Kalapüügijutud

Trosse on palju erinevaid, osad teevad fluorokarbonist, osad ostavad volframist või kevlarist trosse, osad kasutavad titaanist poetrosse. Fluorokarbonist me haugipüügil trosse ei kasuta mitte kunagi. Fluoro väiksema läbimõõduga (kuni 0.5-0.6 mm) ei pea haugi hammastele vastu, varem või hiljem närivad haugid sellise trossi läbi. Müüakse ka jämedamast fluorost trosse läbimõõduga kuni 0.8mm (võib-olla ka jämedamaid, aga ma ei ole näinud). Need peavad paremini vastu, aga nende probleem on see, et nad ei ole jäigad. Trossi jäikus on kõige olulisem vobleritega püügil, sest pehme trossiga jäävad konksud tihti trossi taha ja visked lähevad raisku. Teine asi, et fluorokarbonist trossiga peab kasutama lõkse ja lõks on selline liigne element, mis võib varem või hiljem sind alt vedada. Osad inimesed arvavad, et haug või koha võtavad fluorost trossiga lanti paremini. Mina seda ei usu ja seda on tuhat korda tõestatud, et vahet ei ole. Kui vaadata, millega teiste riikide sportlased püüavad, siis fluorost trosse...

Uue veekogu tundma õppimisel on väga oluline teada selle veekogu põhjareljeefi. Röövkalale meeldib tihti elada seal, kus on huvitav põhjareljeef – järsud põhjamuutused, randid, madalikud keset suuremat sügavust, augud. Selleks, et selliseid kohti üles leida, on väga hea, kui on eelnevalt olemas selle veekogu sügavuskaart. Sellisel juhul on perspektiivseid kohti võimalik otsida isegi kodus kaardi abil. Näiteks on Navionicsil olemas suuremate Eesti veekogude (Peipsi, Emajõgi, rannikumeri, Pärnu jõgi, Narva veehoidla, Võrtsjärv jne) sügavuste kaardid. Kui on vaja püüda nendel veekogudel, siis on võimalik osta Navionicsi mälukaart, mis pannakse kaardiplotterisse ja sügavuste kaart on alati silme ees. Kui oled paadiga veekogul, siis on hästi näha, kus paat parasjagu asub ja mis sügavused on ümberringi. Meie kasutame Navionicsi mälukaarti ka nendel veekogudel, mille sügavusi mälukaardil ei ole. Sügavusi ei ole küll näha, aga vähemalt on olemas veekogu enda kujutis, s.t. me näeme, mis järve osas me paadiga oleme, nii on lihtsam orienteeruda.Kui on...

Tänane hommik oli eriline selle poolest, et sõin kala enne, kui läksin kalale. Tavaliselt ma seda ei tee, aga täna mõtlesin, et ei juhtu midagi. Juhtus! Algas kõik nagu tavaliselt, läksin paadile järgi, paat sappa ja minek. Poolel teel märkasin, et transpordikate loperdab. Kui järve äärde jõudsin, avastasin, et sõidu ajal oli paadikate õmblus lahti läinud. Selge, peab mõne õmbleja juurde minema. Ajasin paadi vette. Mul oli kaasas uus Yausa 80ah aku, mida plaanisin kasutada Motorguide mootoriga olemasoleva aku asemel, mis hakkas ära väsima. Panin aku kasti, ühendasin ära, panin akukasti kaane kinni, mass läks välja. Tuli välja, et uus aku on natuke kõrgem kui vana ja kaas vajutab massilüliti välja. Jamasin umbes 15 min ja ühendasin massilüliti tagurpidi, mingeid tööriistu ka kaasas ei olnud, ainult pika otsaga tangid. Igatahes, sain lõpuks hakkama, kaas kinni, vöörimootor töötab. Sellega seiklused aga ei lõppenud.Kui tagumist istet tõstin, märkasin, et päramootori massilüliti oli sisse...

Kõigepealt treeningutest. Enne ametlikke treeninguid käisime Pärnu jõel 3 korda. See oli meil Lehariga esimene kord, kui me Pärnu jõel kala püüdsime. Eelinfot meil väga palju ei olnud, aga teadsime, et saarte ümbruses peaks haugi olema küll – mis sügavustel täpsemalt ja kas ta suvel ka võtab, seda me täpselt ei teadnud. Esimesel treeningul läksimegi otse saarte juurde ja hakkasime püüdma. Kala saime põhiliselt kupulehtede vahelt silikooniga. Kokku saime tookord 7 mõõdus haugi, millest suurim oli umbes 3kg, oli ka äraminekuid ja võtte. Kõik kohad, kus nägime mõõdus kala, salvestasime oma Lowrance kaardiplotterisse. Iga salvestatud punkti kohta läheb info ka märkmikusse – mis landiga saime, mis kell, mis ilm oli, kuhu täpselt viskasime jne. Pärast on väga hea üle vaadata, kuidas me täpselt selles kohas püüdsime, kui kala saime. See aitab treeningute infot paremini analüüsida. Avastasime ka seda, et saarte ümbruses ei ole kala ühtlaselt. Oli kohti, kus haugi oli tihedalt,...

Treeningutest kirjutab Alexander Andrusenko.Selle aasta viimane reitinguvõistlus toimus Narva veehoidlal. Selleks etapiks hakkasime valmistuma umbes 3 nädalat enne võistlust. Ettevalmistus algas eelinfo kogumisest. Üritasime sügavuste kaardil välja valida perspektiivsed püügialad, sest veekogu on väga suur ja kogu seda akvatooriumit läbi püüda treeningute käigus ei jõua. Peab mainima, et valdav osa välja valitud kohtadest ei osutunud tegelikult nii heaks, kui me lootsime.Enne esimesi treeninguid otsustasime alguses keskenduda jõesängile ja selle randile, hiljem proovida ka heinaseid madalikke. Eelinfo kohaselt pidi kala olema nii jões kui ka madalikel. Sadamale lähemal olevas veehoidla osas meile jõesäng liiga perspektiivne ei tundunud, tegelikult ka aimasime, et haug ei peaks olema aukudes ja jões, kus pole põhjas isegi taimestikku, seal ei ole haugil kuskil peituda. Siiski oli vaja need teooriad üle kontrollida. Jõe randil näitas kajalood kala, aga parved ei olnud kuigi tihedad. Püüdsime jigiga mööda jõesängi, kus näitas kala ja põhjamuutusi, samuti loopisime randil, aga kala sealt...