Jõeforell vol. 2

Jälle üks meeldejääv retk tehtud. Seekord siis vahelduseks põdraga kokkupõrge, õnneks pani juba piisavalt kaugelt minema ja jätkasin püüki. Kõhus võttis muidugi õõnsaks küll ja eelmine kord selgelt meeles, tegin vist iga 25 m tagant kuulatamise pausi.

Kõik mõõdus kalade kontaktid olid umbes 200 m lõigu pealt. Kuna mu kahlakad on endiselt katki, siis on voblereid päris väheks jäänud. Sidusin otsa musta banana, kuigi vesi oli suhteliselt tume ja ilm pilvine ning päike hakkas loojuma. Toimis sellegi poolest. Esimene mõõdukas ja silma järgi kõige suurem rebis ennast lahti ning pani minema. Teine kontakt tuli umbes 100 m ülespoole ja rullis ennast kohe 4-5 korda ümber tamiili, hakkasin teda välja tõstma kala oli juba käeulatuses, kui järsku läks tamiil lambist katki, jäi vist kida taha või midagi sellist. Sain veel käega kala katsuda, aga pani minema. Landist kahju; kalast kahju - vaevalt ta nii ellu jääb; endast kahju. Otsustasin herr Paunverele helistada, et oleks keegi, kes mu kirumist kuuleks. Nii kui halloo ütlesin, kuulsin kalda ääres rohus - vesi oli veidi üle jõesängi - kerget sulistamist. Telefon lendas kus seda ja teist ning krabasin kohe pimedalt sulistamise suunas ja oh üllatust, saingi kätte. Pikkus L39, parajalt raske poiss, kindlasti kõige meeldejäävam kala seni.

Edasi oli veel paar suurema kala kontakti, aga need käisid rohkem nagu lanti togimas. Läks ka pimedaks ja lõpetasin püügi.

Karude kohta olen viimasel ajal natukene pealiskaudselt uurinud. Eesti kohta statistikat ei tea (edit: oleks pidanud põhjalikumalt Hannese varasemat postitust lugema ), aga skandinaavias on wiki andmeil viimase 100 aasta jooksul ainult 3 või 4 (erinevad allikad) inimest karu rünnakus surma saanud - seal on muidugi oluliselt vähem karusid kui eestis pindala ühiku kohta. Ja tundub, et enamus rünnakuid toimub just talveunest ärganud karudega. Eesti puhul on oluliseks faktoriks, et karusid tohib jahtida, mistõttu karud hoiavad tavaliselt inimestest ikkagi eemale.

Parim kaitsevahend karu vastu (jällegi wiki andmeil ja põhja-ameerika statistikat arvesse võttes) on pipragaas, mis tõrjub isegi oluliselt rohkem rünnakuid kui näiteks jahipüss. Mitte segi ajada pisargaasiga, mis karule ei mõju ja võib ta isegi pöörasemaks ajada. Kui kaitsevahendeid ei ole ja karu ikkagi ründab millegi pärast, siis statistiliselt peaks karu rünnak vähem aega kestma, kui mitte vastu hakata, peaks olema ka veidi suurem ellujäämise võimalus Olen ka vastupidist lugenud, nii et ma ei teakski mida teha sellisel juhul - aga nii kaugele asi naljalt ei tohiks minna, kui ta piisavalt kaugelt aru saab, et inimesega on tegu.

pipragaasi efektiivne töökaugus kuni 6 m. Vaevalt et sa soovikid et karu sul nii lähedale satub ja kui see peaks ootamatult juhtuma siis ei tahaks uskuda et sa jõuad pipragaasi kusagilt vesti taskust leida ja seda kasutada... aga karu karuks.. hoopis hullemad loomad on koprad....

Kutid, see on tegelikult vihje teemaarenduse vale suuna poole

Pipragaas tõrjub 94 % pruunkaru rünnakuid. Point on selles, et karu ei ründa inimest nii nagu ta saaki ründab, vaid teeb seda nagu ta ründaks teist karu. Ehk siis, nagu inimestevahelises poksis, proovib ta ennast samal ajal kaitsta, see teeb tavaliselt võimalikuks pipragaasi kasutamise. Aga nagu selles uuringuski kirjas, pipragaasi ei saa kasutada vihma ja vastutuulega ning rumal oleks pipragaasi olemasolul mitte kasutada peamist peletamise vahendit - häälte tegemist.

Ma ise loodan, et asi kunagi nii kaugele ei lähe, aga kavatsen pipragaasi hakata kaasas kandma. Kasvõi selleks et vältida selliseid olukordi:
"Deliverance".
Vibu oleks ka muidugi päris hea. Rohkem karust ei räägi

raiko, kas sul on siis selliseid olukordi tihti ette tulnud???

Raiko, mis krdi asja sa nüüd välja kaevasid??? :woohoo: Ma mäletan seda filmi lapsepõlvest, jättis "kustumatu" mälestuse.

Ei, aga samas ma pole ka Hiiumaal kunagi kalal käinud. (See on nali, vabandan kõigi hiidlaste ees, mul on tõesti väga kahju, et... nad peavad Hiiumaal elama (ka see on nali, Saaremaal tihedalt käimine ei möju mulle hästi).)

...aga mul hakkab nüüd 3 nädalat puhkust. Võtan naise-laste fotod kaasa, siis tagasi tulles on näod vähemalt meeles...

Täna kaotasin 2 head voblerit jõel. Üks jäi jõepõhja ja teise viis täpiline loom oma kaldaõõnsusesse. Arvatavalt jäi landilõksusõlm värskendamata, peale landi vabastamist põõsastest. Üks kotikala siiski õnnestus ära võtta. Hea meel sellest, et kotikala tuli jälle uuest kohast, mis eeldas öökimaajava maastiku läbimist. Aga uudishimu ajab ikka kaugemale ja kõrgemale ja...
Käiguga jäin rahule, sest kala on aktiivne ja tavalisest paksem.
Rabati kõiki pakutavaid voblereid ja ka võnkuvaid lante.
Tegudele härrased, kalender tiksub meie kahjuks!

See metsloomade hirm ajab pehmelt öeldes muigama:) Mitut metsloomade rünnakut aastas Eestis toimub? Tõsi, paar aastat tagasi oli lugu kus karu seenelisele kallale tungis. Aga see ka ainus juhus aastate jooksul. Kui metsa minnes pipragaas kaasa võtta, siis linnas liikudes peaks vähemalt AK seljal rippuma:)

Vertu wrote: See metsloomade hirm ajab pehmelt öeldes muigama:) Mitut metsloomade rünnakut aastas Eestis toimub? Tõsi, paar aastat tagasi oli lugu kus karu seenelisele kallale tungis. Aga see ka ainus juhus aastate jooksul. Kui metsa minnes pipragaas kaasa võtta, siis linnas liikudes peaks vähemalt AK seljal rippuma:)

Hirmul olla suured silmad, ehk siis võib selle teema sujuvalt ümber nimetada "Klaabu teemaks" :evil:

Täna sain jõest meriforelli kätte. Läksin jõekat püüdma, aga sellise arvestusega, et äkki tuleb merikat ka, viimane päev ikkagi osades jõgedes.

Jõgi oli üle-keskmise veetasemega ja suht kohvi. Esimest korda oma vobleriga katsetamise praktika jooksul panin tähele, et vobleri värvid on väga olulised. Kui seni olen vobleriga saanud just selle landiga, mille esimesena otsa olen sidunud, siis seekord oli täielik null seni kuni ahvena värvi banana otsa sidusin. Tegelikult ostsin just selle landi ja värvingu, sest see meenutas mulle enim luukaritsat.

Jõeforellid olid selle suhteliselt käidava lõigu peal kuidagi eriti ettevaatlikud ja esimest, kes otsas oli, panin tähele alles siis kui ta minema ennast rabeles. Kui merikas otsa tuli, siis sain kohe aru, et tegu on merikaga ja ohh sa juudas kus tegi alles sõitu. Ilmselt tegi sama palju sõitu kui nii suur (veits üle alammõõdu) meres oleks teinud, aga kerge ridva, peenikese tamiili ja piiratud mängumaaga oli see hoopis teine teema.

Hiljem oli veel kolm suurema jõeka (üks võis ka merikas olla) kontakti, aga need kas ainult togisid või sõid lanti väga ettevaatlikult. Kui ahvena-bananast lahti sain, siis lõppesid ka kontaktid.

Pole ammu midagi kirjutanud, põhjust kah selleks pole eriti nagu olnud... Täna oma "suure kala jõel" käisin... Oh jahh... Ühest roikast tegin diagonaalis möödaviske ja tagasi kerides hüpitasin oma leechi. Puhas vesi, kõik on ilusti näha. Selle roika all oli sügav auk. Nii kui leech roikast mööda sai, tulid sealt süvikust suured pärani lõuad. Selge, haug, ja mitte eriti pisike. Rabasin kiire tõmbega tal leechi suust ära. Inertsist tegi kala veel ühe väikse sööstu, seekord aga kinnise suuga. Ui vttu... Ei olnudki haug! Krt, ma sellist elukat pole varem näinud, kevadisele kollile tegi suuruselt ikka korralikult silmad ette. Jões on seal kohas mänguruumi vähe, nii et kätte poleks ma seda elukat niikuinii saanud. Aga krt, oleks vähemalt tahtnud sellist looma korrakski konksu otsa saada. Võibolla vaid üks kord elus šanss, ja mina nagu viimane idioot, tõmban kalal landi suust ära.

Njaa, sellest august saab siis sinu uus lemmikauk (täiesti rikkumata fantaasiaga öeldud :woohoo: )

Ma arvan, et pigem ta elutseb ühes sügavas käänakus 50 meetri allavoolu. Eks need loomad rändavad kah aegajalt ja leiavad siis vastavalt vajadusele uue peatuspaiga.

Tegelikult oli eile üks rabamine veel, mida tasub meenutada. Taaskord kohas, kuhu visata on ülikeeruline, viske õnnestumine on vast 1:10. Õnnestus ja kohe oli ka kena kala küljes. Aga vaid korraks.

2 nädalat veel aega järel, õnneks mul see aeg puhkus. Üritan veel piitsa anda, ehk midagist veel trehvab

Oi kui ilus päev oli täna ühel uuel jõel... Koju 1280 grammine ja täpselt kilone, lisaks olude sunnil üks u 800 grammine. Aga mis toimus! 2 või isegi 3 kala, kelle tagasi lasin, olid kilosed ja üle. Polegi vist varem nii suuri tagasi lasknud. Siukseid 800-grammiseid läks tagasi väga mitu. Mõõdukalu käis kaldal hulgi. 2 korralikku kala käisid pinnal toitumas, sain ka mõlemad võtule, aga vaid korraks. Lisaks läks konksu otsast pärast pikka ja rasket võitlust selle suurima kättesaaduga umbes lähedases kaliibris tegelane. Kopraaukudesse käisin vist miljon korda. Siis kahlasin ennast kaelani vette - ainult vööga kinnitõmmatud jope kahlade peal päästis halvimast. Kahel korral suutsin veest välja ronides ennast hoopis mudamülkasse uputada. Eilne öö magamata. Selg ja jalad valutavad, homme on ravipäev, ülehomme taas lahingusse...

PS. Taaskord käis tegevus karvase landiga.

aapua, kas sa lendõnge ka harrastad või ainult spinnaga?

danny - kle, never say never... Ma olen sisuliselt iga hooaeg mingi muudatuse teinud, pöörlevad, siis üritasin voobleritele üle minna, siis uuesti pöörlevad, siis tuunitud pöörlevad, nüüd viimane juba suht pikk periood ainult leech. Võibolla katsetan ka selle putukavärgi kunagi ära. Paar tuttavat on igatahes ennast juba nii relvade kui algteadmistega varustanud.

aapua, kas pilti tegid sellest isasest? Ja kuidas marjaga väiksematel lood olid?

Ma käisin eile Järvas kolme jõe peal. Esimesel oli võtt mega-kehv. Käidi vaid togimas. Üks kilokala pääses pärast heintessesööstu minema + paar mudilast kaldale. Teises jões, õigemini allikas kala polnud; aga kolmas jõgi õhtul enne päikseloojumist ikka ühe kotikala ka andis...

kle ei hakanud seda ajaleht + kraanikauss natüürmorti pildistama. Tüüp oli niisast paistes küll. See suuruselt keskmine oli emane, mari nagu noored herned. Huvitaval kombel oli aga üks marjakobar teisest umbes 3 korda väiksem, marjaterad olid samasuurused.

Täna käisin jõel, kuhu pole ammu sattunud. 12 tundi pikk tööpäev tuli. Kalad olid üllatavalt ühes kaliibris, koju 3 nõksa üle kilo tegelast, seekord säästsin marjakalu ja võtsin ära ainult spermapullid. Tagasi sai lastud samuti paar kala, küll silma järgi alla kilost, ja paar samasse suurusjärku jäävat isendit läksid ise otsast. Püüdjaks oli, üllatus-üllatus, jällegi karvane lant.

Meele tegi hapuks see, et jõe äärde on rada tekkinud. Varem oli ta ikka vägagi puutumatu kohake. Kahlad läksid jälle puruks. Tra, terve päev märgade jalgadega... Praegu läheb 100 grammi hinge alla, peale kaks tassitäit kuuma vaarikamoosiga teed ja nahh see tõbi siis külge tuleb. Puhkust järel veel niipalju või pigem nii vähe, et ei ole aega haigeks jääda.

Homme suund lõunasse, vaatan ühte huvitavat nirekest, kus kuulu järgi samuti vahel midagi kenamat trehvanud on.

ma oma kodujõel nüüd umbes nädal tagasi võitlesin ühe jõekaga, kurjam hüppas ühe roika alt välja ja kohe sinna tagasi minna tahtis, ei ma seda talle lubada ei saanud - käis pikem madistamine aga kurjam sai minust taas jagu aga ei sest midagi, enne kui kukub keeluaeg ma temaga veel kohtuda lubasin ja siis on konksud juba teravamad ja mina ka tugevam. nii et on selles jões siiski kala milles ma juba kahelda jõudsin.... ahjaaa landiks siis taas meps, millega juba ennegi suurema kalaga tegemist on olnud, seda eelmine hooaeg.

Olete ikka kütid küll, elan ise järvamaal, täpilise jõgede keskel, aga mind ei tõmba kuidagi seda ilusat kala püüdma. Käin vaatan kaldast teda, ilus on, aga püüdma ei kipu. Kuidas te suudate?:dry:

Maleva wrote: Olete ikka kütid küll, elan ise järvamaal, täpilise jõgede keskel, aga mind ei tõmba kuidagi seda ilusat kala püüdma. Käin vaatan kaldast teda, ilus on, aga püüdma ei kipu. Kuidas te suudate?:dry:

Loodusseadus: tugevam sööb nõrgemat ! ?
Ilu on aga suhteline mõiste ja selle arvelt ja arvele järeleandmisi meie maailmas ei tehta !

Kalade ilu... Minule on luts üks ilusamaid kalu. Haugil on lahe morda. Ahvena triibud. Linaski oliivkuld. Roosärje kuldne küld punaste uimedega. Trulling ja angerjas oma stiilse kehakujuga. Nii et pole täpik midagi erilist. Kala on kala. Ja jahimehed lasevad kitsi ja põtru...