Kalapüügijutud

Blogid kalalkäikudest ja kalamehetegudest
Teksti suurus: +

Üks peaaegu maha kantud päev

Hommikul oli kerge ninaoperatsioon ja olin juba päeva maha kandnud, sest 10 aastat tagasi olin sarnase opiga mitu päeva voodis. Tehnika on aga nii palju arenenud vahepeal, et 5 min hiljem käisin omal jalal ja vastava arupärimise peale arst isegi soovitas kalale minna - külm pidavat head tegema.

Mõeldud - mõeldud. Ilm oli super jälle: mõõdukas ida tuul ja vesi selge. Pommitasin tunni oma lemmik neemel, vahetasin lante, aga ei midagi. Proovisin siis teisi kohti ka, järgnesin mingitele merekanadele. Nad on tavaliselt hea indikaator - ujuvad sinna kus miskit toimub, landi sulpsatuse peale ära ei lenda ja kui kividel liiga ettevaatamatu olen, siis sukelduvad hetkeks korraga. Aga mujal ei olnud parem.

Tagasi oma neeme juurde minnes panin tähele, et mu kanad on platsis. Lähenedes osutus üks neist pardiks ja lendas laperdades minema. Arvasin, et koht on rikutud, aga kuna hakkas pimenema, siis ma poleks jõudnud enam mujale minna ja lähenesin kohale eriti ettevaatlikult. Linde silmas pidades nägin lõpuks seda, mida olin oodanud - veest välja hüppavat forelli. Süda jättis paar lööki vahele ja kikivarvul peaaegu vee kohal hiilides jõudsin oma viskekohani.

Tuul oli vahepeal tunduvalt alanenud ja sain teha mõnusaid pikki viskeid, samas oli jäänud veepinnale piisav virvendus. Umbes kolmanda viskega tundsin nagu oleks lant kinni jäänud ja mõtlesin juba, et koht lõplikult rikutud. Õnneks hakkas lant ikka liikuma ja tundsin läbi ridva tuttavaid võnkeid - otsas. Seekord ei kartnudki, et läheb otsast ära, tundus suhteliselt tugevalt kinni olevat - oligi kahe konksuga. Asetasin kala ridva peale ja siplevana tundus ta ikka kõvasti üle alammõõdu. Pärast kaldale jõudmist oli kala millegi pärast tunduvalt kahanenud. Lõplikuks pikkuseks jäi L-50,5 - esimene kotikala.

Mõtlesin veel tagasi püüdma minna, aga ei riskinud enam pimedas kaldale ukerdamisega. Alati kui enesekindlus tõuseb ja hakkan kividel tasakaaluharjutusi tehes mõtlema akrobaadi karjääri peale tsirkuses, käin niimoodi külili, et parimal juhul lõpetan sinise puusaga, halvimal juhul märjana ja sinise puusaga.

Landi eest suur kummardus aapuale, kelle hõbetatud sinine lõpuks töö ära tegi. Olin seda veidi kõveramaks väänanud ja uute kallite vildikatega sinisemaks plätserdanud, mis muidugi kohe peaaegu maha kulus (permanent my ass). Seda lanti on küll natuke keeruline vastu tuult visata, aga see-eest libiseb vees mõnusalt üle kivide ja jääb väga harva kinni. Lisaks on täpselt selle silgu moodi, mille ma forelli kõhust leidsin.

Sellega pole saaga muidugi veel lõppenud, sest kodus avastasin kala seljauime kõrvalt mingi kalantutkimus traadi. Peab Soome kalateadlastele head meelt tegema, et järjekordne tyhmä viron kalamies on ühe nende meritaimeni välja sikutanud.

(Head pilti kahjuks ei saanud, sest valgust oli mu telefoni kaamera jaoks liiga vähe.)

 

3
Kalalkäik Iirimaa moodi
23.10 merikajaht
 

Kommentaarid 2

aapua | Laupäev, 05. november 2011 00:36

Kummardus aapualt - ja rõõm on minu poolne...

0
Kummardus aapualt - ja rõõm on minu poolne...
raikoj | Laupäev, 05. november 2011 02:53

Unus kirjutamata, et kala oli hõbedane.

Leidsin ka soomlaste lehe, kuhu sai kanda kala märgistuse ja püügi andmed. Ette on nähtud isegi vaevatasu 5€, aga loobusin sellest.

0
Unus kirjutamata, et kala oli hõbedane. Leidsin ka soomlaste lehe, kuhu sai kanda kala märgistuse ja püügi andmed. Ette on nähtud isegi vaevatasu 5€, aga loobusin sellest.