Kalapüügijutud

Blogid kalalkäikudest ja kalamehetegudest
Teksti suurus: +

Veebruar 2015 täpikuniredel

Ega’s midagi, pikk paastuperiood on läbi ja ametlik luba täpikujahiks 1. veebruarist alates taas olemas. Nagu enamikul eelnevatest aastatest nii ka nüüd oli püha plaan kohe esimesel lubatud päeval mõnda niret oma kohaloluga austada. Erinevalt paljudest eelmistest aastatest langes ära tõsine ajugümnastika teemal „mis kohad üldse lahti on”, et vältida lihtsalt lumes sumpamist ja tunnet, et surm on vist kohe-kohe käes, ja siis jõe äärde lõpuks jõudes näha lihtsalt lõputut valget välja…

1. veebruar

Niisiis, valik sisuliselt sama mis suvelgi, sai plaani võetud üks pisi-pisikene nire hästi kaugel-kaugel, no täiesti pärasealsamuses. Isegi suvel ei satu sinna inimesi, oli lootust, et ehk nüüd on neid veelgi vähem. Võis ainult ette kujutada, mis näiteks Järva kuulsatel toimuma hakkab… Muuseas, ei maksa peljata ka talvel pisemaid niresid, sugugi mitte alti ja kõikjalt ei põgene kala ära suurematesse põhijõgedesse. Eriti neil juhtudel, kui kopra või inimese loodud paisud liikumist takistavad. Või muudel põhjustel.

Mina nimetan seda nähtust „kaameliefektiks”. Kõrbes, kui kaamel tunneb vee lähedust, ajab ta sõõrmed puhevile, venitab kaela pikalt välja ja samm läheb kiiremaks. Vot selliselt käitun ilmselt mina nendel hooaja esimestel püükidel, kui hakkan jõele lähenema. Mõnus värin oli sees juba autot parkideks, ja mida lähemale jõele jõudsin, seda enam hakkas see värin meenutama Parkinsoni tõbe.

Enivei, mina olin rohelises kostüümis, sõber ikka valge kamo selga ajas. Irvitas veel minu üle, kui nähtav ma olen ja puha… No ok, eks teeme siis võistluse, pole probleem. Oligi plaanis paar vedelat leiba hankida. Kihlveo võit sobib selleks pareminigi kui ise ostmine.

Ronisime jõkke. Ma TEADSIN, et mu kahlad läbi lasevad. Varsti ma seda ka TUNDSIN. Hargivahelt kuskilt immitses. Algul läks lihtsalt jalgevahe niiskeks, umbes nii nagu oleks alla teinud. Pisut, mitte palju. Siis liikus see kõik allapoole. Mingil hetkel ütles organ, mida ta sellest jäisest vannist arvab, tõmbus pisikeseks kui pähkel ja puges kõhuõõnde sooja. Oleks hea meelega ka ise tema eeskuju järginud, aga kahjuks polnud see tehnilistel põhjustel võimalik. Vett aga kogunes ja kogunes. Samas, ega nii hull see asi kah polnud, oleks siis nullilähedase kraadiga vesi olnud. Minu hinnangul vähemalt 3-4 kraadi oli. Peaaegu nagu suvine soojus! Tegelikult oli abi selles, et olin neopreenidega. Seal siiski jõuab keha pükstes oleva vee vähemalt osaliseltki soojemaks kütta.

Esimene kala tuli üsna varsti peale algust, loomulikult minul. Ja mõõdukas. Kes peale vabastamist ühe musi sai ja tagasi läks. Ei paindunud minu käsi teda mõrvama. Ikka selline rihm et anna olla. Mõlemad kasutasime leeche. Mina oma eelmise aasta lammutajaid halle, aga sõber erinevaid testvariante. Eks tema alguse ebaedu sellest (vähemalt osaliselt) tingitud oligi. Nad lihtsalt ei mänginud eriti. Hiljem, kui ta külmrelva ähvarduselt mult ühe leechi endale võttis, paranes ka tema resultaat märgatavalt. Kokku käis kalu käest läbi suht soliidsel hulgal. Kaks mõõdukala rändasid kotti, mõned mõõdukalad läksid tagasi elu nautima. Ja pisemaid ning rabamisi ei lugenud. Puutumatu nire võlud… Samas, võtmist eriti intensiivseks siiski lugeda ei saaks. Valdav enamik kontakte ja rabamisi toimus sisuliselt jalgade juures. Ehk siis leechi liikumise sisuliselt lõppemisel. Ju nad kuskilt järgi ujusid, kuni sisuliselt seisvat peibutist otsustasid ikkagi korra rabada.

Poolepäevase treti tegimegi. Aitab küll esimeseks korraks, ma ju vana inimene juba pealegi. Vist 10 liitrit vett valasin mõlemast säärest auto juures välja. Igatahes kahlasid ma kuivame enam ei pannudki, neist elulooma enivei ei saaks. Poetasin pisara ja utiliseerisin nad prügikasti ära.

Sõber igatahes mu „märja päeva” peale avaldas siiralt arvamust, et hiljemalt paari päeva jooksul ma ära suren. Kopsupõletikku näiteks. See pidavat tõestama, et looduslik valik siiski kehtib. Ka kalameeste seas. Peab ju olema mingigi tagajärg, kui inimene isegi läbimärjana keeldub veest välja ronimast ja kahlab täie rahuga jäärapäiselt edasi.

22. veebruar

Kolm nädalat möödus ilma jõele saamata. Valus. Ja oleks ka see nädalavahetus niimoodi läinud. No mis teha, vahest lihtsalt plaanid muutuvad. Olude sunnil. Ja muutusid nad seegi kord. Nii et kui ma lõpuks olin vaba mees vabal maal, oli kell juba 2. Pingsalt mõtlesin, et mida krt ma teen, ja otsustasin ikkagi ühe ülikiire treti teha. Lollus, jah. Aga soov oli nii tugev, et mõtlesin, et kasvõi tunni saan püüda, asi seegi.

Kiirust ületasin päris korralikult ja pool 5 olin jõe ääres. Kähku riidesse ja paar minutit enne viit sain esimese viske teha. Valisin ühe huvitava lõigu. Üsna lühike jupp, ei enne ega pärast seda lõiku pole tükk aega midagi tarka teha. Aga sellelt lõigult võib trehvata lausa mitu ilusat kala ühel käigul. Tund kuni maksimum kaks seal püüki ongi, ehk siis sobis minu õhtuga enamvähem ilusti. Jama selles, et auto jääb nii-öelda valele poole, ehk siis liikuda tuleks allavoolu. Ei ole minu teema. Nii ma siis lähengi (võimalikult kaugel kaldast) allavoolu lõigu lõpuni ja tulen püüdes tagasi.

Seekord oli kellaaeg see, mis päris nii teha ei lubanud. Jooksin mööda kallast allavoolu ja ikka mingite meetrite tagant tegin paar viset. Et valget aega paremini ära kasutada. Ja et siis ikkagi õiges suunas, st vastuvoolu püüdes tagasi tulla. Enne kui ma jõudsin kohta, kus püüdes tagasi tulema hakata, oli mu leechikarp täiesti tühjaks saanud. Leidsin vist kõik roikad jões üles. Igal pool sisse ei roni kah ja ausalt öeldes oli kahju aega raisata sellise asja peale nagu veel ronides leechide päästmine. Nii läksidki otsa varuvariandid ja varuvariantide varuvariandid. Mingi 40 ja mõned sentimeetrid peale kala ikka üles leidsin. Kõige kõhnem ta kusjuures polnudki, nii et päeva sain siiski kirja.

Püügi lõpetasin sisuliselt, kui oli juba kottpime. Visata enam niikuinii ei näinud, leidsin üles ka puude oksad nii vastaskaldas kui endapoolses kaldas. Tundus jabur sellistes oludes veel üritada.

Vabariigi aastapäev

No ei olnud soovi paraadi vahtida, ei telekast, ei laivis. Seda enam, et oma vana autot koristades leidsin sealt ühed kahlakad. Kahtluseuss puges hinge, et need võivad isegi terved olla. No mõeldud-mõeldud, lähme aga jõele ja testime ära. Ja siis tuli ootamatu takistus. Naiska teatas, et tuleb kaasa. Tahab samuti kalapüüki näha. Kuna eelmistel kordadel ikka jõeka(d) koju tõin, ja isegi tema teab, et neid kaubandusvõrgust osta ei ole võimalik ning värskel ja mittevärskel kalal ta peaks ikka oskama vahet teha, siis polnud mul alust kahtlustada, et ta midagi kahtlustab, vaid et see tema siiras soov on. Ometi, nagu see vanasõnagi on, et naine kalal kaasas, laev põhjas või kuidas see oligi. Küsis, et kunas minek. Ütlesin, et ca 5 hommikul, ja kui ta sekunditki mõtlemata teatas, et „ok, mulle sobib täielikult!”, lisasin kähku moka otsast lause lõpu „…peame jõe ääres olema.” Siis ta vähe pikalt mind vaatas, aga ainult selleks, et küsida, et temal pole ikkagi probleeme, aga kas mina olen kindel, et ma ise ikka maast lahti saan?

No 5 jõe ääres me polnud, aga selle aja paiku startisime me küll. Kuskil 8 tuuris alustasime püüki. Tegelikult pidas ta ennast võrdlemisi viisakalt üleval. Ei lobisenud ohjeldamatult. Ei tänitanud ja ei virisenud pooletunnise püügi järel, et kunas me tagasi hakkame minema? Lumega ta küll krabistas hullu moodi, nii et kahtlemata peletas kõik kalad ära. Mis teha. Tegelikult pidas kokkuvõttes ennast niivõrd hästi üleval, et ütlesin talle pärast armulikult, et kui ta tahab, siis ma VÕIB-OLLA olen nõus teda veel mõni kord kaasa võtma.

Esimene kala, kes lume krudinast välja ei teinud, oli taas mõõdukas ja ca 5 minutilise püügi resultaat. Kole kõhna. Ujub edasi loomulikult. Siis paar natuke allamõõdu ja taas üks mõõdukas. Kõik eirasid reeglit, et nad peavad ju kartma lumekrudinat. Paarist käänakust tuli ka mitu kala, rabamisi oli ohtralt. Ilmselt põhjus selles, et kulutasin pool eelmise päeva õhtust uute leechide tegemisele. 7 tk vorpisin valmis. Hästi ilusai said. OK, siis üks 47 cm-ne kotti, peale selle üks 42-ne ja siis tuli selle suuremaga umbes samasse mõõtu kala. Aga nii kõhna, et lasin ka selle tagasi. Seda enam, et kaks kala juba kotis olid. Mõõdukaid tuli üks-kaks tükki veel, teised jäid pisut alla.

Taas poolepäevase püügi tegime. Et tagasimatk samuti liiga pikaks ei läheks. Õudselt punase lihaga kalad olid. Ja üsna mahlased ja rasvased kusjuures. Hoolimata mitte just kõige „rammusamast” kehakujust.

Jätan ilmselt paariks nädalavahetuseks jõed rahule ja üritan mingi mereringi üks hetk ette võtta.

9
Pärnus ahvenapüük
Paadremal lutsu taga ajamas
 

Kommentaarid 3

timo | Neljapäev, 26. veebruar 2015 22:09

Kas naiskale spinnat ka korra usaldasid või see on juba kõrgem level?

0
Kas naiskale spinnat ka korra usaldasid või see on juba kõrgem level?
aapua | Neljapäev, 26. veebruar 2015 22:33

Pakkusin, ta ei tahtnud. Loopida - ütles, et kindlasti mitte. Liiga keeruline. OK, pakkusin, et kui kala otsas, las võtab selle ise välja. Saingi kena kala otsa. Sisuliselt kala jõudis otsas surnuks väsida, ta ikka keeldus spinnat kätte võtmast. Ütlesin, et tule ja proovi, saad aru mis asi on tõeline KAIF! Ta ikka keeldus, et ei oska ja lõhub veel midagi ära jne. Muide, see konkreetne kala, mida ta keeldus ise välja võtmast, oli see teine ca 47 tuuri kala, mille tagasi lasin.

1
Pakkusin, ta ei tahtnud. Loopida - ütles, et kindlasti mitte. Liiga keeruline. OK, pakkusin, et kui kala otsas, las võtab selle ise välja. Saingi kena kala otsa. Sisuliselt kala jõudis otsas surnuks väsida, ta ikka keeldus spinnat kätte võtmast. Ütlesin, et tule ja proovi, saad aru mis asi on tõeline KAIF! Ta ikka keeldus, et ei oska ja lõhub veel midagi ära jne. Muide, see konkreetne kala, mida ta keeldus ise välja võtmast, oli see teine ca 47 tuuri kala, mille tagasi lasin.
Lumetaat | Neljapäev, 26. veebruar 2015 22:38

Ma käin vist enne kuu peal ära, kui minu teinepool kaasa tuleb vabatahtlikult ja veel võssa paksu lumega:)
aga jutule 5+

0
Ma käin vist enne kuu peal ära, kui minu teinepool kaasa tuleb vabatahtlikult ja veel võssa paksu lumega:) aga jutule 5+