Kalapüügijutud

Blogid kalalkäikudest ja kalamehetegudest
Teksti suurus: +

Jaan The Saani saamine

Jaan The Saani saamine

Sai paar tretti Pärnusse tehtud. Maru piinlik oli vaadata, kuidas kõik teised lapsed siuh ja siuh oma uhkete soomekatega silmapiiri taha kadusid. Otsustasin omale ka ühe säärase riistapuu muretseda. Panin soovi feisbuuk oolmaitisse ülesse ja tunni pärast oligi nelipaki eest kelk olemas.
Siis hakkasin mõtlema...... Mr Karl Benz leiutas bensiinimootori juba pea 130 aastat tagasi....Miks peaks siis üks valge, enenesest lugupidav ja vett mittejoov härra jalaga seda agregaati tõukama?
Kõne sõbrale. Ja tutikas 125-ne mootor oli laua peal olemas.

Nüüd pold muud muret kui tuli kaks sebitud asja omavahel kuidagi koostööd tegema panna.
Kuna mootoril puudus raam, tuli sellest alustada. Vanaraua kastist L-profiil. Natuke mõõtmist(silma järgi muidugi), natuke relatamist ja keevitamist ja probleem lahendatud. Järgmisena tuli miski kiige moodi asjandus leiutada. Tolline veetoru, mõlemasse otsa M12 polt ja olemas. Mootoriraami külge veel natuke rauda ja asi hakkas ilmet võtma. Ainus mis puudu oli, oli miski, mis seda kupatust jääl edasi tõukaks. Ehk et ratas puudu.
Õnneks tunneb üks sõber Kloostrimetsa motopoe taga olevat mehaanikut. Läksime mu murega sinna. Ei antud mulle mitte ainult ratast koos kiigega, vaid terve väike krossikas. Oleks säärane varandus varem pihku sattunud, oleks hulk keevitamist ja juramist ära jäänud.


Lõhkusin motikalt tagakiige küljest ära ja üritasin olemasolevaga kokku sobitada. Probleem! Ma ju ennem ei teadnud, milline ratas taha tuleb ja keevitasin mootori sedaviisi kelgu vahele, et hammikas keskel oleks. Et nüüd ratas keskele jääks, pidin kogu kompunni 7 cm vasakule liigutama. Mis tähendas seda, et kogu kaader tuli uuesti kettaga pilbasteks saagida ja jälle kokku siristada.
Deadline ehk Talimõmmikute kokkutulek Pärnus lähenes hirmutava kiirusega. Kui ürituseni oli jäänud kõigest üks päev, oli masin veel suht kaheldavas olekus. Õnneks, kus häda kõige suurem, seal Alari kõige lähemal. Tuli minu õnneks, pooljuhuslikult projekti kaema ja kääris käised üles. Möllasime ja keevitasime kahekesi kella üheni öösel. Aga valmis saime. Õige Eesti mees möödulinti ja paberil joonist ei tunnista. Kõik käis silma järgi. Siuh-säuh relakaga rauast tükk välja. Üks hoidis ja teine tõmbas keevitusõmbluse peale.

b2ap3_thumbnail_1.jpg b2ap3_thumbnail_2.jpg b2ap3_thumbnail_3.jpg b2ap3_thumbnail_4.jpg


Testimisperiood jäi kahjuks ära. Seega oli hinges üle keskmise suurusega ärevus. Mis siis kui ei tööta? Mis siis, kui sõidab pool meetrit ja ära laguneb? Häbil poleks otsa ega äärt olnud.
Õnneks või õnnetuseks jõudsime me jääle suht viimasetena. Kõik muud mõmmikud olid juba ammu lahel horisondi taha kadunud. Lohistasime ja nügisime saani üle hotelli ja jää vahelise liivariba vähemalt pool tundi. Selle käigus parandasime oma natukese viga saanud pead kenasti ära.....
Lõpuks jääl....... mootor oli selleks ajaks juba kenasti soojaks tuksunud. Hops sadulasse ja minema! Hopsu käigus tõmbasin oma peaaegu et vileuue kombe ribadeks (hiljem sulatas sumps ühte säärde rusikasuuruse mulgu).
On mul juba kord selline äkiline loomus, et ei taipa midagi tasa ja targu ja ettevaatlikult teha. Sidur alla, käik sisse, sidur lahti ja gaas põhja!!!!

Olen enam kui kindel, et maailmas ei ole eriti palju inimesi, kes on näinud, kuidas Soome kelk tagarattasse läheb ja, nokk püsti, minema pühib. Mina ja Alari oleme. Rippusin nigu märg aluspesu lenksu küljes ja suutsin kuidagi raudruuna maha rahustada. Edasi läks juba vähe libedamalt. Peale mõningast harjutamist sai enam-vähem selgeks, kuidas seda masinat ka pöörata võimalik on. Sidusime teise kelgu pika köiega sappa. Proua panin ette kasti peale ballastiks istuma ja gaas jälle põhja. Sirgelt nagu noodakelguga olime loetud minutitega 4 km peal.
No olgu, päris ilma äpardusteta ka kõik ei läinud. Kord kadus Alari oma kelgu pealt, kord mina enda oma pealt. Huumorit sai selle kõige käigus rohkem kui kahe rubla eest. Aga sellele kõigele vaatamata pold ma enese üle nii uhke juba pikka aega old. On ikka ärev tunne küll säärase enda kokku klopsitud apastraadi lenksu küljes olevat rutskat keerata ja mööda jääd ringi tuhiseda. Endal suud ja silmad lörtsipaska täis.


Olgu veel mainitud et kuigi erinevad jääatraktsioonid üritasid kalapüüki pärssida, siis saime me siiski ka kala.
Ei läinudki too päev lahele noosi pärast. Minu päeva võis kordaläinuks pidada juba peale esimest tagarattal sõitu
Tagasitee enam nii libedalt ei läinud. Teadsin juba ennem, et 99% tõenäosusega annab midagi kuskilt järgi. Aimdus ütles, et kuskilt annab mõni keevis järgi. Ei andnud. Järgi andsid hoopis jalased, mis mõlemad suht lambi koha pealt lihtsalt pooleks otsustasid minna. Suts keevitust ja saab ka sellest probleemist jagu.


Elagu Jaan Tatikate sugu ja kõrgele kalastussportlaste lipp!!!!!!!!
Head Vabariigi Aastapäeva kõigile

Henri Oinas Jaan the Saan Tatikas Jaska





Et olla kõige operatiivsemalt kursis Oinaga Kalal tööka meeskonna igapäevaste tegemistega. Et näha kõikse uuemat pildi, jutu ja video materjali. Et osaleda nänni loosimises. Jne jne jne. Siis külastage meie FB lehte ja tallake laikimise nuppu:
https://www.facebook.com/OinagaKalal

0
2015 Kevad soomes. Esimene trett
Pärnus ahvenapüük
 

Kommentaarid

Selle blogi kohta kommentaarid veel puuduvad. Ole esimene ja pane oma kommentaar teele!