Jõudu ritvurid!
Missiis, et sellist sõna olemas ei ole, tundus lihtsalt hetkel kuidagi õige.
Kestev hooaeg sai tugeva jätkusuutlikust tagava hootõuke reedel 24. juunil, kui sai mindud kaua planeeritud ja tõenäoliselt pikalt kestvale kalaretkele. Jõe äärde jõudmine oli juba seiklus omaette. Eks jaaniõhtu oli ka väikese jälje siseelundkonnale jätnud. Nii vedeliku, kui tahkete ainetega tegelevatele organitele oli jäänud sümboolne jälg. Tähtis mees, kes pidi koos minuga veel tähtsamale ülesandele minema, oli kahjuks suhteliselt kaugel, kuid samas ka väga lähedal, just kohale kuhu minema pidime, seega tehes lihtsa järelduse, olin mina see, kes liikuma pidi. Olude sunnil transpordiviisiks ühest linnast teise oli Elroni poolt pakutav ühistransport. Mõned tunnid möödas ja saime siis rongijaamas kokku. Algne plaan oli, et lähme ikka õhtul hilja jõe äärde, kui suur kala on ka urust välja pugenud, kuid sujuvalt alustatud asjade kokkupanek viis selleni, et planeeritust väga palju tunde varem sõitsime juba jõe äärde. Püük algas, väike väsimus oli peal, vihma vahelduva eduga sadas, lühidalt öeldes, kõik oli väga hästi. :woohoo:
Ei läinudki palju mööda, kui esimene kala tundis huvi Rando hõbedase hiire vastu, keerates vahetult ennem lanti ilusa lainega tagasi tuldud suunda, kuid kahjuks kusagile sügavale kalda ääre alla ta kadus ja sinna jäigi. Käis kaldal ära ka esimene kala, kellel Rando voobler oli mõlema konksuga pikki keha külje peal kinni, see kala sõidutas ikka väga korralikult. Lisaks käisid kaldal ka mõned haugid, kui umbes 19.50 paindus ritv korralikult looka ja sõit läks lahti, vaikselt pea sees korrutasin, et ei ole haug, ei ole haug, ei ole haug, kala käis korra pinnale pisut lähemal ja lahingpaarilise suust kõlas sõna: Forell. Pingsalt vette vaadates ma siis seal askeldasin, mõned sööstud, mõned pinnas lobistamised ja suutsime kahe peale kala ikka kaldale saada. Tuju tõusis märgatavalt, sest tegu polnud kõige pisema isendiga, seni suht kehvakene hooaeg sai parajalt sära ja inspiratsiooni juurde. Tegu ilusa kalaga, L48 ja 1410g. Pilte sai kiiruga seal vihmas tehtud mitmed, kuid kõik nad kehvakesed välja kukkusid, olude sunnil kärpisin ühte pildikest, midagi ikka.
Püük jätkus ja ei läinud just väga kaua mööda, kui orienteeruvalt 20.25 oli sõbra ritv lookas, kolm väga võimast küünalt ja palju erinevaid katsetusi põgeneda, õnneks kalal luhtusid ja "käsi pesi kätt", minu kord oli kala kaldale tõsta. Kala kenasti käes ja mõõdud L45, 1115g. Kahjuks pilti lisada ei ole. Aga vist oli sama kala, sama kena õekene, kuid lihtsalt natukene pisem :woohoo:
Olukord oli uskumatult palju sitkust kehasse- ja vaimu süstinud, läksime vapralt edasi. Kuni südaööni väga palju ei juhtunud. Kui juba pimedaks kippus minema siis tegime peatuse ja kasutades ühekordset grilli, soojendasime kaasa võetud toitu ja tegime jõekaldal väikese uinaku. Kui väike uinak, või siis pigem pikutus lõppes, siis rabasime õhtul grillilt kõrvale pandud toitu, koristasime oma asjad kokku, jooksin oma ihu jõekaldal kätekõverduste vahel soojaks, sest kuradi külm oli ning jätkasime liikumist. Püüdsime hommikuni välja, mõned võtud ja väiksemad kalad tulid, kuid midagi erilist enam ei juhtunud. Planeeritud sihtkohta jõudes läks sõber autole vastu, mis meile järele pidi tulema, mina samal ajal magasin põllul heinte vahel. Auto jõudes lõppes uni ja ühtlasi ka päris vahva püük.
Kala oli väga ilusa ja punase lihaga, muidugi ka väga maitsev.
NB! Luhtitage arvutisse kogunenut, kuidagi vaikseks on siin jäänud.
Tegelt on see filee veel kapis söömata. Eila tahtsin nahka pista aga läks kiireks, täna õhta see kindlasti juhtub. Kui keegi peaks tahtma tükikest kuhugi laborisse saata või maitsta, siis hetkel on see veel võimalik.
Pildistasin filee tumeda laua peal. Kui pilt teha näiteks fileest valgel taldrikul on värviefekt tugevam. Ma ei ütleks ühtki halba sõna kui keegi selle kala merikaks peaks nimetama, täiesti ükskõik. Fakt on see et selline see kala oli ja täna lükkan ta ahju.
