundub, et vastab tõele. Ühes forelli muuvis olen seda ninaga kündmist ka näinud.