Jõeforell vol. 2

Laiskus ja ihnus on mind seni kahvast eemal hoidnud ainult. Ja ilmselt hoiab edasi, kuigi sellest ausa võitluse värgist pole ma kunagi aru saanud. Kas see mõnes teises keeleruumis ka eksisteerib, ma ise ei tuleks küll sellise asja peale.

See, millest ma aga aru olen hakanud saama, on mänguilu. Kala väsitamiseks ja maandumiseks on ka oskusi vaja ning ma julgen väita, et olulisusest lähtuvalt moodustavad need vast pea poole kõigist forelliküti oskustest, liiatigi saab neid nii harva harjutada.

Mul tegeld kahav olemas, ise tehtud, selline paras... titaan varrega.. metallist.... vend kudus ise võrgu..

Eile käisin sugulase sünnipäeval ja tagasiteel tegin ühe mitte kõige juhuslikuma jõe silla juures peatuse. Ja oma imestuseks nägin kohe silla all kolme mitte kõige väiksemat forelli kiires voolus ujumas. Mu enda vari ehmatas nad liikvele, kahju et spinna maha unustasin. Kõige imelikum oli see, et vesi tundus normaalse tasemega olevat ja täiesti läbipaistev. Lähedasemad jõed on praegu vähemalt meeter normaalsest kõrgemad ja täiesti sogased. Aru ma ei saa, sest sademeid on ju laias laastus igal pool põhjas sama palju tulnud.

Vesi oli jões täna kõrgem kui ta see kevad oli, jõeni jõudmiseks pidi põlvistsaati vees sumama. Aga nägin kalameest, kes oli saanud nädalavahetusel jõest 4 kg meriforelli. Homme vaatan veel ida jõgesid ja siis nädalaks ajaks vahelduseks Saaremaale mõrtsukhauge püüdma.

Tänane käik päris huvitavaks kujunes. 5 või 6 40+cm kala lasin tagasi, lisaks väiksemaid mõõdus ja loomulikult allmõõdu tgelasi. Kala olu ühesõnaga palju. Ühest risusest kohast suutsin ka KALA otsa saada, aga ta ujus sisuliselt kinnise siduriga lihtsalt minema ja mässis tamiili roigastesse. Vähemalt kepsud sai tudisema ja adreka lakke. Põhiline osa actionist toimus siis seekord leechiga. Üritan veel paar korda käia, eks siis teen sellest vigurist ka endapoolse pikema kokkuvõtte.

Natuke pikemalt eilsest forellitamisest:

www.kalaportaal.ee/kommuun/blogid/kohtumine-kaunitariga.html

Pole mõnda aega siia saakidest kirjutanud. Lühike kokkuvõte on selline, et natuke on ikka sel hooajal kotti pandud kuigi millegi väga erilisega uhkustada ei ole. Nüüd palavaga pole eriti isu käia ka. Viimane kord lasin paar mõõdu piiril kala tagasi ja võtsin 40 cm ära. Laamendas teine nii kõvasti, et voobleri keel tuli lahti Üldiselt tundub, et jõekapüük on populaarsemask läinud sest pidevalt on autod ees, või on see lihtsalt kokkusattumus. Kui vähegi võimalik, olen sättinud käigud nädala sisse.
Leechist oleks tõesti huvitav pikemalt lugeda.

Täna unus sääsetõrjevahend maha. Oli plaan teha pikem retk, aga ei pidanud üle paari tunni vastu. Selle asemel keskendusin väga põhjalikult lühikesele lõigule. Kohe alguses tuli üks forell landile järgi ja teise viskega jäi isegi korraks külge. Läksin kaldale ning kohast kus kontakt oli mööda. Viskasin juba edasi kui otsustasin korraks veel seljataha visata, sinna risu äärde, kus kontakt oli. Ja võttiski uuesti, seekord jäi otsa - L-39, läks kotti.

Kahed värsked jäljed olid jõe ääres, mistõttu otsustasin keskenduda neile kohtadele kus kalamehed tavaliselt ei saa, ei taha või ei viitsi püüda. Katsetasin erinevaid lante, aga tulemusi oli vaid valge ja vikrivärvi Meppsiga. Kokku kümmekond kontakti, millest otsa jäid pooled ja millest ühe mõõdus võtsin ära. Üks kontakt oli veel jõeforelli värvides hõljuva vobleriga. Ujutasin selle täitsa risu alla, mõnus paks forell ujus järgi, aga nägi mind ja rohkem mina teda ei näinud.

Sääsed läksid järjest agressiivsemaks, hakates tõsiselt püüki segama. Olin sunnitud lõpetama ja kui autosse jõudsin hakkas vihma sadama. Tänane päev oleks ilmselt hoopis teistsuguseks kujunenud, kui sääsetõrjevahendi kaasa oleks võtnud. Raske öelda kas heas või halvas mõttes.

Tehtud nö 2-päevane matk. Eile õhtul ühel nirel ja täna pool päeva teisel. Tore on tõdeda, et leidub veel kohti, kuhu meeletud püüdjate hordid ei ole peale lennanud. Mõõdus kalu jagus mõlema nire pealt, nii kotti kui tagasi laskmiseks. Miskit eriti suurt seekord ei kohanud, laeks jäi silma järgi kilo tuuris kala. Püüdsin seekordki ainult leechidega, iga värv oli otsas täpselt nii kaua, kuni mingi tropp haug ta endale sai.

Samuti kahepäevane retk tehtud. Mõõdukala jäi kotti tulemata, aga sain vähemalt korraliku värskeõhumürgituse. Üks asi on kusagil suvilas õlut libistada, aga seda ei anna võrrelda matkaga täiesti ürgses looduses. Kalu nägin palju ja kaldal käis väga vintskeid napilt alamõõdulisi võitlejaid. Kõik tahtsid ainult sinist Meppsi seekord. Eumeri tuti järel käis ka üks korralik kala, kes väga erineval moel pakkus mitme minuti vältel närvikõdi, aga otsa ikkagi ei jäänud. Katki läksid nii püksid kui ridva ots, kotis on kaks paari ligamärgi sopaseid riideid, maganud vaid paar tundi, aga juba mõtlen, et millal jälle.

Oli au herr Raikoga sel matkal osaleda.
Väsimus reisist hakkab alles praegu kohale jõudma, aga see on mõnus väsimus.
Enamus kontakte oli Lovec-Rapy Banana vobleri peale. Üksikud kalad sain võtma valge Mepps-i ja puna-musta eumeri putukaga.
Voblerisse hakkab rohkem usku tekkima, enne olin kindel pööriku mees jõgedel.

Ma vist peaks hakkama uut jõge avastama. Ei tule selle kodukandi jõest suurt midagi, ei tea kas on keegi harrastanud kõvasti röövpüüki või siis on hakanud kalad lihtsalt paremaid tingimusi otsima. Eelmine aasta veel oli kontakti kahe suurema kalaga kuid see oli ka kõik, see aasta pole näinud ka enam pisitillusi. Samas pole seda vabaaega ka nii palju, et kuskile kaugemale ennast sättida aga mis seal ikka eks pea vist veel mõne korra proovima eks siis tuleb vist selle kala jahtimine pooleli jätta ja loota, et ehk järgmine aasta parem olema saab, seniks aga edu teistele!

Eile oli jõgi eriti helde. Kätte õnnestus saada 4 mõõdukala, ning parandasin ka tagasihoidlikku isiklikku rekordit - L46,5 1,20kg:


Kusjuures ei rohkem, kui 30min enne seda kala käis otsas umbes-täpselt sama suur koll. Tundus, et kenasti otsas ja lasin tal vaikselt keset jõge asjatada, kui ta ühtäkki otsustas otse minu jalge ette kaldaalustesse puujuurtesse söösta. Tõmbas sinna end koos landiga kinni, ning oligi läinud. Õnneks tuli ka lant sealt lahti...

Miks kahva kasutad? Eehh, maitse asi, niisama norin.

Endal täna selline päev, et... ei oskagi nagu seisukohta võtta. Kummaline lühidalt. Asi selline, et väikest kala polnud. Nõksa alla mõõdust kuni päris toredate elukateni. Ja kala oli palju. Aga vot lanti ei võtnud. Ujuvad landiga kaasas, tiirutavad ja togivad seda igast küljest ja kõik. Parima närvikõdi tegi silma järgi kahene. Kolme erineva landiga proovisin, togis neid kõiki ja ei enamat. Neljandast landist alates ta ennast enam näole ei andnud. Teised kalad samamoodi. Julgelt üle kiloseid tegelasi oli ikka hulgi. Lõpuks õnnestus päev ära päästa ühe 1,25 kg-sega. Kurat, ilmamuutus vist tulekul, muud ei oska arvata.

Mul oli augusti alguse jõekas juba marja paksult täis. Mulle tundub, et see aasta toimub juba võitlus paljunemise pärast. On võimalik?

On. Jõekas koos särje ja ahvenaga on meie kõige tavalisemad kalad. Jõekat on vist juba igas nires ja kraavis, jõgedest rääkimata.

PS. Tänasel mari juba nagu herneterad... Krt, suu hakkas vett jookma...

Poisid poisid, marjaga kala lasete ikka tagasi ? Paari viimase kommentaari järgi tundub et mitte ...

Mark, aga mis vahet on, kas marjakala võtta ära kevadel või sügisel? See kala ju ei koe niikuinii enam kunagi. Ja niisakala äravõtmine on samamoodi kudemisprotsessi pärssiv, arvestades, et looduses on valdava enamiku liikide puhul emaste ülekaal märkimisväärne.

Et tagada populatsioonide säilimine, on variant
a)istutamine kasvatusest pärit kaladega e "kunstlik järelkasv" ja
b)piirangud kalade kaasa võtmisele. Piirangud siis kas ajutised või alalised pluss muud nüansid: alam- ja ülemmõõt, keeluajad, maksimaalne päevane või aastane kogus jne.

Kõige olulisem lisaks alammõõdule on kudemisaegne püügikeeld, sest siis kontsentreerub täiskasvanud forelli asurkond madalatele kudemiskohtadele, kus ta on kõige haavatavam. Sama ka kehtib teiste kalaliikide kohta nende kudemisperioodil.

aapua wrote:
Kolme erineva landiga proovisin, togis neid kõiki ja ei enamat. Neljandast landist alates ta ennast enam näole ei andnud.

Milline see neljas siis oli, et ära hirmutasid.

Täna üle hulga aja ka soolapunast saiale saab.
Üks mõõdukas sai 10 min. jooksul kotti. Hiljem käis kaldal üks 31 cm, mis tagasi ujuma läks, aga vat oli rõip paks. Õnnestus ka oma elukala väsitada pisut. Ujutasin kõrkja vahelises kanalis voblerit allavoolu ja kui siis vaikselt kerima hakkasin, vajus emalaev otsa. Näitas uhkelt korduvalt oma JUBE laia külge, aga lõpuks ta lahti rapsis. Oli huvitav tuju. Ühe haugipulga sain ka tagasi visata.
Kõik kalad himustasid täna Lovec-Rapy Bananat sinakat tooni. Pöörleva ega toruputuka peale polnud kõppugi.
Raskelt tuleb see saiapealne. Kui autoni jõudsin olid pikad kummarid triiki higi, põdrakärbseid ja kuuseokkaid täis. Bensukas makstes, pudenes jälle rahakoti vahelt muda ja lehepuru letile.
Keegi vist siin on juba maininud, et kui retk tundub raske, siis lugege herr Aapua blogisid ja teie endi rännakud ürgmetsas tunduvad kohvikus käimisena.
Igatahes edu ja kivid kottidesse kõigile!

Minu "kohvikus käimine" oleks täna halvimal juhul uppumisega lõppenud.
Väisasime sõbraga üht lõunaosariikide forellikat. Jõgi oli lai, vool kiire, ning vesi keskmiselt munadeni. Mina olin kahlakatega vees, sõber ragistas pikkade kummaritega kallastmööda.
Jõepõhi oli muidu täitsa ok - kivine ja kõva, ilma suuremate ootamatute aukudeta.
Üks hetk juhtus aga see, et vajusin täiesti süütuna näivas kohas lihtsalt rinnuni sisse, kahlakad (PVC) hetkega vett täis. Liigun vees alati aeglaselt ja ettevaatlikult. Kuid tegu oli justkui "vesiliivaga" vms savise allikaga. Kuna jalaga kombates paistis, et jõepõhi endiselt samal tasemel, tegin sammu ära. Vajumine oli üsna ootamatu ja külma vee sissetulv tekitas ikka korraliku paanikahetke. "Kops oli hetkega koos" ning ei suutnud isegi mitte sõpra appi hüüda. Vehkisin vaid meeleheitlikult käega, ise vaikselt sügavamale vajudes. Õnneks sõber, kes minust mõnikümmend meetrit tagapool, märkas, ning tormas kiiruga mööda järsku kaldanõlva ja võsa minu juurde. Palju ei puudunud, et ta oma kummikud täis oleks tõmmanud, kuid siiski kõik laabus, ning sain sealt august välja. Mobla oli vesti ülemises veekindlas taskus, niiet sellega läks õnneks. Kõik muu sai ilmselgelt läbimärjaks. Instinktiivselt hoidsin kogu aja ka ritva veest väljas, kuna ei tahtnud rulli märjaks teha :lol:
Too "auk" oli kuidagi eriti kummaline - roosakas kleepuv savi.
Kiirelt sai jõe äärest üles komberdatud, suurem vesi välja, ning auto juurde. Õnneks autoni vaid kilomeeter oli. Seal kiire stripivoor ja siis kodupoole.
Nüüd manustasin teed viinaga ja loodan, et päris haigeks ei jääks.

Tasub ikka ettevaatlik olla!

"Milline see neljas siis oli, et ära hirmutasid."

Lugu selline, et tegevus toimus ühe käänaku juures. Ühel pool suur puu, teisel pool kivid ja lendhein. Ainult et seal on suht madal, veidi enne käänakut on paar kaldaalust, sügavust piisavalt ja üks suur risuhunnik. Olin selle risu taga, oli selge, et lant jääb kerides sinna risusse. Lootsin, et kala rabab ja siis võin risu tagant välja tulla. Vesi on selge, näha kaugele ja põhjani. Ja vot oligi üllatus. See suur elukas tuli madalast käänakust. Otsas oli mul hallikas leech. Rahulikult ujus leechiga kaasa kuni selle risuni. Leech jäigi loomulikult kinni. Rapsima ma ei hakanud, lõikasin tamiili katki ja sidusin otsa uue leechi. Nägin, et kala ujus vaikselt sinna käänakusse tagasi. Ikka seal risu taga olles tegin uue viske. Taas ujus elukas heintest välja ja hakkas leechi jälitama. Selline mulje, et vahepeal ta ujus lausa ninaga pihta, aga kinnise suuga. Justkui ei tahtnudki rabada. Kerisin ka selle leechi roigastesse. Oleks võibolla saanud kinnijäämisest pääseda, aga siis oleks vahetult enne roikaid tulnud teha järsk tõmme ja ma ei tahtnud kala nina all niimoodi tõmmelda. Siis panin otsas ühe pöörleva, musta tuunitud meppsi. Kordus sama mis 2 esimesel juhul. Ka see lant jäi roigastesse. Iga korraga paar-kolm meetrit tamiili ära lõigata, pole õnneks väga fataalne. Siis tegin pausi. Panin otsa uue leechi ja tegin rahulikult ühe sigareti. Ja vot siis loopides kala enam näole ei andnud. Samas, mulle jäi peale pöörlevat mulje, et kala ei läinud enam sinna käänakusse tagasi, vaid jäi risust paari meetri kaugusele kaldaserva alla. Isegi selle risu taga olles, arvestades vee läbipaistvust, olin tõenäoliselt talle ülinähtav. Äkki see oli põhjus, miks enam ta ei viitsinud mängida. Aga võibolla sai tal lihtsalt siiber sellest tsirkusest. Igatahes mõnusa tunde sain.

Ceemic - kurat, memmekas oled!!! Egas külmas vees riietega suplus pole põhjus, et püük pooleli jääb! (ära tõsiselt võta, eks?)

Ei võta :lol:

Eile kaldal kümne lisakiloga värisedes ikka paar viset veel tegin, kuna üks magus puualune jäi just hetke enne sissevajumist loopimata

Kusjuures see mudasse kinnijäämine pole naljaasi. Paar aastat tagasi läksin vette lanti päästma ja mind neelas endasse mingi eriti kurikaval mudaollus. Olukord oli üsna hapu aga õnneks venitasin ennast kuidagi ühe puuoksani ja sikutasin end selle abil välja. Vedas krt

Kui aga hr. Paunvere mõtteid edasi arendada, siis olen täheldanud, et need kalad, mis on kõvade pingutuste saatel kusagilt ürgtagumikust ära toodud, maitsevad ka saia peal kõige paremini