Seekord juhtus midagi enneolematut, sattusime kalale just sellel hetkel, kui suured räimeparved olid pressinud ennast väiksesse lahe soppi. Ja nende järel otseloomulikult suured ahvena massid. Ei olnud enam mingit vahet, kus kandis landi vette lasid, ahven rabas kõike juba langemise pealt. Kohati oli nii raske tabada hetke, kunas haakida sest kala võttis juba langemise pealt landi lõugade vahele ja jäi passima. Alles sellel hetkel, kui jõudsid mõelda, miks see lant nüüd põhja ei jõua, tundsid kala raputamas. Meeletu elamus ja feeling. Kuulates vanemate meeste juttu, kuidas ahven sööb seal hommiku poole ja õhtupoole ainult, sai ümber lükatud, kuna kala ei lõpetanud söömist vaid jätkas seda kogu päeva ja ka järgneval. Oleks olnud patt sellist päeva mitte jäädvustada, nii et head vaatamist. MILLINE ELAMUS! KIVI KOTTI!!
