Kalapüügijutud

Blogid kalalkäikudest ja kalamehetegudest
Teksti suurus: +

Talihooaja 2018 kokkuvõte

IMG_503_20180404-070931_1

Pole ammu midagi kirjutanud, aga nüüd mõtlesin, et oleks hea vähemalt kõik selle talihooaja võistlused lühidalt kokku võtta, ehk pakub kellelegi huvi lugeda.

Kõigepealt minu mõtetest ja eesmärkidest enne hooaja algust. Plaan oli võistelda minimaalselt, kavatsesin külastada ainult EÕL reitinguvõistlusi, neid oli siis 3 kahepäevast võistlust. Paljud on minu käest küsinud, miks ma ühele või teisele võistlusele ei lähe. Selleks on mitu põhjust. Esiteks, ma võistlengi vähe ja kalal käin ka ainult kord nädalas, sest nädala sees olen tööl ja nädalavahetusel olen üldjuhul 1 päev kalal ja 1 päeva veedan perega, mul on väike laps. Teiseks, ma võistlen teadlikult ainult sektorites peetavatel võistlustel. Ühes kastis või ilma sektorita võistlused jätan vahele, sest ma ei leia, et nad mulle palju juurde annaksid. Selle asemel, et käia kõikidel võistlustel, käin ma pigem ise trenni tegemas, tehnikat lihvimas, söötasid ja söötmistehnikaid katsetamas ja harjutamas jne. Nii olen teinud juba viimased 2 või 3 aastat ja arvan, et see on mind edasi viinud. Kui treeningute asemel käia ainult võistlustel, siis võistluse ajal ei ole üldjuhul aega midagi katsetada – eriti, kui tahad võita. Kuna mul muud aega treeningutel käia ei ole, siis on ainuke võimalus seda teha võistluste asemel. Ilma korralikult läbimõeldud treeninguteta ei ole võimalik edasi areneda.

Niisiis, talv saabus, nagu ikka, ootamatult, ja enne Võrtsjärve võistlust jõudsin jää peal käia ainult 1 kord. Sisuliselt läksin võistlusele täiesti ilma vormita ja korraldamise kõrvalt oli pea muid mõtteid täis, ei olnud aega võistlusele keskenduda. Lehar oli Soomes ja korraldamisega tegelesin üksinda. Võistluseelsest treeningust mäletan hetkel nii palju, et nurgu oli sügavamal päris palju ja reageeris hästi söödale. Juurdesöötmist katsetada eriti ei jõudnud, aga mingi variant oli, mis tundus, et justkui töötas, kuigi statistikat oli väga vähe, et mingeid põhjapanevaid järeldusi teha.

 

Esimene Võrtsjärve võistluspäev läks aia teha, oma sektori 7. koht. Stardisööt toimis hästi, aga kala ei jäänud sööda peale pidama. Hakkasin üsna kiiresti juurde söötma, aga tundus, et see tegi asja ainult hullemaks. Tulemus oli see, et minu aukudes lõppes kala väga kiiresti ära, samal ajal osad teised võistlejad püüdsid stabiilselt algusest lõpuni. Pidin juurde puurima ja enne võistluse algust sain midagi enam-vähem toimima. Pärast esimest päeva tundus mulle, et söötsin juurde liiga palju ja liiga vara. Teisel päeval oli stardisööt sama, mis hakkas kohe kala tooma, juurdesöötmisega olin aga palju ettevaatlikum, ja ikkagi hakkas kala otsa saama, pidin ringi jooksma ja korjama üksikuid. Jällegi enne lõppu sain ühe augu tööle, teistel aga tilkus algusest lõpuni. Ütlen ausalt, et ma ei tea siiamaani, kuidas õige oleks olnud. Teisel päeval sain 5. koha, võistkondlikult olime 3.

 

 

Pärast Võrtsjärve võistlust läksin järgmine nädal uuesti Võrtsule, et aru saada, kuidas sööta. Siis juhtus aga see, et kalal oli suu täiesti lukus ja kahjuks ei saanud päris adekvaatset pilti, mis kõige paremini toimib. Järgmisel aastal plaanin sellega veel tegeleda.

Järgmine võistlus oli Paunküla Karikas. Sinna läksin ilma treeninguta. Esiteks, ei tea kuhu sektorid pannakse, ja Paunküla on nii muutlik, et erinevates kohtades on väga erinevad olud, trenn annab erinevates kohtades väga erinevad tulemused. Teiseks, ma olen Paunkülas päris palju võistelnud ja mõnikord ka edukalt, seetõttu on mul Paunküla võistluste jaoks juba enam-vähem välja kujunenud oma võistlusstrateegia. Ka eelmine aasta olin oma sektoris 1. Esimesel päeval tegin umbes 10 auku, söötsin sisse ja hakkasin 2.7mm kirbuga auke kontrollima. Kui jõudsin umbes 4. augu juurde, oli näha, et kala on vähe ja keegi midagi ei saa. Igaks juhuks läksin 2.5mm kirbule üle. Puurimise ja söötmise ajal jälgisin ka põhjareljeefi ja korrigeerisin puurimist vastavalt reljeefile – s.t. ma ei puuri kunagi arutult suvalisse kohta, vaid üritan jälgida ja vajadusel korrigeerida. 2.5mm kirbuga sain ühest august mitu ahvenat ja ülejäänud aukudest ei saanud eriti midagi, vist ainult 1 ahvena. Sain aru, et paljud augud söötsin üle ja puurisin auke juurde, söötsin vähem. Läksin üle 2.3mm kirbule ja 0.064 tamiilile ning läksin teisele ringile. Üks auk, mis sattus õigele põhjareljeefile ja kus oli natuke vetikaid põhjas, andis veel mõned väikesed ahvenad. Söötsin juurde ja tegin samale sügavusele veel auke juurde. Siit-sealt natuke tilkus, kala oli väike, väga passiivne ja tahtis pikemat meelitamist. Ühest august sain särje, söötsin puruga sisse, aga enam ei saanud sealt midagi, raisatud aeg. Suure meelitamisega sain mikroahvenatega sektorivõidu, kogukaal kõigest 518g.

Teisel päeval alustasin umbes samamoodi, plaan oli teha umbes 10 auku ja mingi hetk juurde puurida. Hakkasin puurima ja söötma ja üsna kiiresti jõudsin oma riviga 6m sügavusele. Nii sügaval ma püüda ei plaaninud, keerasin ringi ja jätkasin rivi teisele poole, otsisin kõige madalamat osa, sest arvasin, et ahven peaks olema madalamal. Leidsingi kõige madalama ääre, aga see oli juba teise võistleja poolt hõivatud. Oma aukudest sain ainult 1 ahvena, mingi hetk liikusin võõraste aukude peale, mis jäid sinna tsooni, mida pidasin kõige paremaks, pealegi nägin, et see võistleja oli sealt üksikuid ahvenaid saanud. Mingi hetk otsustas ta oma augud hüljata (suur viga), sest ilmselt arvas, et oli sealt kõik välja püüdnud, ja läks nende pealt ära. Võtsingi kogu tema rivi ette ja hakkasin sealt vaikselt üksikuid mikroahvenaid korjama. Seejuures oli põhiline kannatlikkus. Kui kuskil saadi 1-2 ahvenat, siis joosti kümnekesi seda inimest ära puurima. Mina ei tormanud. Kuna kala oli vähe, siis kümnekesi ei olnud mõtet tormata, need üksikuid kalad lähevad sealt lärmi tõttu kohe ära. Mina jäin aukudele, kust midagigi tilkus, ja jäin meelitama. Kusjuures selline kannatlikkus ei ole mulle üldiselt omane, pidin ennast väga sundima, et mitte joosta. Tavaliselt ma ei tee üheski augus üle 2 tühja tõste, juba teise tõste alguses on kange tahtmine edasi joosta ja aktiivset kala otsida. Paunkülas aga selline püük ei andnud seekord tulemust ja nägin väga hästi, kuidas teised järjepidevalt seda viga teevad ja liigse jooksmisega põruvad. Point oli selles, et tuli istuda ja meelitada, ahven võttis vahepeal isegi 5. tõste pealt. Samuti ei tohtinud kala üle sööta, sest tal sai kõht kiiresti täis ja ta enam ei toitunud. Kannatlikkus andis vilja ja teisel päeval tuli samuti sektorivõit, saagiks 315g. Kahel päeval ma ei ole kunagi võitnud, see oli minu jaoks väga suur saavutus võita kahe punktiga.

 

 

Järgmine võistlus oli minu jaoks Tamula Karikas, mis oli ühepäevane. Otsustasin seal võistelda ainult treeningu mõttes, sest see oli täpselt enne Eesti Meistrivõistlusi ja samal veekogul. Eesmärk oli kala käitumisest ja toitumisest aru saada, selle konkreetse võistluse tulemus (s.t. saavutatud koht) ei olnud minu jaoks absoluutselt oluline. Nii ma siis tegingi aukude rivi üle kogu sektori, söötsin kõik erinevalt sisse, panin kõik kirja ja hakkasin püüdma. Kala oli vähe, mõni stardisööt hakkas tööle, mõni mitte, aga kalad olid siiski üksikud. Nägin, et ühes tsoonis oli kala rohkem kui minu aukudes, aga otsustasin sinna mitte joosta. Kui oluline oleks olnud selle konkreetse võistluse koht, siis ma oleks sinna läinud ja lisaks teinud veel auke juurde ning ilmselt korjanud veel üksikuid kalu, kogutulemus oleks kindlasti parem olnud, aga arusaamine püügist ja söötmisest oleks kannatanud. Otsustasin aga jääda oma aukude peale ja katsetada pealesöötmist. Nii ma siis jäingi võistluse lõpuni nuputama ja katsetama, aga kala enam eriti ei saanud. Kokkuvõttes jäi mulje, et kui kala kontsentratsioonile ei sattunud, siis ainuõige taktika oli puurida palju ja korjata stardisööda pealt üksikuid aktiivsemaid kalu, vanade aukude peale ei olnud mõtet tagasi minna, pigem uusi juurde teha. Meeskondlikult õnnestus saada 3. koht.

Enne Eestikaid jõudsime Stasiga veel viimasel nädalavahetusel korra Tamulal trennis käia. Läksime samasse tsooni, kus nädal aega tagasi oli võistlus. See oli suur viga, sest sinna oli meeletu hulk särge ja latikat randi pealt liikunud. Kala oli näljane ja teda oli tõesti palju. Kõik minu augud, mis olid vähegi õigesti söödetud, andsid ketti särge. Ma ei jäänud muidugi ühelegi augule üle 5 kala püüdma, sest oli niigi näha, et kala on paksult all ja püüda pole mõtet. Stasil tuli aga praktiliselt igast august latikaid (meil oli erinev sööt). Nii tekkis võrdlusmoment, kuidas saada särge ja kuidas saada latikat. Meil ei õnnestunud küll leida kõige paremat sööta, sest kala oli liiga palju, aga mis on väga oluline – me leidsime söötmisviisid, mis isegi suure kalaparve peal ei töötanud, ja see oli Eestikate mõttes väga hea info, mis andis mulle võistluspäevadel palju juurde. Kui enam-vähem õigesti sööta, siis oli võimalik selle püügitempo juures 3 tunniga saada umbes 8 kilo meie arvutuste järgi, ja seda ilma boonusteta.

Kui olime aru saanud, et sellises eldoraados ei ole mõtet edasi trenni teha, liikusime sealt tsoonist eemale. Seal oli kala palju vähem ja püük adekvaatsem. Jõudsin natuke katseda juurdesöötmist ja oli tekkinud mingigi teadmine, kuidas juurde sööta. Kahekesi on muidugi väga raske trenni teha ja infot korjab kokku palju vähem, aga midagi ei olnud teha.

Enne võistlust vaatasime, kuhu sektorid olid pandud, ja saime aru, et võistlus tuleb kalavaene. Siiski ei osanud me veel arvata, et see tuleb NII kalavaene. Ootasime umbes sama püüki nagu Tamula Karikal, aga tuli siiski isegi hullem kui Paunkülas. Esimesel päeval tegin stardiaugud erinevatesse kohtadesse üle sektori, söötsin kõik särjele sisse, ühe augu tegin latikale. Latikat ma ilma tõttu väga ei oodanud, seega ei panustanud. Pooleteise tunni jooksul ei suvatsenud ükski särjeke minu aukudesse ilmuda ja kotis oli mul ümmargune 0. Nägin, et paljud püüavad kiiska, särje kohta oli uudiseid vähe, aga päris kõike ma ka jälgida ei suutnud. Siiski oli selge, et särge on sektoris ülivähe ja kui pooleteise tunni jooksul ei tulnud ühtegi, siis ma ei näinud enam mõtet särge edasi oodata. Tegin mõned augud kiisale ja hakkasin ka kiiska püüdma. Kiisk oli nii väike, et 2.5 kirbuga ei jäänud otsa. Võtsin 2.3mm ja 0.064 ning hakkasin stabiilselt püüdma. Püüdsin niimoodi tund aega ja pool tundi enne lõppu otsustasin riskida ja oma augud uuesti läbi käia, eriti huvitas mind minu latikaauk. 15 minutit enne lõppu õnneski saada 1 “boonus” ahven ja läksin tagasi kiiska püüdma. Tulemuseks oli siis 2. koht sektoris, minust rohkem sai ainult venelane, kes püüdis algusest peale kiiska. Siiamaani imestan, kuidas ta nii vara aru sai, et peab kiiska püüdma. Mina oleks esimesed poolteist tundi kiisaaukude pealt ära jooksnud, aga tema püüdis. 242 grammi 3-grammist kiiska on igatahes väga kõva tulemus, ühtegi muud kala tal ei olnud. Mind päästis 100-grammine ahven.

Teisel päeval olin ma kiisapüügiks juba rohkem valmis. Stardi pealt tegin mõned augud särjele lootes kohe kiiresti mõned särjed saada, edasi oli plaan mõned kiisaaugud juurde teha ja kui on näha, et kellelgi särgi ei tule, siis püüda kiiska lõpuni. Stardi pealt õnnestuski saada 1 särg ja edasi oli näha, et asi on väga nutune. Hakkasingi kiisale auke juurde tegema ja püüdma. Oma viimaste aukude juures nägin, et üks kaasvõistleja oli ilusa aukude rivi kiisale sisse söötnud, aga nägin, et see võistleja ise käib oma auke vale juurdesöötmisega rikkumas (tegi täpselt seda, mida me treeningutel tuvastasime, et teha ei tohi). Otsustasin mõned tema augud ära kontrollida enne, kui ta jõuab need kõik ära rikkuda. Saingi ühest august mõned kiisad, edasi hakkasin mingi aja tagant auke juurde puurima, söötma, kontrollima jne. Niimoodi õnnestus veel mõned kiisad saada. Vaja oli lihtsalt teha tuima tööd ja loota, et kuskil trehvab mõni kiisake. Kirp jällegi 2.3mm. Järjekordselt oli minu sektor kõige kalavaesem ja osad kogenud püüdjad jäid kahjuks täitsa nulli peale, samas olid mõned alguses boonuseid saanud (särge).

 

Minul tuli sektori 3. koht ja kokkuvõttes olin 4., aga kuna 3-ndaks jäi Vene kodanik, kes võistles väljas pool arvestust, siis 3. koha karikas kuulus seekord mulle. Ma olen Eesti Meistrivõistlustel individuaalses arvestuses päris mitmeid kordi olnud 4. ja 5., pjedestaalil olen olnud ainult 2008. aastal ja seda ka harrastajate klassis, nüüd lõpuks õnnestuski pjedestaalile “peaaegu” ronida – eks ma objektiivselt jäin ikka 4-ndaks, mis sest et üks oli väljas pool arvestust. Ainuke viga, mille teisel päeval tegin, oli see, et tegin stardi pealt liiga palju auke, oleks pidanud tegema maksimaaselt 3-4 ja kohe püüdma, sest särge tuli ainult esimesed ~10min, edasi oli särg sektorist jäljetult kadunud. Sama oli ka esimesel päeval minu sektoris. Põhimõtteliselt oli meil taktika valitud õigesti, et alguses püüda kohe särge ja edasi kiiska, aga kahjuks puurisin alguses natuke liiga palju (vist 6 auku, kui mälu ei peta).

Pärast Eestikaid pole ma rohkem võistelnud, viisin hoopis paar korda isa Peipsile, loodan see nädalavahetus veel peale saada.

 

Kokkuvõttes läks see talihooaeg päris hästi. EÕL reiting pole veel ametlikult välja kuulutatud, aga igatahes peaksin olema top3. Taliliiga kohta pole väga jälginud, sest seal on kõrgema koha jaoks vaja rohkematel võistlustel käia.

 

Mõned mõtted, kuidas talipüügis edasi areneda: 

1. Iga püügikord peab olema treening. Iga treening peab olema läbi mõeldud – miks sa sinna lähed, mida sa tahad selle treeningu käigus teada saada, mis eesmärgil sa midagi teed. Kui lähed niisama püüdma ilma ette mõtlemata, siis mingit arengut ei tule. Väike näide, kuidas ma näiteks Peipsil särge püüan. Leian tsooni, kus on särge, teen mõned augud, söödan sisse, hakkan püüdma. Kala tuleb. Võiks ju istuda ja püüda lõpuni nii palju, kui tuleb. Selle asemel hakkan ma katsetama. Teen auke juurde, söödan teistmoodi sisse, vaatan, kas mõni sööt hakkab veel paremini tööle. Hakkan erinevalt kõiki auke juurde söötma ja vaatan, kuidas kala sellele reageerib. Proovin erinevaid kirpe, vaatan, kas on ka selles osas eelistusi. Alati peab otsima parima võimaliku viisi kala püüdmiseks, mitte jääda rahule mingi asjaga, mis hetkel tundub, et töötab. Oluline on mitte kott täis saada, vaid saada aru, kuidas on kõige parem püüda.

2. Kõik, mis jää peab toimub, tuleb märkmisse kirja panna. Kuhu augud puurisid, sügavused, kuidas ja millega söötsid, mitu minutit möödus esimese kalani, mis kala ja mitu tuli, mis rakendusega, kuidas juurde söötsid, milline oli ilm jne jne.

3. Iga treening ja võistlus tuleb rahulikult läbi analüüsida. Tuleb aru saada, miks näiteks ühes augus kala võttis, teises mitte. Miks ta ühele söödale või söötmistehnikale reageerib ja teisele mitte. Paljudele küsimustele on olemas loogilised vastused, lihtsalt mõnikord ei õnnestu meil sellest loogikast aru saada. Analüüsid viivad igatahes edasi.

4. On vaja ka püügitehnikat lihvida. Mõnikord tuleks minna sinna, kus on palju kala, ja lihtsalt püüda kiiruse peale. Meie kalavaestel võistlustel ei õnnestu alati tehnikat lihvida, aga seda on ka vaja.

5. Võimalusel tuleks teha trenni suure kambaga ja pärast trenni koos arutada ja analüüsida. Nii saab kokku palju täielikuma pildi sellest, mis tegelikult toimus. Üksinda ei saa kokku nii palju infot, ei jõua läbi katsetada piisavalt palju nüansse, jääb liiga vähe statistikat põhjapanevate järelduste tegemiseks.

6. Pühendada rohkem aega treeningutele, vajadusel võistluste arvelt. Ainult võistlemine ei ole piisav, et areneda.

7. Trenni tuleb teha võistlusrežiimis – s.t. kiiresti ja võimalikult efektiivselt. Esiteks raiskad vähem aega ja seega korjad rohkem infot, teiseks tuleb harjutada püügitempo hoidmist, et ei oleks võistlustel äravajumist.

8. Tuleb treenida ka vaimu. Selles mõttes tulevad kalavaesed võistlused mõnikord isegi kasuks. Mina olen kalavaeste võistlustega juba harjunud. Paunkülas oli mul teisel päeval esimene tund täielik null. Kokkuvõttes sektorivõit. Eestikatel oli esimesel päeval poolteist tundi null, kokkuvõttes 2. koht. Tuleb ennast karastada kalavaeste võistlustega, et ei tekiks paanikat ja allaandmist. Tuleb säilitada rahu ja tegutseda vastavalt plaanile, küll siis tulevad ka tulemused. 

Sellised mõtted siis. Siia võib veel punkte lisada, aga need on põhilised, mis hetkel pähe tulid.

 

Alexander Andrusenko

 

 

1
Videoblogi: Haug ja suur ahven! Kirvega püük.
Videoblogi: Miks üks kalamees saab rohkem kala kui...
 

Kommentaarid

Already Registered? Login Here
Selle blogi kohta kommentaarid veel puuduvad. Ole esimene ja pane oma kommentaar teele!