Kalapüügijutud

Blogid kalalkäikudest ja kalamehetegudest
Teksti suurus: +

Täpikujaht 2012 Vol 3 - Totaalne fiasko

Nii, pealkiri ütleb juba tegelikult kõik ära. Vaja veel ainult täpsustada, mis ja kus ja kuidas ja miks ja nii edasi.

Seekord algas kõik sellest, et plaanisin minna avastama täiesti uut jõge. Ma polnud küll sada protsenti kindel, et selles piirkonnas ka täpikut elutseb, aga loogikala ja mõningatele andmetele tuginedes ei jäänud nagu muud üle - elavad küll, ja kuidas veel. Vaatasin õhtuse vutimängu ära, sõin midagi, tegin tassi kohvi ja avasin maaameti kaarti. Kirjutasin üles vajalikud koordinaadid: tee peal punkt, kuhu jääb auto, siis jõel punkt, kust alustada püüki (auto juurest sinna poolteist kilti läbi maastiku), samuti paar punkti tagasituleku jaoks. Kuskil pool üks öösel olin stardivalmis. Sõidu lõppfaasis lülitasin gepsu sisse, et näha, kuhu siis auto peaks jääma. Mida kuradit??? Ma olin ju sellele kõrvalteele ära keeranud, kuskil nelja-viie kildi kaugusel peaks see koht olema, minu geps näitas aga kuskil 50 kilti ja veel jummalast teise suunda... Krt, kas ma eksisin teega? Ei, kõik oli õige. Kontrollisin igaks juhuks oma matemaatika kah üle - gepsu jaoks on nimelt täiskoordinaadid vaja pisut teisendada. Ka arvutus klappis. Ainus võimalus, et maaametil mingi jama ja kuvas valed koodinaadid.

Ühesõnaga, ilma igasuguste pidepunktideta pidin oletama, kus kurat oli see koht, kuhu auto jätta ning mis veel olulisem, mis suunas minna, et jõeni jõuda. Fikseerisin auto asukoha gepsul ning hakkasin astuma. Kusjuures polnudki keeruline. Järgisin algul üht kraavikest, hiljem teisi orientiire, ei läinudki kaua aega, kui kohale jõudsin. Vool OK, vesi natuke sogasemapoolne, aga talutav. Ent jõe kaldad olid oioioi kui kõrged ja järsud! Ja muidugi see taimestik... Paaris kohas ragistasin endale viske jaoks augu kõrkjatesse. Sitt oli, ausalt. Noh, ja siis kadus ka vesi ära. Oli üks teatud metsalõik, kuhu tahtsin välja jõuda. Liikudes selles napilt ülepea rohus ja sinna rada sisse rammides mõtlesin, et äkki oleks targem loobuda. Tagasi ju ka vaja tulla. Vett aga ei paistnud kusagilt. Mingi 10 senti vast oli. Sealt kala loota... Põhi oli küll ilus, liivane ja kruusane. Võibolla need täpiku kohad tõesti alles kaugemal algasid, ei tea. Panin spinna kokku ja keerasin otsa ümber.

Võtsin gepsu abil suuna otse auto peale. Algul polnud häda midagi, mets oli käidav, siis aga matt tvajo... Pajuvõsa, tihe kui seesamune. Ja juba sinna sisse tungides tundus, et lõputu. Liikusin vist teo kiirusel. Kui metsast välja sain ja põllule jõudsin, olin juba sisuliselt surnud. Autos natuke puhkasin ja startisin järgmisele jõele.

Seal teema selline, et oleneb veetemperatuurist, on lootus täpikut tabada suurem või väiksem. Ilmad ikkagi suht jahedad olnud, lootsin, et vesi kah. Aga huulit! Vesi oli kui supp. Seda näitas ka kalade valik. Kokku kümmekond ahvenat ja üks minihaug. Ahvenatest 1 korralik, kaks-kolm sellised enamvähem, teised tillipikkused. Paistis, et taaskord lootusetu üritus. Plaanisin ühe sügavama koha veel läbi proovida, siis aitab. Sügavas ei toimunud midagi, aga vahetult sügava ees tuli üks päris kena tegelane otsa. Ühe korra kukerpallitas pinnas, siis kukkus põhjas laamendama. Pidasin teda haugiks ja tugevalt ei tirinud. Ja otsast ta läks. Nii et ei teagi, kes ta lõpuks oli. Ahven, haug või täpik. Enivei, lugesin oma missiooni sellel jõel lõppenuks ja võtsin suuna kolmandale jõele.

Jälle kord auto tee äärde ja läbi metsa jõeni. Ilus selge vesi, ja selles lõigus sees käidav põhi. Vaikselt kulgesin, ühe risu juurest ühe supika välja võtsin ja niimoodi kokku vast sadakond meetrit, kui ühe käänaku peal mingi spinnaga tegelane kaldal vehkis. Vttu... Ajasime paar sõna juttu, tal sõber kah kaasas, see liikunud teisele poole. Midagi, loobusin selles kohas, läksin tagasi auto juurda ja mõtlesin veidi edasi sõita. Unisuse arvele kirjutan selle, et kohe ei taibanud... Auto juures oli pilt selge: need tropid, ehkki nägid, et auto on ees, parkisid oma käru vast 50 meetrit minu omast ettepoole ja ronisid minu ette. Sitapead. Jätnud siis vähemalt kilt ruumigi. Samas, ega jõgi minu oma ei ole ja eetika või ka "eetika" on ainult kiiksu teema. Mõtlesin isegi, kas vastata neile samaga, sõita omakorda sadakond meetrit neist ettepoole ja siis sealt ise alustada, aga tekkima hakkas juba uus plaan. Neljas jõgi.

See peaks olema väga vähe käidav koht, isegi nädalavahetusel. Jõudsin kohale. Seal muidugi samuti see teema, et jõgi teest suht kaugele jääb, mul aga selle jõe kohta gepsus ühtegi punkti pole. Ja nii juhtuski, et alustamisega oli nii sigakiire, et jätsin gepsu autosse ja panin läbi metsa ajama. Tunnetuse järgi. Nagu kaamel, keda nina juhatab veeni. Plaan oli ühe kraavini liikuda, sealt saaksin ka ilma gepsuta tagasi. Liikusin, kuni jõudsin lisajõeni. Krt, natuke liiga palju olin kõrvale kaldunud... Sukeldusin taas metsa ja rassisin edasi. Ümbrus muutus, taaskord tulin jõeni. Ikka veel see lisajõgi. Paistis, et ma olin veel siiski algul veel kaugemale valesti jõugnud. Jälle pööre metsa ja mingi aja pärast tagasi jõe äärde. Kuna kallas oli selline, nagu teadsin peajõel olevat ja jõgi ise oli mõistlikult lai, arvasin, et lõpuks saab püük alata. Esimene vise ja haug oli kaldal. alamõõduline ja mina endale jumala rolli ei võtnud. Tagasi ta läks. Alles siis nägin, et vool ju valet pidi. Ehk siis ikka alles selle lisajõe ääres olin. Krt, tund aega juba käidud, aga jõge veel ei kusagil! Neljas katse tõi mind lõpuks sinna kuhu vaja, see tähendab õige jõe äärde. Ent olin siiski kuskil kilt või nii liiga allavoolu kohast, kuhu tegelikult tahtsin jõuda. Teisest küljest, see ju tähendab selle kraavini liikudes terve kilt rohkem püügimaad ja potentsiaalselt oioi kui palju rohkem kalu...

Jõe kaldad on korralik õõtsik. Käidav, aga selline läbi ussiemmi. Igat sammu kontrolli, kuidas kannab. Pluss kobraste kanalid. Ühesõnaga, iilge keberniit oli. ronisin isegi korraks jõkke (teadsin, et ülesvoolu on põhi kandev ja kõva). Siin oli põhi vajuv. Sai sees käia küll, aga mulle see kahlakate piiril hiilimine ka ei istu, eriti, kui jalad toetuvad sellisele vajuvale massile (sisse ei vaju ainult siis, kui olla pidevas liikumises. Nii kui seisma jääd, vajud sügavale mudasse). Tulin jälle kaldale. Ja siis tuligi see lõik, kus jõgi totaalsesse sohu jõudis. Kaldad enam ei kandnud, jõepõhjast rääkimata. Koht, kust tegelikult tahtsin alustada, tundus olevat mägede taga. Ja ei olnud enam seda jõudu ja tahet, et läbi soo või läbi metsa uue alguspunktini orienteeruda. Lisan veel, et paar viimast tundi oli olnud totaalne laussadu. Olin märg nagu seesamune. Nii et lõpuks oligi see enamvähem kallastega lõik ainus, kus mingitki püüki sain teha (kala muidugi ei näinud). Ja taaskord, nüüd juba viimast korda, õng kokku ja tagasi minek.

Aga geps oli ju autos. Ausalt öeldes polnud mul õrna aimugi, millises suunas täpselt minema peaks. Viimases hädas meenus mulle, et mu telefonil on kompass peal. Avasin selle. Järgmine mure oli meenutada kaarti ja hinnata mineku suunda, seejärel meenutada, kas kompassi punane nool näitab põhja või lõunasse. Otsused teinud, hakkasin astuma. See kompass või asi... Kuidas see "nool" seal keerles... Mingitel hetketel sain ka ise aru, et liigun täpselt vastupidises suunas sellega, kuhu liikusin paari minuti eest... Samas, ilma kompassita teeks ju lihtsalt suuri ringe. Tulles ületasin 2 kästi sügavat ja mudast kraavi. Nüüd ületasin neid kraave 6 korda!!! Selge ju, et orienteerumisega on asjad hapud. Marssisin pohhuistlikult, hoides "kompassi järgi õiget suunda". Peale järjekordset kraavi ületamist loobusin kompassi teenetest. Hakkasin hoopis mööda seda kraavi minema, ehkki kompassi järgi see suund just liiga õige ei olnud. Kui see kraav lõpuks peale väga pikka rännakut tihedas pardikus ära hääbus, tegin seda mida ei tohi ja keerasin kõhutunnet uskudes uuesti metsa. Ja jalutasin taas üüratu aja. Ausalt öeldes oli see esimene kord, kus väike rahutus hakkas tekkima. Kaugel see õhtugi enam on. Metsas ööbida, ise läbimärg, veel sellises ürgpadrikus, ei tundunud just maailma ilusaim väljavaada. Olin selleks hetkeks metsas seigelnud umbes 2 tundi. Võtsin taas välja oma kompassi - ainus lootus, ja hakkasin liikuma vastupidises suunas sellele, kuhu liikusin siiani. Et kui hästi läheb, olen mindi aja, kasvõi taaskord 2 tunni pärast, taas jõe ääres. Selles mõttes, et arvestamata kompassi noole suvalist pöörlemist, ütleme siis nii, et liikusin hinnanguliselt tulduga vastupidises suunas. Juhtus ime. Vast 5 minutit matkanud, olin ühtäkki jõe ääres! See oli see lisajõgi, mille äärest oma kuulsusetut matka alustasin. Ma olin küll väga kaugel autost, aga nüüd oli olemas orientiir. Selgusetuks jäi, kuidas ma siis need 2 tundi seal sisuliselt ühe koha peal tiirutanud olin. Kompassi järgi aina kaugenedes. Mänguasi, mitte kompass, ma ütlen. Mitte abivahend, vaid potentsiaalne tapariist. OK, orientiirist ma enam ei eemaldunud. Ei teinud lõikeid isegi seal, kus teadsin täpselt, et ma ära ei eksi. Seiklustest oli juba täiesti kõrini. Autosse jõudes oli frustratsioon selline, et rõõmustamise asemel tundsin ainult sellist kibedat viha ja pettumust ja ma ei teagi mida veel. Lubasin endale, et tõesti nüüd aitab kalalkäikudest, homsest hakkan marke koguma.

Nädal varsti möödas, marke veel ühtegi hangitud ei ole, samas paar pöörlevat küll ja vanu natuke tuunitud... Eks laupäeval jälle mõne jõe äärde, nii see käib. Banaalne, kuid tõsi - gepsu püüan mitte maha unustada...

2
Täpikujaht 2012 vol 4 - Üht uut jõge avastamas (lü...
Täpikujaht 2012 Vol 2 - Puhkus
 

Kommentaarid 2

LauriL | Kolmapäev, 27. juuni 2012 16:05

Eepiline, eepiline traktaat :).

0
Eepiline, eepiline traktaat :).
Jeekim | Neljapäev, 28. juuni 2012 19:10

Kalapüük on omamoodi mängurlus, mida sa enam ei suuda margikogumisega vahetada.
Vahel on kahju, et me foorumites kohanimedega kirjutada ei saa, siis oskaks toredatele lugudele veel paremini kaasa elada.

0
Kalapüük on omamoodi mängurlus, mida sa enam ei suuda margikogumisega vahetada. Vahel on kahju, et me foorumites kohanimedega kirjutada ei saa, siis oskaks toredatele lugudele veel paremini kaasa elada.