Madise jutt pani mõtlema, et olen ise ka muutunud pigem selliseks, et postitan siia siis, kui on mida näidata - proovin ennast parandada ja jagada rohkem. Kurb tõsiasi on see, alati pole korralikku kala ette näidata ja nii juhtus ka viimasel tripil.
Mõtlesime, et võiks teha sellise tripi, et algul püüame õhtul linaskit ja ööseks sõidame forelli püüdma - mõeldud & tehtud.
16.06 kell 8 õhtul olime järve ääres ja proovisime tuult trotsides linaskit saada (tuul oli ikka liiga tugev, et korgiõngega püüki nautida), aga etteruttavalt võin öelda, et see ei õnnestunud. Algul oli lihtsalt kõva tuul, aga siis kuskil poole kümnest hakkas pilvi üles viskama ja kümnest oli juba selge, et siit tuleb korralik vihm. Teised kalamehed hakkasid üksteise järel lahkuma ja üks vanem mees ütles, et see vihm enam järgi ei jää... Kuskil 22:30 mõtlesime ka, et pakime siis asjad kokku ja paneme vaikselt forellinire poole ajama. Viisime asjad autosse, tegime teeäärses söögikohas peatuse, et jõuaks ikka jõeääres matkata ning kuskil kesköö paiku olime jõeääres kohal.
17.06 kesköö paiku oli ilm jahe ja vihmane - justkui parim ilm forellipüügiks. Varustus valmis ja riided seljas, panime siis vaikselt ajama - ööpüügi või täpsemalt öömatka osas varasemad kogemused puudusid. Kusjuures tuleb ära mainida, et ilma pealambita sellise pimedaga (asi oli ka selles, et teavas oli üleni vihmapilvedega kaetud) metsas liikumine võiks naljaga pooleks sarnaneda hamba ***** kaudu välja tõmbamisega. Õnneks oli meil kahepeale üks pealamp ja saime normaalselt liikuda ning mis kõige tähtsam, saime kopraauke vältida. Võib-olla oleks asi teisiti, kui oleks varem seal lõigul käinud, aga kõik oli uus ja kopraaugud ning üleüldse kaldad olid võõrad. Samuti oli pimedas peibutise loopimine suht mõttetu tegevus, sest ilma pealambi valgusetta ei näinud, ei jõepõhja ega seda kuhu peibutis maandub. Teisalt ei ole pealambiga vette näidates forelli puhul vist lootustki midagi saada.
Õnneks kuskil 3:00 paiku oli ilm juba parem ja sai normaalselt loopima hakata. Ei teagi täpset aega, aga kuskil pool neli (vist) oli esimene võtt ja lainetusega mis kala veepeale jättis, tundus korralik tegelane olevat - kahjuks see kala rohkem huvi üles ei näidanud. Siis oli mõnda aega vaikne ja toimus täpselt sama asi järgmises augus (jällegi korralik kala). Edasi kahanesid lootused, sest nagu võluväel läks ilma täiesti ilusaks - päike väljas ja taevas helesinine. Kahanesid õigustatult, sest kala rohkem ennast ei näidanud. Alles tagasi liikudes, kui hakkas vaikselt pilvi üles kergitama, tekkis taas lootus kala saada. Tegime väikese söögipausi ja ootasime, et pilved rohkem üles tuleks. Pilvi küll tuli ükshaaval päikese ette, aga päris pilve läks uuesti alles liiga hilja - olime siis juba lubavamatest kohtadest möödas. Kahjuks ei tea mis kell siis oli, aga tuli korraks kerge vihmasabin ja nagu võluväel ärkasid kalad ellu. Vihma ajal olid võtud tihedalt ja järjest, aga ainult väikesed. Peale seda hakkas päike ennast jälle näitama ja tagantjärgi mõeldes oleks võinud õnge juba palju varem kokku panna ja otse autoni kõndida.
Tagasi autoni jõudsime mingi 12 paiku (vist). Niiet kogu tripp oli seni pikeim ja nüüd, kus juba puhanud võiks uuesti minna.
Kui oled 30 tundi üleval olnud, siis autoga sõit on ikka paras piin. Päris karm oli silma lahti hoida ja terve nahaga koju jõuda, aga selleeest tuli kuradima hää uni.
Mis on ülimalt positiivne, on see, et matk tasus ennast ära, sest püük oli põnev ja arvatav kollikas on tõesti kollikas ning esimesel võimalusel on suund sinna tagasi.
Õnne & häid elamusi kalavetel!
Öösel on mõnus püüda ainult selge ilmaga, või siis hõreda pilvega. Päris padupimedas käib mulle asi rohkem närvidele kui asjast rõõmu on. 
? Mul vist veel pikk maa minna... 
