Kalapüügijutud

Blogid kalalkäikudest ja kalamehetegudest
Teksti suurus: +

Täpikujaht 2012 Vol 2 - Puhkus

Krt, ma arvasin, et vol 2 juba olemas on... Oioioi, häbi, laisk olen olnud!

Võtan siis selles pisikeses jutukeses kokku kolm erinevat käiku koos seikluste ja millega iganes.

Üldiselt hakkas asi sellega peale, et töö juurest ma 2 nädalat ja paar päeva peale puhkust sain. Millest 2 esimest päeva ma inertsist tööl edasi käisin. Millest järgmised paar päeva oli suviselt soe ja pilvitu taevas ja täiesti võimatu ilm. kalapüügist lähtuvalt.

Nohh, ega siis ilus ilmgi pole ju igavene. Läks aega mis läks, aga saabus kauaoodatud päev, mil taeva pilve tõmbas ja justkui oleks keegi kõva häälega teatanud: "Kalale, ja kähku!" Neid igivanasid dilemmasid küll... Kuhu minna? Valikuid palju, korraga võimalik ju vaid üks koht. Nohh, arvatult jäi peale ikka see eelmise aasta lemmikjõeke... Jõudsin kohale õhtul ja tukkusin paar tunnikest autos. Kell kolm plärises äratus, tegin väiksed söögid-joogid ja panin ennast riidesse. Ilus ilm oli. pilves, ja miljoni sääsega. Õnneks olin ennast varustanud nii on-ide kui off-idega ja sain need vereimejad endast teatud distantsile peletatud. valisin stardiks 183-se ridva, otsa panin nr 2 meppsi valge pöörleva ja ronisin vette. Sadakond meetrit ei toimunud midagi (pole ka kunagi varem eriti midagi toimunud), seejärel tuleb üks suhteliselt sügav ja enamvähem sirge lõik. Saab teha pikki viskeid, aga põhitähelepanu kulub enda tasakaalus hoidmisele ja jälgimisele, et vesi kahladesse ei tuleks. Vee seisust kah sõnake. Kõrgemapoolne ja kergelt sogane. Aga talutav, kokkuvõttes. Noh ja teen mina neid pikki viskeid ja nii edasi kui suht minu kõrvalt järsku esimene kala tuli. Täpiline ja ilusti mõõdus. Kell oli veel ülivarajane, ja oli kohe selline tunne, et täna kala on. Polnud erilist kahtlustki, et see kala läheb tagasi kasvama. Liikusin edasi ja vaikselt hakkas asi looma. Käänakutel ja sirgetel, madalas ja sügavas, aeglases ja kiires voolus, kalda all ja keset sängi, roigaste tagant ja vabast veest. kuskil ikka keegi oli. 35 juures läks lugemine sassi, kokku julgelt üle 50 kala käis kaldal, äraminekuid ca paarikümne ümber. Kättesaadud kaladest paarkümmend või rohkem olid mõõdus, neist omakorda kümmekond siuksed korralikud, üle 40 sentised tegelased. Ühe kruusase käänaku pealt sain selliseid 3 tükki jutti, mõnus oli neid keerutada, et võimalikult valutult lõpuks vabastada... Mingist punktist läks aga asi äkki hapuks. Sügavad kohad, jõel ka laiust omajagu, ja tühjus. Kuni nägin jälgi. Meenus talvine vaatepilt, kus olid samad jäljed. Ei, mitte inimene. Saarmas, raisk. Loodame, et need tõprad ikka kenasti paljunevad, saab varsti ka selle jõe maha kanda. Õnneks mingist punktist alates nende troppide mõjuala lõppes ja täpikud ilmusid taas pildile. Tagasi auto juurde tulek oli nagu ta oli, mis sellest kilomeetritepikkusest matkast ikka meenutada...

Puhastasin need paar kala, mille olin püügipäeval mõrvanud, auto juures ära ja lõikasin fileeks. Targu olin kodus valmistanud soola-suhkru-pipra-sidrunhappe segu, millega fileed kokku mäkerdasin ja riidesse keerasin. Krt, suu hakkas praegugi vett jooksma...

Õhtu oli kätte jõudnud. Sõitsin järgmise jõe äärde - teeme ikka mitmepäevase treti! Eelmine magamata öö ja pikk väsitav päev tingisid selle, et isegi ebamugavas poosis autos suutsin normaalselt magada. huulit! Unista aga! Ei suutnud ikka küll! Pool ühtud vähkresin, lõpuks jäin magama ja ärkasin ehmatusega: väljas juba suur valge! Vaatasin kella - tra, õhtu alles, pole veel öögi kätte jõudnud. Üks sitemaid öid oli see, tuleb tunnistada. Ja taas, kolme tuuris helises äratus, ma olin nii kapsas kui veel vähegi võib... Aga peamine oli see, et vihma sadas ladinal. Tiksusin poolunes ja oodates kuni kella kuueni, siis võtsin vastu äärmiselt ebapopulaarse otsuse: aitab vahtimisest, koju tagasi. Tegelikult oli ka naisel vist päris hea meel, et juba järgmisel päeval tagasi tulin. Kala puhastatud ja soolatud ja puha - sai läks kohe rösterisse. Ja mina kohe linade vahele magama (nohh, peale korralikku dušši, loomulikult).

Et järgmisel päeval uue hooga ja samasuguste plaanidega - kahepäevane retk - alustada. Seekord siis üks suht võsajõgi pälvis minu tähelepanu. Tore koht iseenesest. Aga loodusel on kohtadega omad plaanid. Vesi oli väga kõrge ja tumepruun, ehkki läbipaistev. Vool oli nagu mingil mägijõel, nii kiire ja võimas, et sees liikumine oli praktiliselt võimatu. Nii ma siis ukerdasin kaldarägastikus. Ütlen kohe, et sellistesse tingimustesse ei ole mul usku. Kildi või nii ikka läbi töötasin, teades, et midagi niikuinii ei toimu. Mingil hetkel panin ridva kokku ja marssisin auto juurde tagasi, et lasta käiku vahetult hetk tagasi tekkinud plaan B.

Sõitsin jälle maanteel, sihiks üks kaugem jõeke. Ja olles juba peaaegu kohal, mõtlesin järsku ringi, pöörasin ringi ka auto ja vurasin veidi tagasi ning võtsin äkk- ja uitmõtte ajendil suuna hoopis kolmanda jõe peale. Ka see jõgi on hirmus padrik. Sees käidav üksikutes kohtades. Aga vesi oli selge. Kõrgemapoolne, aga selge. Kuid probleem... Päike juba kõrgel. Nii ma siis kasutasin kordamööda neoonvalget või musta meppsi (mõlemad nr 2 ja mõlemad tuunitud. Tuunin lante selliselt, et musta spreiga või küünelakiga katan landi kõik kiiskavad metallosad, lisaks valgel tõmban kerge pihustusega üle ka valge lapaka mõlemad pooled, muutes selle "halliks", mustale lapakale teen paar sinist või punast täpikest). See jõgi mulle tegelikult meeldib, ehkki saaki annab nirult. Samas, täpikuga lugu nii, et kui tuleb, siis reeglina korralik. Paar tundi matkamist ja ei tonksugi. Lõpuks, ühe risuhunniku kõrvalt, kargas nii ootamatult otsa üks päkapikk, et ma ehmatasin lausa. Ja selle ehmatuse arvele kirjutan ka selle, et paar viset hiljem otsa tulnud u kilone tegelane paari tõmbe järel vabaks sai. Ei osanud ma haakida õigel ajal ega midagi enam õigesti teha. Kirusin ennast ja lubasin olla edaspidi tähelepanelikum. Ja jälle käänaku "taha" pikem vise, rabamine ja ei jää otsa! Krt, mis toimub? Noh, lõpuks ühe supika ikka ära lollitasin ja veel paar tükki.

Ja taas jupike maad vaikust. Ühe roika kõrvalt mööda kerides läks kerimine väga sujuvalt aga siiski suhteliselt kiirelt, väga raskeks. Paar kerget jõnksatust ning aeglaselt keeras ta oma külje pinnale, et uuesti sukelduda... Süda jättis vist löögigi vahele... Oioi, suur kala! Kõrge kallas ei jäta just palju mänguruumi, ka oli seal oksi ja roikaid liiga palju. Ronisin vette. Suht sügav ja veidike vajuv, aga siiski kindel pind oli jalge all. Kala ei märatsenud. ta ujus jõuliselt, aga rahulikult, vahest mõnd kukerpalli tehes. Mingil hetkel sukeldus ta lihtsalt põhja ja jäi paigale. kartsin, et leidis roikad üles. toore jõuga tõin ta uuesti pinnale. Siis üritas ta ühe rondi taha minna. Korra käis ta rondi alt läbi, tuli siis tagasi ja libises rondist üle. Nüüd oli ta minust juba allavoolu jõudnud. Ritv on mul nõksa alla kolme meetri, hoidsin kala siis umbes 4-5 meetrise tamiili otsas (olin siduri suht kinni keeranud ennem, et takistada roigastesse minekut. Ehkki minust allavoolu oli plats puhas, tunnistan, et lihtsalt ei mõelnud enam siduri vabastamisele, olin liiga erutunud selleks). Kala keerutas ja tegi tugevaid ringe. Olin just eelmisel päeval pannud peale uue Bushido 0,2-se tamiili, see on suht tugev asi tegelikult. Pidas kõik tõmbed ilusti vastu. Hakkasin kala taltsutades ise jalgadega jõe põhjas trampima, et vesi sogaseks ajada. tekitasin enda ette allavoolu ikka päris korraliku mudavälja ja tirisin kala sellesse. Sogane vesi rahustas teda tublisti sain ta enda juurde... Aga tamiil liiga pikk. Kerisin väljaulatuva jupi kuskil kahejapoole meetri peale... Arvestades, et sidur oli kinni, oleks kala ühe jõulise tõmbe nüüd teinud, oleks ta ilmselt ka läinud... Sain ta uuesti enda juurde mudapilve sisse, ja taas ta keerutas ennast eemale. Kolmandal katsel libises kala ilusti külg vee peal minu poole. Õrnalt ja ettevaatlikult käsi kaela ümber, pöial lõpuse vahele ja kala hooga kaldale. Olemas!!! Ronisin ise kah järgi. Alles nüüd tuli see tõeline värin peale. Nii käed kui jalad. Oleks vist pool pakki suitsu järjest ära tõmmanud, aga olin see päev otsustanud ilma toime tulla... Ega see ülejäänud lõik enam midagi erilist ei võimaldanud... Püük oli suht võimatu, sest emotsioonid olid ikka liiga laes. Mingil hetkel otsustasin auto juurde pöörduda. Ja taas ei olnud võimalik kahepäevast retke läbi viia - tahtsin selle eluka kohe ära mõõta ja kaaluda jne. Veel niipalju, et kala tuli suht korraliku päikesepaistega, kell 2 päeval. Tagasi Tallinnasse, ja kaaluma. Kasutasin taadeldud elektroonilist kaalu. tulemus siis minu jaoks uskumatu 2 kilo ja 370 grammi... Pikkuseks mõõtsin 58 cm (L) ja 53 cm (l). Väga punase lihaga eksemplar oli.

Ja sellest omakorda ülejärgmine päev siis juba sõbraga koos viis meid jõgedele... See jõgi, millest räägib tänase jutukese 1. osa oli sihtpunkt, algul lõik minu käigust allapoole, seejärel lõik minu käigust ülespoole... Minu käiguga võrresldes kui öö ja päev, igas mõttes ja ainult halvas suunas. Vesi veel tõusnud ja ülitume. Nojahh, üritasime ikka paar tundi, siis sõitsime jõele, kus ikka peaks selge vesi olema. Oli küll, kus ta pääseb. Selge vesi ja sügav. Mõnus on püüda. Ühtegi lanti ei päästa ära kah, kui kuhugi kinni jääb... Nutan natuke, meenutades, mitu head lanti vette jätsin... Selle jõe kaldad on korralikud õõtsikud kah veel... Ilusaim moment oligi see, kui mõõdukala otsas ja läksin sammukese jõele lähemale, kui järsku mätas mu jala all pöördus ja ma olin mauhti! rinnuni mudas. Sõber käe sirutas ja mu välja tiris. Sellel käigul üllatasid päris pisikesed forellilapsed, keda üsna palju nägime ja kätte saime. Sellises sügavuses ja suuruses jõel ei oleks neid eriti ju tohtinud olla... No mis sa ikka teed. Kaks korralikku, pakuks et kilotuuris kala käisid samuti konksu otsas ja lahkusid, ning ühe 1,1 kilose siiski suutsin ka kaldale meelitada. Tagasimatkast auto juurde ma ei räägi taaskord sõnagi.

Puhkust on veel paar päeva järel, ja ilma kisub vägisi käest ära... Ehk veel käigu või kaks teen, enne kui taas töökohustused mind enda alla matavad...

2
Täpikujaht 2012 Vol 3 - Totaalne fiasko
Vaikus, tuul, torm ja ...
 

Kommentaarid

Selle blogi kohta kommentaarid veel puuduvad. Ole esimene ja pane oma kommentaar teele!