Kalapüügijutud

Seekord oli haugipüügi seltskond tera teine kui eelnevatel aastatel. Koosseisus: Mina, Bobo Sander, Kalastuskunn Marko, Margus, Maarek, Andi, Aleksander ja ValeriNeljapäeva hommikul ärkasin ärevusest igaksjuhuks juba kell 5, mis siis, et Margus mu alles kell 7 peale võttis ja mis siis, et ma eelmine õhtu kella kolmeni öösel oma kola kokku pakkisin. Kohtumised teistega sadamas ja paadisõit nagu ikka. Selle vahega, et ma suutsin kraanamänguautomaati 20 ühe eurost sisse toppida, ennem kui üheksas seltsiline „Käsna-Kalvi-Kalle-Kantpüks” sealt seest välja õnnestus sikutada.Igav sõit Turku poole......Mille ma igaksjuhuks enamjaolt maha magasin ja lõpuks tõotatud sadamas. Kuna enamus autosid ja paadi treilad jäid maismaale, siis pumpasime koos Sandri ja Kallega meie kummari täis ja panime mökki poole ajama. Kõvemad vanad nagu Kunn ja Margus läksid otse püüdma. Olgu öeldud, et õnnestunult. Üks sai vist 2 ja teine 6 haugi. Majas supipott tulele, saun sooja ja puhkus võis täisväärtuslikult alata. Ei old isegi korraks mõttes, et...

See on lühike lugu sellest, kuidas me Ölandil välilaagris olime ja Parima Emmi väljaselgitamise võistluse ehk õiges keeles „Den bästa estländaren “M” på Öland" ürituse raames natsa isegi kala püüdsime…Kõigepealt üks ülioluline avaldus. Arvestage, et käesoleva loo kõik tegelased, tegevuskohad, sündmused ja tegevuse aeg on väljamõeldis. Mistahes seosed ja sarnasused reaalse elu tegelastega ja sündmustega on puhtjuhuslikku laadi ja ei ole mitte mingil juhul taotluslikud. Aamen selle peale.Selle hüper-super tiimi moodustasid Aadu, Aren, Arne, Indrek, Gerto, Joosep, Reigo, Kairo ja Marko. Lisaks olin mina kah. Gerto ja Marko tulid Saarest, Arne mandrilt, ülejäänud olid juba sama hästi kui kohalikud, ehk siis pooleldi rootsistunud.Ühesõnaga, kõik algas jube ammu kui Indrek arvas, et ma võiksin oma vanu konte vahest ka liigutada ja nende seltskonnaga liituda, et paariks päevaks Ölandile sõita. Kala püüdma ja fannima. Viisakad tütarlapsed lasevad teatavasti ennast kergesti ära rääkida, aga mina pole tütarlaps üldsegi mitte, seetõttu vajasin lausa 10 minutit,...

Sellest hooajast alates on meie võistluspaat varustatud Lowrance'i tippkajaloodidega, mille saime Alter Marine'st. Nagu iga uue seadmega, tasub enne selle ostmist ära teha korralik kodutöö ja valida enda soovidele ja võimalustele vastav seadmekomplekt. Kuna võistleme palju ja tahame sama varustusega ka spinningupüügi MM-ile minna, siis kaasaegne elektroonika on kõrges konkurentsis püsimise üks alustalasid. Korralik kajalood annab väga suured eelised, ta võimaldab paremini aru saada veekogu põhjareljeefist ja kiiremini leida kala, mida plaanitakse püüda.Varem kasutasime odavamaid kajaloode, mis ei anna vee all toimuvast nii selget pilti. Lihtsama kajaloodiga on võimalik näha vaid paadi alla, näha paadi all vee sügavust ja parimal juhul kalaparve, kui ta selleks ajaks paadi alt juba põgenenud ei ole. Korralik Totalscan anduriga kajalood näeb aga ka külgedele, mis tähendab, et ala, mida on võimalik korraga jälgida, on kordades laiem. Näiteks meie paadile paigaldatud Lowrance HDS Carbon seadmega on võimalik näha 100 meetrit paremale ja vasakule. Piltlikult öeldes näeme...

Seekordne reis Turu saarestikku pani mind enne reisi natuke kukalt kratsima – ega's ometi me valel ajal sinna satu? Küsimused, mis peas keerlesid, olid näiteks sellised: 1) miks Helsingi sadam paar päeva varem jääs oli? 2) kas haug on kudema läinud? 3) kas on nii külm, et peab lausa talvekombe kaasa võtma?Vastused saime esimesel päeval: 1) jääst ei haisugi 2) haug ei paistnud veel kudevat 3) talvekombet vaja ei läheKohale jõudes pandi mängima see lugu: https://www.youtube.com/watch?v=nu9Wht6_MRU , avati esimene õlu ja hakati rulli ridva külge kruvima. Õhtune tiir vee peal andis natuke lootust, et kalal suu päris lukus ei ole: mõned kalad paadis ja suurim 4,6 kg. Koju tagasi, saun sooja ja natuke haljast hinge alla. Mõne härra niitis „värske õhk“ niimoodi jalust, et ta põrandalt voodisse ei jõudnudki ja padja ülesannet täitis öösel puuhalg.Hommikul uuesti merele. Loobime kõvasti aga midagi eriti ei toimu. Minul otsas suur 21 cm Svartzonker McRubber ...

Kirjutan täpsemalt, millega me see aasta võistleme ja miks me just sellise komplekti välja valisime. PaatPaat on Astra 430 Silverfish, 4.3 meetrit pikk, roolikonsooli ja isetühjeneva kerega, kannatab mootorit kuni 30hj. Kui paati valisime, siis oli eesmärgiks see, et paadile saaks panna vähemalt 30hj mootori, sest otsustasime, et 20hj jääb meile natuke lahjaks. Turul saadaval olevatest paatidest sellises hinnaklassis me midagi paremat ei leinud, seetõttu valisimegi Astra (http://paadirent.ee/pood/index.php…), Läti toodang. Paadile ostsime juurde ka transpordikatte, sest peame päris tihti seda autoga transportima. Lasime igaks juhuks paigaldada ka kiilukaitse. Oleme paadiga nüüdseks mõned korrad käinud Emajõel ja esmamuljed on väga head. Paat läheb kolme mehe ja 30hj mootoriga väga hästi glissi. Maksimaalset kiirust pole veel proovinud, sest mootor on veel sisse sõitmata, aga 4200 pöörde juures sõidab kolme mehega umbes 31-33 km/h. Isetühjenev kere on väga hea, jalad on alati kuivad. Panen võrdluseks pildi sellest, kuidas me eelmise paadiga võistlesime (C-440), see...