Jõeforell vol. 2

See metsloomade hirm ajab pehmelt öeldes muigama:) Mitut metsloomade rünnakut aastas Eestis toimub? Tõsi, paar aastat tagasi oli lugu kus karu seenelisele kallale tungis. Aga see ka ainus juhus aastate jooksul. Kui metsa minnes pipragaas kaasa võtta, siis linnas liikudes peaks vähemalt AK seljal rippuma:)

Vertu wrote: See metsloomade hirm ajab pehmelt öeldes muigama:) Mitut metsloomade rünnakut aastas Eestis toimub? Tõsi, paar aastat tagasi oli lugu kus karu seenelisele kallale tungis. Aga see ka ainus juhus aastate jooksul. Kui metsa minnes pipragaas kaasa võtta, siis linnas liikudes peaks vähemalt AK seljal rippuma:)

Hirmul olla suured silmad, ehk siis võib selle teema sujuvalt ümber nimetada "Klaabu teemaks" :evil:

Täna sain jõest meriforelli kätte. Läksin jõekat püüdma, aga sellise arvestusega, et äkki tuleb merikat ka, viimane päev ikkagi osades jõgedes.

Jõgi oli üle-keskmise veetasemega ja suht kohvi. Esimest korda oma vobleriga katsetamise praktika jooksul panin tähele, et vobleri värvid on väga olulised. Kui seni olen vobleriga saanud just selle landiga, mille esimesena otsa olen sidunud, siis seekord oli täielik null seni kuni ahvena värvi banana otsa sidusin. Tegelikult ostsin just selle landi ja värvingu, sest see meenutas mulle enim luukaritsat.

Jõeforellid olid selle suhteliselt käidava lõigu peal kuidagi eriti ettevaatlikud ja esimest, kes otsas oli, panin tähele alles siis kui ta minema ennast rabeles. Kui merikas otsa tuli, siis sain kohe aru, et tegu on merikaga ja ohh sa juudas kus tegi alles sõitu. Ilmselt tegi sama palju sõitu kui nii suur (veits üle alammõõdu) meres oleks teinud, aga kerge ridva, peenikese tamiili ja piiratud mängumaaga oli see hoopis teine teema.

Hiljem oli veel kolm suurema jõeka (üks võis ka merikas olla) kontakti, aga need kas ainult togisid või sõid lanti väga ettevaatlikult. Kui ahvena-bananast lahti sain, siis lõppesid ka kontaktid.

Pole ammu midagi kirjutanud, põhjust kah selleks pole eriti nagu olnud... Täna oma "suure kala jõel" käisin... Oh jahh... Ühest roikast tegin diagonaalis möödaviske ja tagasi kerides hüpitasin oma leechi. Puhas vesi, kõik on ilusti näha. Selle roika all oli sügav auk. Nii kui leech roikast mööda sai, tulid sealt süvikust suured pärani lõuad. Selge, haug, ja mitte eriti pisike. Rabasin kiire tõmbega tal leechi suust ära. Inertsist tegi kala veel ühe väikse sööstu, seekord aga kinnise suuga. Ui vttu... Ei olnudki haug! Krt, ma sellist elukat pole varem näinud, kevadisele kollile tegi suuruselt ikka korralikult silmad ette. Jões on seal kohas mänguruumi vähe, nii et kätte poleks ma seda elukat niikuinii saanud. Aga krt, oleks vähemalt tahtnud sellist looma korrakski konksu otsa saada. Võibolla vaid üks kord elus šanss, ja mina nagu viimane idioot, tõmban kalal landi suust ära.

Njaa, sellest august saab siis sinu uus lemmikauk (täiesti rikkumata fantaasiaga öeldud :woohoo: )

Ma arvan, et pigem ta elutseb ühes sügavas käänakus 50 meetri allavoolu. Eks need loomad rändavad kah aegajalt ja leiavad siis vastavalt vajadusele uue peatuspaiga.

Tegelikult oli eile üks rabamine veel, mida tasub meenutada. Taaskord kohas, kuhu visata on ülikeeruline, viske õnnestumine on vast 1:10. Õnnestus ja kohe oli ka kena kala küljes. Aga vaid korraks.

2 nädalat veel aega järel, õnneks mul see aeg puhkus. Üritan veel piitsa anda, ehk midagist veel trehvab