Kalapüügijutud

Blogid kalalkäikudest ja kalamehetegudest
Teksti suurus: +

Täpikujaht 2012 Vol 1 - Avapauk

Nii, ja ongi siis selle kala püügihooaeg avatud! Tegelikult tunnistan, et, silmad häbi täis, langetan pea, ja vähemalt mõni aeg ei julge enam kellelegi otsa vaadata... Kurat, ikkagi peaaegu kuu aega juba hooaja algusest möödas ja alles nüüd siis teen esimese käigu??? Nojah, öeldakse ju, et ainult loll ei leia vabandusi. Mina olen erakordselt tark selles mõttes. Liiga külm ja liiga tuuline ja liiga paks jää ja liiga vähe aega ja liiga... Ah, aitab patramisest. Vähemalt on see nüüd tehtud.

Aga kõigest nüüd veidi lähemalt.

Reedel, kui inimesed kuulasid ilvese etteastet ja vahtisid naissoo esindajate kleite pingviinide paraadil, rabasin mina tööd teha. Ja lisaks kätele sai ka aju vatti. Et siis mida ja kuidas ja kus ette võtta homme? Tähendab siis üleeile. Ja õhtul, kui koju sõitsin, ei olnud asi veel sugugi kindel. Panin kella helisema variandiga, et jõuaks vajadusel ka kaugema treti teha. Nojah, kella peale ärkan ma tavaliselt kohe üles. Nii tähtsal päeval olid meeled nii ergud, et tegelikult kuulsin äratust juba enne, kui kell helises. Vaid üks sirutus, ringutus ja silmapilgutus voodis, ja üles. Pilk kellale kah. Need kolm asja - sirutus, ringutus ja silmapilgutus - kestsid umbes poolteist tundi. Vahva. Pahur nagu porikärbes, loivasin kööki ja tegin ühe kohvi.

Ja eks seal vist sündis ka otsus natuke lihtsalt ringi tiirutada ja vaadata, mis üldse kuskil toimub. Väga suurt ringi ei teinud, aga mingi peale saja versta raadiuse vist ikka läbi vurasin. Ja nagu ikka, head mõtted tulevad ootamatult, nii ka seekord. Ühe silla juures ühel nirel mina vaba vett nägin. Teeotsa, kuhu keerata, ma muidugi teadsin kah. Milline on jõgi kümmekond kilti allavoolu, samuti. Et tee on praktiliselt läbimatu, MA EI TEADNUD. Tttvajumatt... Rammisin oma suksu metsateele, mida oli lükatud vast eelmise aasta lõpus. Sulgesin korraks silmad, ja kujutasin ette, et mu perse all on räige nelikvedu korraliku kliirensiga... Ühes kohas oleks hoog raugenud, aga läbi ime suutis mu Berlingo hoo uuesti üles saada. Ja ühes kohas oli tunne, et nüüd siis vist ongi see kraavi lendamine käes, aga võttis siiski ahtri taas otseks. See punkt, kuhu masin tuli jätta, oli ikka liiga lumine, nii ma kihutasin sealt mööda ja ikka edasi ja edasi... Varsti pidi tulemine ristumine peateega. Tuligi. Ristumine. "Peateega". See oli põhimõtteliselt sama hull. Võibolla grammikese madalama valliga rööbaste vahel ja üldse tiba laiem. Jätsin auto pohhuilt keset ristmiku ja panin ennast riidesse.

Kilt selle punktini, kust tuleb tee pealt jõe äärde keerata ja kuhu ei saanud paksu lume tõttu autot jätta. Siis veel palju-palju maad läbi metsa, ja olingi lõpuks jõe ääres. Tegelikult olin ma sisemas valmis seda nägema. Ikkagi oli see liiga räige. Valge väli. Igal pool. Vaid kraavisuudmes ruutmeetrine auk. Egass midagi. Paar roppu sõna valjuhäälselt teele ja ots ringi ja tagasi auto juurde. Seekord aeglasemalt ja töntsil sammul. Riideid ei vahetanud. Miljonidollariküsimus oli see, et kuhu ja kuidas edasi. Sama teed ei riskinud tagasi sõita. Otsustasin riskida mööda "peateed". Auto ujus selles kohevas lumes ikka megalt, aga lõpuks olin ringiga tagasi selle juba nimetatud silla juures. Kuna selle silla juures oli jõgi lahti, aga mulle seal jõe profiil ei meeldi, põrutasin siis sellest omakorda veel ühe sillavahe ülespoole. Seal peab jõgi lahti olema. Üldiselt oli kell juba üsna palju, nii et mingist erilisest püügist ei saanud enam juttugi olla. Ruttu talvine lant ehk siis voobler otsa ja vette. Palju käisin sees, natuke ka väljas. Loopisin mis ma loopisin, tühjus. Välja arvatud see, et vähemalt üle ühe viske olid landikonksud igasugust paska täis. Vahetasin landi isegi kergema vastu, sama teema. Kuna olin suutnud praktiliselt kogu ala juba läbi käia, panin otsa pöörleva. Hullemaks ju ei saa minna. Ja ei läinudki. Hoopis vastupidi - ühe saviastangu serva tagant suutsin ühe täpilise otsa meelitada. Siuke väiksemat tüüpi supiforell, grammi paarsada. Õnneks oli ilusti otsas nii et tagasilaskmine käis kiiresti ja valutult.

Selleks päevaks oli seikluste limiit ka täis ja esmalt autoni ja seejärel koju tagasi kulges üldiselt ilma eriliste vahejuhtumiteta.

Järgmisel päeval oli sõbraga kokku lepitud suht pikk trett. Üllatus-üllatus, aga suutsin ärgata õigel ajal. Ka startida enam vähem õigel ajal. Ja sõbra korjasin peale vast ainult 15 minutit plaanitust hiljem. Edasine oli nii, et viimasel hetkel sai plaani korrigeeritud, ja esialgselt plaanitud jõele me ei sõitnudki. Valisime hoopis ühe teise nire.

Kohale jõudes oli tegelikult päris meeldiv üllatus: jälgi ees ei olegi... Uskumatu! Ruttu riidesse ja liikuma. Panin ühe suurema voobleri otsa, katsetasin teda ka kohe silla juures. Mängib apetiitselt. Kurat, täna saab kala! Ja varsti tuligi esimene koht, kus võiks täitsa juba loopida. Aga kurat, vesi jummalast maas... Ja seljakott maha, landikarp välja, ja voobler vahetus pöörlevaga ilma kordagi vees käimata. Valge Mepps nr 2 oli seekordne valik. Nii siis paar viset tegime. Ja taas paar sammu ja taas paar viset. Lumel on peal koorik, mis ei kanna, edasi vajub see mass põlvini kuni munadeni läbi. Lärmakas on selline kõndimine. Nahh, vaja vette ronida. Tegimegi nii. Sügav oli, kohati peaaegu rinnuni vesi. Kõhuni vähemalt. Suht kõva põhi, aga mõned sammud läksid kui aukudesse. Ettevaatlik vaja olla.

Ja siis see juhtus. Sirge lõik ja pikk vise, ja näiliselt eikuskilt korraga selline meeldiv tunne. Otsas! Aga midagi ei klapi: visuaalne pilt ja tunnetus olid üsna vastuolulised. Tüüp näitas mulle oma saba – no ei ole pisike kala. Aga erilist jõudu ta ei demonud. Ühe hädise hüppe tegi ja kõik. Lasi end suht tuimalt kohale kerida ja kuklast haarata. Kaldale. Olemas! Ilus loom, suvel ikka julgelt üle kilo. Väike värin jalgades aga tuju hea, panime edasi.

Ja siis jõgi muutus. Põhi läks sigapehmeks. Ukerdasin ääres, kus mingi kerge astang oli, kuni järgmine samm tühjusse. Lootsin, et järgmine samm on jälle kindlal pinnal ja astusin. Vett enam polnudki, vaid muda. Ja veel üks samm ja veel üks. Kuni oli selge, et nüüd aitab. Muda juba peaaegu kahlade piirini, jalad ei tunne endiselt midagi. Kallas oli samas, käega roigastest kinni ja vinnasin ennast välja. Sõber ühel, mina teisel kaldal, marssisime edasi. Pikalt. Kohti oli magusaid. Järsud kaldad, roikad, sügav vesi (nohh, madalat muidugi kah). Aga kala netu. No mitte kiisapoegagi. Mingil hetkel vahetasin kallast, oli jälle üks madal ja kõva põhjaga lõik. Siis matkasime sõbraga rõõmsalt käsikäes. Ühel hetkel oli näha, et vastaskalda all on ilusad sügavad koopad, siis oli küll kurb meel, et olin tagasi teisele kaldale tulnud. Esimesel võimalusel läksin tagasi. Tegelt on nii ka õigem, oleneb, kumba kalda all on sügavik, saab teine selle koha läbi loopida. Aga tulutu oli kogu see värk ikkagi.

Lõplikult otsustasin ikkagi veelkord kallast vahetada ja tulla sõbraga samale kaldale siis, kui jõekallas väga metsaseks läks. Inimlik kadedus on selle nimi. Vaadata, kuidas sõber lagedal longib, aga mina ise pean meeletus risus kopraaukude vahel ukerdama... Tänan, ei. Vaja taas üle jõe saada.

Vahepalana peatuks korraks kopraaukude teemal. MA RAISK VIHKAN NEID TÕPRAID!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!! Miljon korda sai koperdatud nende kraavidess ja aukudesse, kuna lume all neid ju näha polnud... Ja sõber sai oma kahladest lahti. Esimest päeva jalas, need PVC-d. Üks oks, nakkumine ja tõmme ja voilaa! Auk sees...

Nojah, jõe ületamine siis. Oli üks kuivanud puu jões, ja kobraste praht seal läheduses. Vesi kah madal ja põhi liivane. Libistasin ennast vaikselt vette. Ei olnud liiv, oli savi. Vesi napilt vööni ja kõva pind jalge all. Kommenteerisin seda ka sõbrale. Järgmine samm läks juba pinnast läbi sügavamale. Kuid kindel pind oli endiselt. Järgmine samm vajus veel rohkem, ja sellest järgmine veel rohkem. Kindel pind asendus püdela massiga. Kuni ühel hetkel olin sellises hõljuvas olekus selles tainases mudas, kus jalad on nagu kinni liimitud, mingit pidepunkti kuskil ei ole ja mõtled, et mis nüüd edasi saab? On selline vanasõna: kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Sõber tuli mulle appi ja sirutas oma sõbrakäe. Plaanis vähemalt. On ju veel teinegi vanasõna: ükski heategu ei jää karistuseta. Nii juhtuski. Jääserv murdus, ja Lauri oli sulpsti samasuguses mudas. Nagu balleriin, üks jalg ebaloomulikult konksus ja jää serva peal, ise poolkülili praktiliselt kaelani mudas. Oi jahh. Ainus, mis Lauri suutis öelda, oli: „Ma ei saa ennast liigutada!” Olukord oli enam kui tõsine, sellest hoolimata ajas see meid mõlemaid naerma. Sõber oli audis, ja mina seisin nagu jeesus ei millegi peal. Liigutasin jalgu veidi ja kohe ka veidi sügavamale vajusin. Midagi, see puu, mis mu lähedal oli. Vajusin kergelt külili ja küünitasin käega, kuni lõpuks ühest peenest oksast kinni sain. Ja õnnestus end niipalju tirida, et sain puust korralikult kinni. Nüüd julgesin jalgadega kombata, ja sattusin ühe roika peale suht sügaval mudas. Hiivasin end sellele ja pöördusin ringi. Nüüd oli minu kord sõbrale abikäsi ulatada ja tirisin ta sellest räigest poosist välja. Veel ühte mudas olevat roigast kasutades sai sõber lõpuks kaldale, ja tema abiga lõpuks ka mina.

Oi türi ja paide... Märjad ja mu...ni mudased... Midagi me seal ilkusime teemal edasi või tagasi või mida üldse teha, kala ju niikuinii ei ole ja ei tule. Mingi kõlaefekti ajel küsisin sõbra lauset üle, et kuidas sa ütlesidki, kumbki kolm kala veel ja siis aitab? Irw... Ainult et kui prohvetlik see irvitus tegelikult oli...

Edasi me rühkisime. Hoides kaldast natuke maad eemale. Ikka paaril korral juhtus see, et lohakas samm veidike kõrvale ja raks! Jää katki ja taas jalgupidi sees. Õnneks mitte nii julmalt enam. Ja taas pikem sirge ja pikk vise ja sealt kaugelt ta tuligi. Võitles kusjuures üsna tublilt, aga paar senti jäi mõõdust puudu ning tagasi ta läks. Aga siis tulid magusad käänakud. Üks sügavam kui teine. Ja üks kalavaesem kui teine. Aga peale järjekordset sügavat soppi tundus mulle, et veidi eemal ühe põõsa juures käis keski pinnas. Täpne vise näitas, et nii võis tõesti olla. Kala oli arvatavasti mõõdus, aga lahkus u 5 meetrise võitluse järel. Järgmise kahe viskega toimus kaks rabamist ja veel järgmise viskega oli kala otsas. Aga pisike. Sõbral õnnestus ülitäpne vise otse vastaskalda alla ja tulemus oli kohe ka olemas: ilus tume mõõdukas. No vot sulle irooniat. Ja järgmine sirge, sügav ja roikane. Keskit korraks ründas, pisike käis ka kaldal... Ja edasi üks käänak. Oi tilli, mis seal toimus! Milline mäng pinnal! Ja näha, et on seal üle ühe kala, ja mõni täitsa kobe isegi.

Liikusime nii vaikselt kui vähegi selles lumes võimalik ja jäime nii kaugele, et käänak oli loobitav. Edasine on juba suht igav. Meenutas rohkem mingit kalakasvatust. Loopisime kordamööda. Lauri võttis kolme viskega kolm kala välja, kuid allamõõdu kõik. Minul vaikus, aga visked pisut lühikeseks jäid. Läksime vast 5 meetrit edasi ja siis läks peoks. Kordamööda tirisime kalu välja. Enamik siiski veidi alla mõõdu, aga üldiselt kobedad poisid. Sekka mõni üksik pisike. Ja päris mitu mõõdus ja lausa korralikku kala. Ilusaim oli Lauril, vast võrreldav minu päeva esimesega. Aga... Kõrge kallas... Tagantjärgi, vist oli hasart see, mis niimoodi kiirustama sundus, mina tahaks ennast lohutada sellega, et ta oleks ju niikuinii ära läinud... Kala tuli tamiilist üles kaldale tõsta. Et mina see olema pidin... Kala veest praktiliselt ei tõusnudki, lant suust välja ja kõik. Kahju. Ilus loom oli. Kaks 41 sentist kala tulid kaldale ilma igasuguste emotsioonideta. Võitlejaid neist polnud, tuimalt kerisid enda juurde, tamiilist kinni ja hops, kaldale. OK, üks neist kahest siiski tsirkust tegi, aga pole võrreldavgi sellega, mis tunne on suvel. 20 - 25 kala kindlasti, kui mitte rohkem, käis otsas. Äraminekuid oli mitmeid, nii et see number on pigem jupike suurem tegelikult. Uskumatu. Varem olin sellisest asjast, et täpik talvel parves on, ainult lugenud. Aga nüüd seda ise näha, lisaks veel aktiivselt toituvat parve, see oli juba midagi.

Sellised asjad viisid emotsioonid ja adre mõistagi lakke. Jäi liikuda veel väike jupp. Ka selle jupi peale sai vast 5-6 kala konksu otsa meelitatud, aga mitte enam mõõdukaid.

Meeletus tuisus vantsisime autoni. Kurat, seda võib ette tulla vast kord elus. Võimas. Vaid see jääb kripeldama, et kalad polnud just erilised võitlejad. Ja muidugi sõbra ilus kala, kes ootab nüüd meie järgmist külastust...

Hommikune suurim, pikkusega L46, oli 970 grammi, suvel oleks olnud vast lausa 1,2-1,3 kilo. Teised kaks, mis mõrvasin, olid mõlemad L41.

Ja rõhutan, et kogu see tsirkus käis pöörlevatega. Minul valge, sõbral vikker ja papagoi nr 2 meppsid. Nii et pole vaja raisata suuri summasid ujuvate ja uppuvate forellivooblerite peale, tavaline pöörlev töötab alati...

 

 

...järgneb...

(kindlasti siis, kui need kalad külmkapist otsas on ja naine ühemõtteliselt teatab, et ammu pole head kala söönud)

2
Karjala koskedel
Õngemeeste meenutusi. Ümber Oneega.
 

Kommentaarid 1

Napsitrall | Reede, 06. aprill 2012 08:10

Väga mõnus jutt.

0
Väga mõnus jutt.