jõeforell...

Lõpuks siis ka midagi päris toredat...Eile väike rekordiparandus nimelt juhtus, jõekas L=51 kaaluga 1,4 kilo. Jõgi selle koha peal üsna kitsas oli, roikaid kah parajalt ja kallas suht kõrge. Läks päris kaua, enne kui ta kaldale sain. kahvaga oleks lugu hulka lihtsam, aga kuna ma põhimõtte pärast kahva ei kasuta, siis oli jamamist kõvasti rohkem. Ausalt öeldes polegi vist nii punase lihaga kala varem saanud. Tegi poe omadelegi pika puuga ära.

Morning.
Teen siin foorumis siis ka esimest korda lõuad lahti.... kindlasti mitte viimast korda.
Ütlen kohe ära, mingi eriline "kalur" ma pole. Kui aastas paarkümmend korda spinningu lahti sebin, on hästi. Vahest saan kala ka.

Nüüd siis teemasse ka.... käin siin saaremaal mingeid ojasid läbi kammimas ja siiani edutult.
Kala (jõekas) näinud olen ja katsuda ka saanud aga oli üli-alamõõduline. Elab oma elu edasi.
Jutt siis nädalapäevad tagsi toimunust kui käisin mingis ojas lolli mängimas.

Täna võtsin sama nire ette, hakkasin vastuvoolu ülespoole sumama ja volbleriga saaki noolima.
Tulemus täna zero, no täiesti kaev. Siit ka küsimus: Kas tegin totaalselt valesti, et läksin vette ja hakkasin läbi vee edasi sumama? Jõgi selline meeter/kaks lai ja kuni munadeni sügav.
Tänud ette!

Sama küsimus mis eeskõnelejal - kuidas see püüki (kalu) mõjutab kui ma keset jõge lanti loopides kahlan?

Nii palju on vast selge, et allavoolu pole väga mõtet nii üritada, aga ülesvoolu liikudes ei tohiks vast mingeid lõhnu ja asju levida, mis sind kalale reedavad? Ja kui lanti piisavalt kaugele lennutada, ei tohiks ka kala vaatevälja sattumine probleemiks olla...?

eehh jahh... Paljud suured gurud teeksid teid totaalselt maatasa, miks te peate vette ronima ja kalu hirmutama? Lisaks tallate veel kalamarja puha puruks jne.

Mina õnnekis seda seisukohta ei jaga. Ise justnimelt peaaegu ainult kahlates püüangi, ja midagi vahetevahel ikka trehvab kah. Kobedamat, pean silmas. Pluss haugi-ahvenat kaaspüügina.

Paar reeglit. Ainult ülesvoolu. Ja siiski võimalikult vaikselt. Ja ongi kõik. Saanud ilusa ülekilo kala praktiliselt jalgade juurest. Kusjuures vahetult enne seda koperdasin mingi roika otsa ja et mitte pea ees sisse käia, panin totaalse tango seal maha. Solberdasin nagu koprakari karurünnaku ajal. Järgmise viskega kala rabamine, mööda ja minu juures heintesse. Teine vise ja kala otsas. Nii et saab ka jõhkralt solberdades. eelistatum on siiski vaikselt liikumine. Visetel pole tähtis mitte niivõrd pikkus kui just täpsus. Rippuvate okste alla ja kahe rondi vahele viskamine on olulisem, kui 100 m sirget heidet täpselt keset jõge.

Kevadel oleks ka mõistlik madalates kruusastes kohtades mitte vees olla. Seal võib tõesti olla veel koorumata marja.

Aapuale õnnitlused uue rekordi puhul Tegid kalast pilti ka?

võtas-uxu, Raido , ma juurdlesin päris pikka aega sama asja üle. Siis proovisin ise ka kahlates püügi järgi ja tõepoolest paistis, et kalu see ei häiri.
Tuleb lihtsalt ettevaatlikult vastuvoolu kõndida. Tundub, et vees sulistamise helid on kala jaoks üsna naturaalsed, pigem ehmatab neid kalda peal müdistamine, st vibratsioon.

Oinz, endal on 0,25 mm. Võib-olla mõnede jaoks jõeka püügiks liiga jäme, kuid kunagi valisin selle parema tõmbetugevuse pärast ja nüüd olen sellega ära harjunud.

Krt, poolteist nädalat polnud püüdmas käinud... Eile ei pidanud mu nõrk närvikava sellele pikast pausist tingitud depressioonile enam vastu ja peale tööd ühele nirele ma kihutasin... Nostalgia, ammu polnud seal käinud. Aga pikk paus on jätnud oma jälje. Tuleb seda tõde tunnistada. Kaks mikrohaugi ja tillipikkune ahven, siis veel kaks supiforelli - sellised 300 grammised. Et siis midagi mille nimel see kõik oli...

Siiski oli au kohtuda tervelt kahe tegelasega, kes hoolitsesid selle eest, et süda ühtlaselt ja monotoonselt liiga pikalt taguda ei saaks. Esimene oli räiges põõsastikus, viskeks oli vaid üks "aken" põõsas. Kusjuures vise õnnestus lausa ülihästi - välja arvatud see, et tamiil üle mingi piiiiiiiiiisikese oksa läks... Ja selle asemel, et see nähtus pohhuiks kirjutada ja kontsentreeruda landile, oli mul vaja seda tamiili oksalt maha nusserdada. Kuni ma silmanurgast nägin, et vees olev tamiiliots oma elu elab. Siis läks mul muidugi kiireks, mingi haakimise laadne tegevus ja kerimine. Pidu pikalt ei olnud. Tüüp ei märatsenud nagu päkapikud, ta rullis paar korda ja siis lihtsalt pani ajama. Rahulikult, aga jõuliselt. Kõike head talle ja järgmise korrani, mis muud. Sest selle ujumisega ta minema läkski.

Teine tekitas lihtsalt ehmatuse, kui kuskil 5 meetrit minust järsku üks põrsas pinda tõusis ja landist MÖÖDA rabas. Ent, kui meenutada eelmise aasta umbes sama perioodi, ka siis oli lühikese aja jooksul päris mitu juhtumit, kus kala lihtsalt ründas lanti, ja tundus, et kinnise suuga. Igatahes otsa ei jäänud keegi. Nagu see eilne teine.

Õnneks sellel lõigul rahvast liiga palju ei käi, annan neile nüüd mõnepäevase "edumaa" ja siis uuesti jahile. Loodetavasti edukamalt...