Jõeforell vol. 5

Meelis algus on alati raske ja usu mind ega edaspidi ka lihtne ei ole, kui siis ainult lihtsam edu üritamisel!!!

Eile käisin pojaga ühel kodukandi jõekesel. Loopisime pöörlevaid, väikest plekki, pisikest mootoriõli värvi sirpsaba. Ei midagi, vaid paar väikest kala ujus pöörlevale järele, aga tegudeni nad ei jõudnud. Katsetasin omatehtud pöörlevaid ja kalasaamise peal väljas ei olnud. Tagasiteel nägi poiss samas kohas jälle kalu landile järgi ujumas. Mul oli esimest korda omatehtud tuust otsas. Üks vise - ja kala võttis! Tuli hirmsa pladina ja rullimisega. Emane L 39, saledusele kalduv. Mu esimene kala tuustiga ja esimene talvine mõõdus forell. Panin kotti.



Tuusti (pildil) tegin kahegrammisest jigipeast ja kahest saapapaelajupist. Üks jupike kraeks jigipea külge ja teine konksu poole, paar tilka kiirliimi ja korraks välgumihkliga kuuma. Kapronpaela lõimed harutasin lahti ja käisin kammiga üle. Tuust "lainetas" vees päris kenasti ja tundus ka kalale isuäratav.

STF - sinu valmistatud head peibutist tuntakse hair-jig nime all (eesti keeles võiks vasteks olla karvajig). Üldse esimesed jigid valmistati Ameerikas juba enne II Maailmasõda ja esimeste jigide kala ahvatlev osa lõigati sel ajal välja sealiha kamarast (pork rind jig) kuna tollal ei tuntud veel meile nüüd tavalist silikoonkummi. Selliseid kamarast jigisid toodab tänapäevani Ameerikas "Uncle Josh" nimeline firma. Umbes samal ajal tekkisid ka mitmesugustest kiududest valmistatud karvajigid, mida sina täiendasid oma originaalse karvade kinnitusviisiga. Tavaliselt nad mähitakse niidiga vahetult jigipea taha.
www.google.ee/search?q=hair+jig&source=l...oAQ&biw=1280&bih=643
Ja selle karvajigi ja lendõngendusest tuntud "woolly bugger"-i alusel sidus mõnikümmend aastat tagasi Soome lendõnge spets Markku Autio peibutise, mida soomlased ja ka meie nüüd nimetatame leechiks.

Aitäh, Jeekim, see oli õpetlik lugemine. Olen sinu leechi-jutte lugenud mitmest foorumist ja sain ka neist inspiratsiooni. Mu varasem kalapüügikogemus piirdub peamiselt landipüügiga meres, ikka vana kooli plekklantidega, ja vähese õngitsemisega. Läinud aastal tekkis forellipüügihuvi ja tasapisi olen nüüd õppinud ja katsetanud. Kummilantide ja jigipeadega pole mul seni kala trehvanud, ei haugi ega ahvenat. Seetõttu ei osanud arvata, kas leechiga püük mulle istub. Olen talvel mõne tuusti ka prooviks sidunud, aga katsetamiseni jõudsin alles nüüd. Sidumispinki mul ei ole, algelise niidirullihoidja kombineerisin ise, peenemaid materjale pole veel soetanud. Selle musta tuusti tegin punutud saapapaelast: lõikekohta kuumutasin veidi välgumihkliga, et kiud ei hargneks, harutasin lõimed naaskli otsaga parajas pikkuses lahti ja ülejäänud nöörijupi libistasin konksule. Tilgake liimi kinnitas nöörijupi konksu ja tinakuuli külge, veidike kuumust aitas konksul oleva nöörijupi näpu vahel kokku pressida. Teine nöörijupp läks samamoodi sabaks. Natuke veel kammiga sugemist ja kuivast peast nägi see vigur välja umbes nagu turboleech. Elegantsi pole siin ollagi, aga asi toimis. Arenemisruumi jätkub.

Oma kätega tehtud peibutisega on eriti tore kala saada, kogesin seda aasta algul paari voobleriga haugipüügil. Kevadeks on juba ootel kaks popperit, spinner- ja buzzbaite, üks konn ja peotäis pöörlevaid.

Sai käidud siis 14.02 jõe ääres, hommikul tõi auto ära lõik 3 juurde ja õhtul tuli järgi lõik 1 juurde. Nii ei pea õhtu lõpuks tagasi käidud teed allavoolu kõndima. Jõle hea oli nii püüda. Aga siis põnevast päevast lähemalt: püüki alustasime umbes pool 8 ja kella kümnest juhtus selline asi, et ketas otsustas ühe kruvi välja visata. Lumel oli õnneks kõva koorik peal ja 3 osa leidsime suhtliselt kiiresti ülesse ja mida ei leidnud oli kruvi.

Lõpuks jebisime vist pool tundi umbes, üritasime leida kõikvõimalikest kohtadest õige mõõduga kruvi; prillidelt, kaalult, taskulambilt, kaameralt ja proovisin isegi ketta pealt kuskilt näpistada, kuid ei sobinud ükski. Kurat oleks isegi telefonilt vist selle kruvi võtnud kui oleks sobinud. Peas käisid juba mõtted, et pean terve päev kaasas töllama ja vaatama kuidas teine kala püüab. Mõtlesin, et sitta kah ja võtan siis kettalt suurema kruvi ära ja keeran jõuga sisse, ning lendas seegi näppudevahelt minema. Hakkasin siis maast otsima ja tõstsin põlve ning kaua otsitud õige kruvipea paistis lumest. Oh seda rõõmu! Leidsin ka kiirelt teise kruvi ja sai taas püüki alustada. Kala nägime päeva peale ikka päris palju, kuid enamus ujusid kaugelt juba minema. Arvan, et forksid kuulevad lumekooriku krõbinat jõle hästi. Igatahes jõudsime siis lõigu peale kus oli kala näha palju ja sealt tuli hooaja esimene kala mida sai delikatessina maitsta saia peal.

Oli juba kaugelt näha kuidas järele sööstis. L39 ja nagu pildilt näha siis landiks on Are kunstiteos millel olen ma keele ise uue teinud ja kaladele tundus täitsa meeldivat. Landi mäng hakkas isegi nii meeldima, et sai õhtu lõpuks püksid jalast võetud ja järel käidud. Võin öelda, et vesi on suhteliselt külm praegu. Kellameetri järgi ütleks, et 4 kraadi lähedal.
Päeva jooksul sain korra veel märjaks kui alamõõduline tuli otsa ja jäi kaldarohtu kinni. Jäi kinni nii õnnetult, et tamiil katkes ja kala jäi landiga rohukülge kinni. Mõtlesin, et lähen päästan ta siis ära, kuidas ma jätan ta sinna niimodi ja võtsin trullarite väele. Kaldas tundus seal u 30cm vett ja siis muda ning mõtlesin vaikselt jää äärepealt minna. Järsku käis prahh ja olin nabani vees. Tundus, et mudaraibe oli põhjatu ja õnneks jäi küünarnukk kaldapeale ja sain ruttu veest välja. Natuke naeru, märjad trullarid kotti ja riided selga. Jebisime veel selle kalaga seal ja ei tea kas ta sai lõpuks lahti või ei saanud ning otsustasime edasi liikuda. Õhtu lõpuks tuli veel üks tumedam poisike kes läks toimetusi jätkama.

Ilus jutt juures, mõnus kohe lugeda. Tõi selle toreda püügipäeva jälle silmeette, nüüd ei jõua enam uut ära oodatagi...
See kuidas sul L39 kala landile järgi ajus ja aegluubis suu lahti ajas ning landi ära krahmas, oli juba omaette vinge vaatepilt.

Järgmine kord kahlakad jalga ja siis ei pea enam kotte märjaks tegema.