foorumi-riba
Tere, Külaline
Kasutajanimi: Parool:

TEEMA: Artiklid kalapüügist: haug, ahven, turb, koha, tõugjas

Artiklid kalapüügist: haug, ahven, turb, koha, tõugjas 12. august 2011 12.42 #367


Haug on jõgedes ja järvedes elutsev röövkala. Teda peetakse paigakalaks kuna elupaigaks ja jahialaks valib ta suhteliselt väikese ala veekogust. Lemmikkohti ajutiselt maha jätma sunnib havi ootamatu veetaseme tõus ja kudemiseks sobivate kohtade otsimine kevadel. Havid hoiduvad tavaliselt ühekaupa, hõivates oma valdusse sobiva jahipiirkonna. Kui selline hea koht mingil põhjusel vabaneb, seab end sinna varsti sisse uus haug (tean isegi paari sellist kohta Suurel Emajõel ,kuhu tasub ikka jälle proovima minna). Isased isendid on emastest väiksemad ja piklikuma kerega. Havide värv varieerub veekoguti erinevalt, rohekast kuni pruunikani.

Havi asustab veekogus keskmise või aeglase vooluga alasid. Kiirema vooluga jõgedel peidab ta end sügavamatesse aukudesse ning erinevate veealuste takistuste taha (kivid, vettelangenud puud, postid). Harva kohtab haugi madalates, kiirevoolulistes jõgedes, ka külma veega jõgedes ja väikestes tiikides. Nagu kõik veekiskjad kogunevad ka havid sinna, kus on väikseid kalu. Suuremad havid eelistavad sügavaid suurte veealuste rampadega piirkondi, sillatalade ümbrust, veealuste kivide reastikke, võrendikke (milles annavad märku keerised vee pinnal), sügavamaid alasid põikimadalikest pisut allpool, järskude saviste kallaste alla sisseuhatud kaldaaluseid. Väiksemad varitsevad saaki peamiselt veetaimestikus, kõrkjate ja vaba vee piiril. Heaks varitsuspaigaks havidele on järvest välja voolavad jõed, kus haug kimbutab järvest lahkuvaid väikseid kalu. On tähele pandud , et havid järgnevad jõgedes liikuvatele viidikaparvedele.

Nii kevadel ja varasuvel kohtab havi kõige sagedamini madalates soenenud veega piirkondades, sügise lähenedes otsivad havid, aga sügavamaid paiku. Havi väldib kallast, kuhu suur tuul kannab kõrgeid laineid, varjudes sellisel puhul kas sügavatesse kohtadesse või peidab end veetaimestikus vastaskaldal. Jahti pidades väldib havi erinevalt ahvenast pikki tagaajamisi, sest tal jätkub energiet vaid üheks ülikiireks sööstuks. Saakkala raudsesse haardesse võtnud - ta peatub, et hinge tõmmata ja pööranud saagi pea neelu suunas asub seda neelama. Havi on väga ablas kala, ei heida ta armu ka oma järglaskonnale, ta on võimeline ründama isegi teist havi, kui see suuruselt ja jõult pisutki nõrgem tundub olema. Jahti pidades ründab havi peale kalade vesirotte, veelinde, konni ka oravat kui see juhtub jõge ujudes ületama. Röövkalade toitumine toimub perioodiliselt. Näiteks seedib havi kõhtutäit 1-3 päeva, mil väheneb ka toitumisintensiivsus. Toidu vähesuse korral toitub ta iga päev.

Havi hambad pole ette nähtud toidu peenestamiseks, neid kasutatakse vaid saagi kinni hoidmiseks ja suunamiseks .Kui siluda sõrmega üle suulaes olevate hammaste neelu suunas ei teki liikumisele mingit takistust, vastupidist üritades tungivad pisikesed hambad aga kui nõelad sõrme. Havi vahetab perioodiliselt kihvu, et nad oleks alati teravad, samas ei sega see füsioloogiline protsess tal jahipidamast.

Havi toitumisele avaldavad mõju peamiselt need faktorid, mis on seotud keskkonnaga , milles kala elab, kuid on olulised ka õhurõhk ja üldised ilmamuutused. Nii võivadki havi näkkamisele negativselt mõjuda selged, palavad suvepäevad, mil havid seisavad pikki tunde liikumatult, pööramata tähelepanu tema lähedal ujuvatele kaladele. Sellisest seisundist toob havi välja vaid ilmamuutus (õhurõhu langus). Jahedate ilmade saabumisega sügisel hakkab sügisene neeluaeg, mis kestab kuni veekogude jäätumiseni. Sel neeluajal omab ilmastik väiksemat rolli, kuna vee tmperatuur on kala aktiivsemaks tegutsemiseks sobivam.

Haug võib saaki püüda päev läbi, kuid erinevatel veekogudel on omad sobivaimad püügiajad. Suuremad isendid võtavad lanti tavaliselt varastel hommikutundidel, tuulise ilma korral, aga keskpäeva paiku. Edukam kui ilusa ilmaga, on havipüük vaikse, sooja ja uduse ilmaga, seda ei riku isegi kergalt tibutav vihm. Kõige sagedamini satuvad landi otsa kuni 3 kg raskused kalad.

Havi püütakse mitmeti - spinninguga arvatavaid peidukohti läbi püüdes, lanti paadi järel vedades, ka elus kalaga, kasutades erinevaid rakendusi. Millise püügiviisi kasuks otsustate, sõltub veekogust, millel kalastate. Sileda põhja ja ühtlase sügavusega veekogul annab paremaid tulemusi püük poiga varustatud rakendusega, millel peibutiseks on elus kala või siis landi paadi järel vedamine e trolling. Ebaühtlase põhja ja veetaimestikurohkes kohas püüdes õigustab end paremini spinning. Väikestel veetaimestikurohketel jõgedel annab häid tulemusi püük spinninguga, kasutades peibutiseks näiteks rakist surnud kalaga (rakise võib asendada ka raskusega silikonkalakesega, kuid siis näkkamise korral haakimisega ei viivitata). Liikudes mööda kallast (parem kui allavoolu), peaks läbi püüdma kõik keerisekohad, taimestikuta aknad, madalike taha uhutud aeglasema vooluga augukohad. Kui põhi on takistusteta, tehakse pikem vise ja lastakse peibutisel põhja vajuda. Keritakse aeglaselt põhja lähedalt, vaheaegadega, peibutist ridva otsaga sujuvalt sikutades. Tundes näkkamist, lõpetatakse kerimine ja jäetakse peibutis mõneks sekundiks lõdva jõhvi otsa (et havi neelaks ta sügavamale) ning esimesele havi poolt tehtud tõmbele järgneb haakimisliigutus. Mõnikord püütakse väikestel jõgedel havi ka konnaga, kuid siis keritakse peibutis läbi pindmise veekihi.

Sügavamates kohtades elussöödaga püüdes on soovitav peibutav kala jätta pindmistesse veekihtidesse, kus ta ringe tehes ujub ja sellega endale rohkem tähelepanu tõmbab. Vaba vee ja roostiku piiril ning veetaimestiku lähedal peaks elussööda jätma poolde vette. Elussöödaks sobib särg, roosärg, väike, ahven, viidikas ja teeised väiksed kalad .Erinevatest allikatest väidetakse, et kiisaga tulevad tihti kõige suuremad havid (see veel kontrollimata fakt). Praktika näitab, et Havid eelistavad elussööta, mis on püütud samast veekogust. Elus kala on soovitav rakendusse kinnitada kahe üksikkonksuga, sest kui havi haarab sööta keskelt ja torkab kolmikuga huulde laseb ta selle kohe suust. Elussöödaga püüdes pole vaja haakimisega kiirustada. Parem oleks veidi oodata, lastes jõhvi pingest vabaks kuni havi hakkab kuhugi liikuma, siis tehakse haakimine.

Näkkamised võivad havil olla erinevad. Tavaliselt haarab ta peibutise järsult ja otsustavalt, kehva võtu ajal on see aga ettevaatlik, meenutab rohkem landiga pehme veetaimestiku riivamist. Söönud havid tavaliselt peibutist ei ründa, kuid vahel saab jahikirg võitu ja olen minagi avastanud püütud havide maost suuri, alles värskeid kalu. Huvitav on havi püüda spinninguga. Eriti edukas on spinningupüük varakevadel väikestes, kiiresti soenevates ja suurvee sogast varem selginevates veel veetaimestikuvabades jõekestes. Sel ajal tuleb havi aukudest tihti madalatesse päikese poolt soendatud veega kohtadesse. Selliseks püügiks on kõige sobilikumad keskmise suurusega peibutised (võnkuvad landid, pöördlandid, silikonist kalad, pinnakihis ujuvad voblerid). Viske peaks sooritama piki kaldaäärt allavoolu.

Kevadel esimene neeluaeg algab peale jääminekut, teine umbes 10 -12 päeva peale kudemist. Neelu ajal toituvad havid varahommikust hilisõhtuni umbes kuu jooksul. Arvatakse, et mõni nädal peale kudemist havi põeb ja ei toitu, kuid emahavi võib isase nahka pista peaaegu kohe peale kudemist, õnneks ei tule seda sageli ette. Reaalselt puhkab haug peale kudemist 3-4 päeva ja hakkab jälle toitu otsima. Väiksemad isendid toibuvad kudemise järgselt kiiremini kui suured. Kudemise ajal toituvad vaid väiksed havid, kes ei koe. Peale kudemist avaldvad havid vähest vastupanu. Sel perioodil on kõige parem kasutada suuri peibutisi (5-7 cm pikkused ripperid ja voblerid). Lanti tuleb liigutada vees aeglaselt, aeg ajalt kerimist katkestades. Vobleritest tuleb valida need mudelid, mis aktiivselt mängivad väikestel kiirustel. Nii pöörd- kui ka võnkuvad landid jäävad sel perioodil vobleritele alla. Silikonlantidele valitakse selleks perioodiks kergete raskustega konksud, et saaks neid aeglaselt kerida keskvett ( seda muidugi aeglasema voolu korral). Paari nädala möödudes kudemise lõpust on havi toibunud -nüüd hakkab neeluaeg. Sel ajal pole havi peibutiste suhtes valiv, ta haarab aplalt kõike, mis liigub. Veekogudes hoiavad sel ajal havid teiste kalade koelmute lähedale, kus kudemisega ametis kalad langevad tihti hambulisele kergeks saagiks. 2-3 nädala möödudes lahkuvad havid kudemisaladelt vabasse vette ja seavad end sisse suvistesse elupaikadesse . Kevadel näkkavad suuremad havid kui 2 kg ,suhteliselt harvem kui suve lõpul ja sügisel.

Paremaid tulemusi võib kevadel havipüügil loota vähese tuulega, soojal sompus päeval. Suvel on spinninguga püük aeg-ajalt ebaedukas, siis võib proovida valget või vasekarva suuremat võnkuvat lanti, kerimise kiiruse määrab ära tema kuju, kaal ja veekogu sügavus.

Juhul, kui suvel spinninguga püüdes näete havi lanti saatmas, aga pakutavat peibutist ei haarata , peaks landi kerimist ebaregulaarselt kiirendama või tõmbama ridvaotsaga - see kutsub enamasti kala kangelastegudele. Kui ka see ei aidanud ja järgmistel paaril viskel ei järgnenud havi rünnakut, peaks vahetama landi. Piirkonnast, kust on püütud välja juba mitu kala peaks liikuma edasi uude veel häirimata kohta. Kui viskate lanti paadist mõne saarekese lähedal, siis on parem,
kui ankurdate paadi kaldast eemal sügavamas kohas ja teete heiteid kalda suunas. See on oluline seetõttu, et tavaliselt paiknevad havid sellistes kohtades sabaga kalda poole ja neile vastuujuva landi suhtes on nad haaramiseks halvas positsioonis, mistõttu rünnakut ei pruugi järgneda.

Allikas: web.zone.ee/tipula
Postituse lisamiseks palun logi sisse.

Ahven 12. august 2011 12.42 #368


Ahven on laialt levinud kalaliik. Teda võib kohata meie aladel jõgedes, järvedes, rannikumeres. Ahven on paikse eluviisiga parvekala, kes jätab väga harva sisseelatud koha maha. Ahven hoiab vaikse veega taimestiku ja rambarikastesse kohtadesse, haruharva võib olla ka kiires voolus. Teda ei esine vaid külma ja kiirevoolulise veega jõgedes. Harilikult hoiduvad nad põhja lähedale, kuid suvisel päeval ujub neid veekogu igas sügavuses.

Lemmikkohaks järvedes on ahvenal saarte veealused nõlvad, veealused kivikuhilad ja vaod, piirkonnad suurte kivide või vette langenud puude ümber, järskude kallastega ja tugeva, liivase põhjaga augud.

Jõgedes elutseb ahven veetaimestikurohketes sügavates abajates, kus moodustavad suri parvesid. Suured ahvenad tulevad harva madalasse kaldavette, jäädes põhiliselt kaldast kaugemale. Kiirema voolu korral hoidub ahven kohtadesse, mis pakuvad voolu eest varju, näiteks suurte kivide, silla vaiade ja tammide taha, kaugemale langevast veest - ossa, kus tekib tagasipöörduv vool. Varjulise koha leiab ahven ka vettevajunud kaldapõõsaste, puude okste ja veealuste rampade vahel. Sageli kogunevad ahvenad kaldakaide äärde kinnitatud laevade või sadamasildade alla.

Ahvena kohaloleku üle saab tähelepanekuid teha kalamaimude käitumist jälgides. Ahvena rünnaku korral püüavad pinnavees ujuvad maimud jälitusest vabaneda igasse suunda kiirelt laiali ujudes, see paneb vee virvendama. Maimud poevad peitu veetaimestikku ja ahvenatel ei jää muud üle kui hajuda veekogus, et teises kohas uuesti grupeeruda ja uut maimuparve rünnata. Väike ahven toitub veeputukatest, kasvades lisanduvad tema menüüsse ka kalatoidud.

Ahvenale võib jahti pidada mitmel moel. Suvine kõige levinum viis on ujukiga õng ja vihmauss. Seda võtab ahven otsustavalt ja ahnelt, kugistades konksu peibutisega sügavale kurku. Sellisel moel püüdes peaks peibutise laskma 15 - 25 cm kõrgusele põhjast. Kui ahven jahib maime võtab ta ka kõrgematesse veekihtidesse jäävat peibutist.
Haakida tuleb, siis kui kala uputab energiliselt õngekorgi. Kala välja tuues ei tohiks jõhvi lõdvaks lasta, et vältida otsast minekut. Ahven avaldab visa vastupanu ning võib seeläbi võideldes puruks tõmmata pehme huule ja vabaneda sinna haakunud konksust. Ei sobi ka kala aeglane väljatoomine, kuna nii hirmutab kala vees viseldes laiali teised parve liikmed. Kui arvestada, et ahven on ogaline, siis on kõige ohutum teda veest välja tõsta võttes kinni kergelt hambulisest alalõuast.

Kui tead põhjusi, miks ahven lanti ründab oled juba poolel teel edule kalavetel. Esimeseks põhjuseks on nälg, teiseks vajadus kaitsta oma territooriumi konkurendist sissetungijate eest (ilmneb eriti suurtel isenditel) ja kolmandaks põhjuseks on puhtalt reflektoorsed rünnakud. Tihti ründab kurguni täissöönud ahven saakkala lihtsalt selleks et tappa.

Suvistes elupaikades püütakse ahvenat edukalt spinninguga erinevat tüüpi lante kasutades. Edukaimad neist on hõbedast või kuldset värvi pöördlandid, mille konks on maskeeritud punasesse villaset lõngast tuti sisse. Vähem edukalt haarab ahven ka kitsaid võnkuvaid lante. Haagitud kala väljatoomine peab toimuma ilma järskude tõmmetetta sujuvalt ning soovitav oleks kasutada pehmet ritva (test 2-12).

Ühe kala tabamise korral peab piirkonna põhjalikult läbi püüdma, sest samast piirkonnast võib tulla lisa teiste parvekaaslaste näol. Lanti keritakse kas pinna lähedal või keskvett soovitavalt veealuste takistuste ligidalt (kivid, postid, veealused rampad). Parim püügiaeg on hommikutunnid, õhtune võtuaeg on lühem. Neelu ajal ja soodsa ilmaga näkkab ahven ka päeval.

Sageli juhtub nii, et ühes kohas näkkab ahven vaid mõned minutid ja siis lahkub parv teadmata suunas. Sellisel juhul ärge kiirustage püügikohta muutma, sest on alati võimalus, et ujub kohale värske parv vöödikuid.

Peamine viga algajate spinningumeeste juures on see, et nad kasutavad vaid üksikuid peibutisi, uskudes nende imettegevat jõudu. Sellega ignoreerides esimest taktikalist reeglit. Soovitav on teha iga peibutisega 10 viset ja siis vahetada, küll ahven ise näitab milline peibutis talle suupärasem on. Nii ei pea kaotama head püügiaega oodates juhuslikke näkkamisi. Püüdes 4 -5 m sügavusel peaksite loobuma kergetest peibutistest kuna nad vajuvad liiga kaua soovitud sügavusele.

Kuigi ahven võib näha, kuulda, haista lõhnu ja võimalik, et tunda ka maitset on esimesed kaks siiski peamised. Ahvenal on omad eelistused ka värvidele.

Millel siis põhineb peibutise värvi valik? Tavaliselt sõltub see hetkel ahvena poolt eelistatud toiduobjekti värvist, valgustatusest ja vee sügavusest paigas, kus ta parasjagu jahti peab. Küljejoon ja kuuldeorgan aitavad ahvenal jahti pidada halva nähtavuse korral, näiteks sogases vees või videvikus. Hea kuulmine võimaldab ahvenal eristada väga nõrku vees levivaid helisid.

Kalad on võimelised ka ise helisid tekitama. Selliste helide sagedusala jääb 20-50Hz kuni 10-12KHz vahele. Iseloomult võivad need helid olla mütsud, kriginad, raginad, sahinad jms. Kuulmise abil teadvustab ahven selle, et on leitud toit, küljejoone abiga leiab ta vees levivate võngete registreerimise kaudu selle objekti asukoha.

Nüüd vaatleme, kuidas reageerib vöödiline kiskja talle pakutavatele peibutistele. Kui ahven peab jahti hästi valgustatud vee ülemises kihis, mille paksus on umbes 1 meeter ei teki tal värvide eristamisega raskusi. Juba kolme meetri sügavusel on, aga värvide eristamine suurema vahemaa tagant oluliselt raskendatud. Siis eristab ta värve alles lähenedes objektile umbes 20-40 cm kauguselt.

Sogase vee või vee õitsemise ajal võib olla null nähtavus. Siit tekib mõte, et ahven kasutab nägemist vaid hea nähtavuse korral ülemistes veekihtides või saagi vahetus läheduses. Puuduliku nähtavuse korral kasutab ahven nii kuulmisorganit, kui ka küljejoont võttes vastu mürasid ja vees levivaid muid võnkumisi, näiteks neid, mis tulenevad pöörlevast landist. Juhul kui kiskja ei näe oma ohvrit aitab kõrgetele sagedustele tundlik küljejoon määrata viimase liikumis suuna ja kiiruse.

On ka erandeid. See käib plastikkalade ja tvisterite kohta, milledel on sile pealispind. Peibutised, mis imiteerivad naturaalset saakkala sobivad püüdmiseks selges vees kuna nende avaastamiseks kasutab ahven nägemiselundeid. Jahedas vees töötavad paremini aeglaselt liikuvad ja aktiivselt võnkuvad peibutised. Kummist kala ja vobleri avastab ahvevn kiiremini, siis kui seda aeglaselt läbi veekihtide vedada.

Arvestades ülalöeldut on soovitav sogases vees püüdes kasutada müra ja vibratsiooni tekitavaid peibutisi, samas ei oma siin landi värv mingit olulist tähtsust.

On veekogusid, kus peale ahvena teisi röövkalu ei olegi, siin võiks kasutada vaid ahvenale orienteeritud peibutist - võib ära jätta metalltrossi (soovitav havipüügil).
Kui siiski on võimalus havile, siis oleks mõtekas kasutada lisaks jõhvile ( 0,22-0.24 ) enne peibutist peenikest ja pehmet metallist trossi. Viimane väldib havi puhul trofee ja landi kaotuse, kuna havi teravad hambad võiksid jõhvi puru lõigata. Ahvena võtule see olulist mõju ei avalda, aga kui peaks napsama soliidne havi on spinningumehel kindlasti võimalus ta kuivale saada.

! Ahvena meeliskohad on soojal aastaajal veealuste küngaste nõlvad ja liivased kivise põhjaga veekogu piirkonnad. Kindlasti tasub spinninguga proovida ka sildade ja uppunud puude juures. Ei või unustada läbi püüda vees kasvavate põõsaste juures olevaid paiku, vedades lanti võimalikult nende lähedalt.

Allikas: web.zone.ee/tipula
Postituse lisamiseks palun logi sisse.

Koha 12. august 2011 12.42 #369



Koha on meie veekogudes levinud kala. Soojal aasaajal valib koha elupaigaks veekogus suurte sügavuse vahedega piirkonnad. Jõgedes on elukohaks augukohad kesk laevasõiduvett, mida kallastel piiravad liivased või kivised madalikud. Järvedest ja veehoidlatest sobib kohale jaheda vee ja rikkaliku hapnikusisaldusega veekogu, kus ta otsib varju põhja vajunud rampade või põhjas olevate kivide vahel.

Elupaigaks jõgedes valib see kala mõõduka vooluga paigad. Teda võib kohata ka saviste kõrgete kallaste all, kus ta hoidub kiire ja vaikse voolu vahealale. Sageli peatub ta sillatalae ja muude veealuste takistuste lähedal eriti seal, kus vee vool pöördub tagasi. Ta eelistab liivast ja kivist põhja.

Suured kohad elavad üksikult väiksemad hulgakesi. Juba augusti lõpus, septembris seab koha end sisse talvekorterisse jõe või järve kõige sügavamatesse piirkondadesse, kus võib moodustada märkimisväärseid kalade kogumeid.

Eluviisilt võib jaotada kohasid paikseteks ja rändeid tegevaiks. Rändeid tegevad kohad võtavad igal hooajal ette pika teekonna kudemispaika ja tagasi. Paikne koha ei rända selleks, et kudeda, ta leiab kudemiseks sobiva koha kusagil lähedal. Koeb põhiliselt mais-juunis, madalatel hästi soenenud kaldaaladel.

Kohale on iseloomulik see, et isane kala kaitseb marjaga pesa, rünnates kõiki tülitajaid kes lähedusse satuvad.

Koha toitub aastaringselt, peamiselt pisikestest kaladest - aktiivsemalt peale kudemist ja rändel talvistesse elupaikadesse.

Põhiliselt otsib koha toitu põhja lähedal, kuid varahommikustel ja õhtustel söömaaegadel ründab saakkalu (viidikaid) ka pinnavees, kus tema mäng meenutab ahvena mängu. Koha toitumine toimub suure müraga ja on seepärast kergelt märgatav. Koha on tugev ja visa, ta ei katkesta tagaajamist enne kui saakkala on käes, järgnedes viidikatele isegi madalasse kaldavette.
Aktiivselt toitub koha 2 korda ööpäevas, esimene algab koidikul ja kestab päikesetõusuni, teine algab päikeseloojanguga ja lõppeb südaööga, olles intensiivsem hommikusest.

Koha on tüüpiline kiskja, keda püütakse edukalt nii elussöödaga kui ka elus kala meenutava kunstliku peibutisega. Elussöödaks valitakse talle igapäevased saakkalad, kes elutsevad samas veekogus (viidikas, särg, koger, väike ahven).

Elussööt on kõige parem varustada 2 ühese konksuga. Oluline on pinnalt püüdes lasta elussööt põha lähedale, kuid mitte päris põhja ,sest pinnalt või keskvett on koha näkkamised suhteliselt harvad.

Suurel Emajõel kasutatakse koha püüdmiseks voolus triivivast paadist landiga tirgutamist. Kasutatav jõhv 0,3-0,4 ilma metallist trossita (tundes metallist trossi vabastab koha peibutise haardest). Lant valge, hõbedane, pikkusega 70-80 mm parem kui kolmikuga. Landi asemel võib kasutada ka surnud kala või silikonlante (heledamad toonid) raskusega konksu küljes.

Lanti mängitatakse põhjast 10-15 cm kõrgusel, teda sujuvalt 20-30 cm kõrgemale tõstes ning seejärel järsku endisele kõrgusele langeda lastes. Sama liigutust korratakse uuesti 4-5 sekundi pärast. Proovida võib ka suure kirptirguga (30g seisvas vees , voolus - 50 g) pannes konksu otsa kalatüki või terve väikse kala.

Häid tulemusi annab koha püügil krõbiseva vobleri kasutamine. Kuulikeste poolt tekitatud müra tõmbab kala tähelepanu ja kiskja ründab peibutist. Sellist lanti ründab ta üsna sageli madalas vees (1m) või ka siis kui lanti vedada paadi järel keskvett.

Nagu kõiki röövkalu püütakse ka koha spinninguga. Suuremas osas veekogudest eelistab koha laisalt võnkuvaid ja pöörlevaid lante, Plekklantide paksus sõltuvalt landi kerimise ja voolu kiirusest ning veekogu sügavusest võib varieeruda 0,8-st - 2 mm-ni. Tavaliselt jääb landi raskus vahemikku 60-80 g.
Silikonlandiga püütakse lanti põhja lähedalt või lausa mööda põhja astmeliselt vedades (olen nii püüdes tabanud kohasid ka südapäeval).

Koha püüdmiseks sobivad kõige paremini viidikat meenutavad pikerguse kehaga landid. Püüdma peaks asuma kohe peale vee peal märgatud koha mängu st. pärast päikese loojumist sulpsatab koha oma saaki taga ajades kord siin, kord seal . Koha on parvekala, seepärast peale ühe kala tabamist on soovitav samas kohas püüki jätkata.

Oluline koht on landi liikumise kiirusel. Koha ei järgne kunagi kiirelt ujuvale peibutisele, eelistades kiirele alati aeglaselt liikuvat. Sellest tulenebki vajadus varustada kerged landid lisaraskusega, mis võimaldab kerida lanti aeglasemalt suuremal sügavusel.

Koha näkkamist võib tunda mitmeti. Vahel rabab ta ahnelt ja võttu tuntaks kui lööki, vahel tundub võtt, kui haakumine millegi taha, vaid mõne aja pärast hakkab ta ahvenale sarnaselt sikutama.

Veest väljatoomine on koha puhul kerge. Peale haakimist reageerib ta esimesel hetkel tormakalt, sikutab tugevasti ja raputab pead. Koha väsib kiiresti ja vasupanu varsti väheneb. Peab silmas pidama seda, et halva haakimise korral sõidab koha jõhvi otsas kaldani, siis äkki laseb oma tugevad lõuad lahti ning näed vaid, kuidas saba teeb lehva, lehva.

Allikas: web.zone.ee/tipula
Postituse lisamiseks palun logi sisse.

Turb 12. august 2011 12.42 #370


Turva harilik asukoht soojal aastaajal ühtib sagedasti tõugja asukohaga. See on kiire vooluga , liivase või kivise põhjaga ning madalikega väikesed jõed. Eeliskohtadeks on tal põikimadalike vooluse ja selle kõrval oleva tagasivoolu piir, sildade ja vette löödud vaiade ümbrus, ka veealused kivistikud. Meelsasti elab suuremate ja keskmiste jõgede suudmetes.

Talvitub aeglasevoolulistes sügavates kohtades. Pärast talvituskohtadest lahkumist kogunevad kalad väikestesse gruppidesse. Koeb aprillis oma tavalise elupaiga lähedal, kiirevoolulistel tugevapõhjalistel madalikel, ebatasase põjaga aukudes. Pärast kudemist naaseb turb meeliskohtadesse - liivastle, kivistele põikimadalikele, veealuste astangute juurde, veealuste kiviste neemekeste juurde, sillavaiade lähedusse, kiire ja tagasipöörduva voolu piirialale või tammilt langevate voogude piirkonnda.

Toitub ööpäevaringselt, ka ka kudemise ajal. Ta on ablas kõigesööja. Suve alguses toitub palju veetaimedest, suve keskpaigast harrastab rohkem kiskjalikku toitumisviisi. Toitudes, siis väikestest kaladest ja konnadest, vastsetest, vähkidest, putukatest, veekogus elavatest karpidest. Tal on tugevad neeluhambad, mis võimaldavad peenestada tugevat toitu. Saaki jahtiv kala tekitab vee pinnal iseloomulikke sulpsatusi.

Peamine tegevus areneb kalda lähedal. Selleks, et kalad ettevaatlikuks ei muutuks peaks kinni pidama maskeeringu nõudest. Kaldal olles olgu esimene asi vaatlus.

Turba võib püüda mitmeti, ujukiõngega, põhjaõngega, spinninguga ja lendõngega. Jaht algab juba kevadel, peale vete selginemist. Ujukiõnge söödaks sobib hästi vihmaussi punt või mõni pehmem sitikas. Paremaid tulemusi saab selliselt püüdes mõõduka vooluga aladel, 1,5 - 2,5 m sügavusel (pooles vees või põhja lähedal).
Ujukiõngega turba püüdes ei maksaks haakimisega kiirustada, algul peaks jõhvi järgi andma ja siis sujuvalt haakima. Vahe näkkamise ja haakimise vahel peaks olema mitte vähem kui 4 - 5 sek.
Kala välja tuua tuleks kiirustamatta, kuna kala avaldab alguses tugevat vastupanu, kuid väsib ruttu. Kala veest võtta on kõige parem kahvaga, selle puudumisel võib edukalt kala veest tõsta ka haakides teda sõrmega lõpuste tagant.
Sügavale suuõõnde tunginud konksu ei tasu hakata aja säästmiseks sobiva instrumendita välja õngitsema, vaid mahalõigatud konksu asemele seotakse uus. Konksu eemaldamiseks sobivad hästi meditsiinis kasutatavad ekstraktorid.

Püük spinninguga algab mai tesest poolest ja lõppeb augustiga. Vise teha risti või diagonaalis üle jõe ning lasta landil aeglaselt vajuda põhja lähedale, kust alustatakse ühtlast landi kerimist. Kui läheduses on turb, siis just neil esimestel meetlitel ta peibutist ründabki. Võtmine on järsk ja tugev. Tulemusrikkad on tuhmid punasest vasest, kollakad või nikeldatud väiksed seestpoolt punaseks või mustaks värvitud pikliku kujuga landid, sobivad ka samas toonis keskmise suurusega pöördlandid, mille konks on maskeeritud punase villase lõngaga või hallide sulgedega.

Suve teisel poolel on paremad püügi ajad 9 - 10 paiku hommikul ja 3 - 5 paiku õhtul. Kevaedel võtab paremini keskpäeval, palavatel suvepäevadel vara hommikul ja õhtul, sügisel võtab kogu päeva.

Maipõrnika ilmumisel minnakse kohe üle püügile lendõngega, kasutades seda ideaalset peibutist. Põrnikas pannakse konksu otsa nii, et konku teravik oleks väljas. Tavaliselt püütakse põikimadalikel, kärestikes, lastes veel peibutist allavoolu kanda.

Peale elusputukate ja tõukude kasutatakse lendõngepüügil edukalt ka kunstputukaid . Juunus, kui kõikjal leidub kalale meelepärast toitu muutub ta peibutise suhtes valivaks. See sunnib kalameest peibutiste suhtes tegema läbimõeldud valikut.

Sel perioodil haarab ta meelsasti ööliblikaid, rohutirtse, porikärbest. Sellist peibutist kasutades võib püüda nii ujukiõngega kui ka lendõngega, pannes neid õnge otsa sõltuvalt suurusest 1 + n tk.

Suvel palavate ilmade saabumisel on võtuaeg peamiselt varahommikul ja hilisõhtul mil kalad väikeste parvedena varju pakkuvatest kohtadest jahile suunduvad. Ühepäviku lennu ajal on lootust turbi kätte saada vaid seda tiivulist kasutades, muudest putukatest ta, siis ei hooli.

Augustis, mil turb kolib aeglasema vooluga sügavamatesse kohtadesse on tulemusrikkam püük põhjaõngega, väikse ründi, konna, juustutüki või näites teo peale. Öisel püügil piisab põhjaõngega peibutise (rünt ja konn) heitmisest kalda lähedale madalasse vette (1-2m).

Turb võtab peibutist julgemalt, kui veepind virvendab või on kerge lainetus. Kõige suuremaid turbi on lootust püüda lendõngega või põhjaõngega öisel püügil.

Soojal sombusel veidi vihmasel päeval näkkab turb kõige sagedamini. Enne äikest näkkamine katkeb. Veetaseme tõus ja langus toob endaga kaasa näkkamise suurenemise, suurem tõus vee sogaseks muutumisega katkestab võtu.

Püük spinninguga - tavaliselt kasutatakse jäika ritva, mis võimaldab rasket lanti kaugele heita ja teha korraliku haakimisliigutuse. Jõhv- 0,35, peibutis peab meenutama väikest kalakest. Peibutise valik sõltub sügavusest ja voolutugevusest.

Allikas: web.zone.ee/tipula
Postituse lisamiseks palun logi sisse.

Tõugjas 12. august 2011 13.05 #434


Tõugjas on soojal aastaajal jõe kiire vooluga kohtade elanik, eriti meelsasti asustab ta põikmadalike ja madalaid kärestikke, paiknedes kohtades, kus põhivool aeglustub (kärestike ees, neemede taga, liivastel madalikel). Ta toitub väikestest kaladest, konnadest ja kõikvõimalikest putukatest (maipõrnikad, liblikad, kiilid). Tõugjas on tüüpiline päevakala, kes toitub vaid valgel ajal. Kevadel ja sügisel toitub peamiselt päeval, suvel peamiselt varahommikul.

Turb saadab suurema osa ajast mööda vee ülemistes kihtides, kus ta jääb teiste kalade nägemispiirkonda. Teda märgates väiksemad kalad põgenevad. Ainult välkkiire sööst äraujuva viidikaparve kallale koos tugeva, uimastava sabalöögiga kindlustab tõugjale saagi. See tugev

Turva püük nõuab kõigepealt kalamehelt end varjavat lähenemist veekogule, sest tõugjas on kartlik ja ettevaatlik kala. Vajalik on hea oskus teha täpseid ja pikki viskeid. Paremaid tulemusi annab tõugjapüük paadist, vees kahlates või end põõsaste taga varjates. Olles kalavetel peab täitma järgmisi reegleid: püüki alustatakse lähematest ja voolus kõrgemal paiknevatest kohtadest, järk järgult püügikaugust suurendades ning liikudes visetege voolu suhtes allapoole. See on oluline sellepärast, et kaugelt haagitud kala ei hirmutaks ära neid, kes on kaldale lähemal.

Püük spinninguga - peibutis peab jäljendama väikest kala. Suurele peibutisele tõugjas ei reageeri. Häid tulemusi annavad piklikud võnkuvad landid kaaluga 20 -30 g. Lanti keritakse läbi pindmise veekihi nii, et ta oleks 10 - 15 cm sügavusel. Et pinnakihis ujuvat tõugjat mitte ära hirmutada peab landi püügikohta maandama minimaalse sulpsatusega. Selleks peab lanti viskama madalalt ja pidurdama teda enne maandumist. Kerima hakatakse kohe, kui lant vette kukub (see väldib landi sügavale vajumise). Oluline on esimese viskega tabada õiget kohta, korduvvise muudab kala ettevaatlikuks, mistõttu visked ei pruugi olla edukad. Puudub vajadus lanti aeglaselt kerida, sest tõugjas jõuab vabalt järgi ka kiirelt liikuvale landile (ta haarab isegi meelsamini kiirelt liikuvat lanti).
Kui peibutist keritakse pärivoolu või püütakse kõrgelt kaldalt on parem kasutada pöörlevat lanti. Landi peaks varustama lisakolmikuga, juhuks kui kala peaks haarama ülevaltpoolt.

Selleks , et teha vise just õigesse kohta peab jälgima veepinnal tõugja mängu. Nähes veepinnal sulpsatust on vaja ära aimata kuhu poole kala suundus. Viskama peaks landi kala ette, umbes 5 m kaugusele viimasest sulpsatusest.
Näkkamine on järsk, meenutab lööki ja on seda tugevam mida suurem on kala. Võib püüda ka elussöödaga. Sügisel, kui kala läheb sügaavasse vette, peab lanti juhtima põjakihis.

Kui ilmuvad putukad võib Tõugjat püüda lendõngea. Paremaid tulemusi annab selline püük suve esimesl poolel, peamiselt väikestel rikkaliku kaldataimestikuga jõgedel. Peibutiseks sobivad looduslikud, kui ka tehisputukad , mis turvalegi. Eriti meeldib tõigjale maipõrnikas, suur rohutirts, kunstlikest peibutistest kasutatakse selleks kuivi, heledates toonides naturaalsetest putukatest veidi eredamate värvidega kunstputukaid. Ehtsate putukatega püütakse pinnalt, kui ka pooles vees, kunstputukaga püütakse vaid pinnalt ja kiirema vooluga kuhtades.

Et kala püüdjat ei märkaks peab kinlasti maskeeruma. Veest väljatoomine ei ole raske, peaasi kui alguses annate piisavalt jõhvi järele. Jõhv ei tohi hetkekski pingetta jääda. Kui ahmib õhku kaotab ruttu jõu. Veest võtta välja kahvaga.

Allikas: web.zone.ee/tipula
Postituse lisamiseks palun logi sisse.
Portaalis on 1 liige ja 70 külalist
  • Postitusi kokku: 5426
  • Teemasid kokku: 232
  • Kasutajaid kokku: 936
Lehe avamise aeg: 0.819 sekundit